Noore Emmanuel Macroni triumf paremäärmusliku Marine Le Peni üle oli paljudele kergendust toov tõestus sellest, et moodsa demokraatia hälli Prantsusmaaga ja seega ka demokraatia endaga on kõik korras.

Prantsusmaa, mida kipume ihalema tema revolutsioonilis-romantilise esprii pärast, väänleb sarnaselt teistele Lääne suurriikidele terrorismihüsteeria ja populismikrampide käes. Ometigi ka seekord, mil äärmuspopulismi võit näis vältimatu, jäi Prantsuse revolutsiooni aegne võrdsuse, vabaduse ja vendluse vaim peale.

Miks? Väidan, et selle taga on üks Prantsuse poliitkultuuri eripära.

Prantsuse kultuur pole iseenesest midagi, millele saaks kergesti osundada, ta on sama vastuoluline kui haridus, mille kunagi üheksakümnendatel Tallinna Prantsuse Lütseumis omandasin.

Sinna õppima asudes sain esmase aistitava kontakti prantsuse kultuuriga inimeseõpetuse tunnis. Mäletan häbitunnet, kui inimeseõpetuse õpetaja meile, noortele postsovettidele, tollal selgitas, miks ja kuidas kaenlaaluseid raseerida või kui tihti on härrasmehel sobilik sokke vahetada.

Ilmselt me hügieeni osas väga andekad polnudki, sest ka prantsuse keele tunnis oli õpetajal alati kaasas mõni Azzaro, Paco Rabanne’i või Guerlain’i parfüüm, millest me krooniaja alguses kalliduse tõttu unistada ei osanudki ja mida õpetaja auhinnaks õigete vastuste eest higistele puberteetidele pihustas. Selle juurde kuulusid loengud Prantsuse haisuajaloost, mh sellest, et Versailles’ lossi trepialused olid täis õukonnadaamide junne ja milliseid soovitusi tegi üks või teine 18. sajandi prantsuse mõtleja roiskleha kaotamiseks Pariisi õhust.

Roiskumisega seonduvalt on meeles, et analüüsisime põhjalikult Charles Baudelaire’i luuletust nimega “Korjus”, seda, kui meisterlikult poeet kujutab laiba määndumist kraavis, ihu lagunemise protsessi sulandumist üleva armutundega. Mäletan ka, et mõni aeg hiljem külastasime klassiga morgi, et ühe rasvunud mehe lahkamist tunnistada, misjärel ei suutnud ma pärast kohvikus tellitud liimendavaid lihapirukaid puutudagi.

Kättesaamatult kallihinnalise parfüümi, klassivendade kaenlaaluse higi ja laiba lagunemise lõhn on mu kõige isiklikumad ja segasemad kokkupuuted prantsuse kultuuriga. 

Sama segane on olnud Prantsusmaa poliitiline elu. See riik on viimase kahe sajandi jooksul üle elanud nii palju režiimimuutusi ühest äärmusest teise, aga suutnud mingi ime läbi ikkagi oma valgustuslikud-humanistlikud demokraatlikud väärtused 1789. aasta revolutsioonist alates säilitada. See, kui tihti on Prantsusmaa riiklust muudetud, aga kuidas selle heitlikkuse all on olnud ikkagi mingi püsiv allhoovus, mis on suurem kui hetkel valitsev riigikord… see tõik ühest küljest isiklikult lohutab mind Eesti ühiskonna liikmena ja teisalt kohustab kaevama enda ühiskondlikkuse mõtestamisel sügavamale kui valitsev riigikord või etniline kuuluvustunne.

Ja just siin peitub minu arvates Prantsusmaa ühiskonna tugevus, mis aitab tal vastu panna ka praegustel keerulistel aegadel: prantslase poliitiline identiteet on tugev just seetõttu, et see põhineb kolme sõnaga – võrdsus, vabadus, vendlus – sõnastataval ühiskonnakorralduslikul ideaalil, mitte aga hämaral etnilise äravalituse kontseptsioonil ja seda pühitseval, pidevalt justkui hävimisohus oleval, rahvuskultuuril.

Leian, et ka eestlastele on eluliselt oluline suutlikkus mõelda Eesti riiklusest ja kultuurist muul moel kui millestki essentsialistlikust, objektiivsetest tunnustest – nt etnilisest päritolust – sõltuvast. Loosung „eestlane olen ja eestlaseks jään“ on nõrk loosung, sest erinevalt „võrdsusest, vabadusest ja vendlusest“ ei peegeldu ses mitte ühtegi ideaali, mille poole püsivalt püüelda, vaid hoopis eneseimetluslik üleskutse tardumusele.

Prantsusmaa on üle elanud mitmed immigratsiooni- ja kolonisatsioonilained. Samas on Prantsusmaa olnud vähemalt sõnastatud kultuuripoliitikate tasemel järjekindel integratsioonimudeli vastane, hoidnud ranget immigrantide kodanikeks assimileerimise joont, seal ei räägita jutte integratsioonist ega lõimumisest.

Ka on Prantsusmaa ära keelanud pearättide kandmine riigikoolides, ilma, et oleks põhjust rääkida liberaalsete ideaalide lörtsimisest. Seega on Prantsuse poliitiline kultuur äge näide sellest, kuidas edendada ühtaegu liberaalseid väärtusi ja kaitsta oma kodanikke identiteeti.

Prantslasliku poliitkultuuri alusidee – et riiklus ja ühiskondlik enesetaju on kõigi kodanike subjektiivne ja ühine, ent ajas muutuv tahteakt, mida ollakse valmis üha uuesti (ja uute tagajärgedega) uuendama; või et kõik kodanikud on sõltumata päritolust ja kultuurilisest kuuluvusest riigi ees võrdsed – on Eestis endiselt ulme. Selle idee ulmelisust käis Oudekki Loone Pronkssõduri-külastusega hiljuti edukalt testimas.

Prantsusmaa poliitiline kultuur eeldab muuhulgas, et kodaniku ja riigi vahel ei tohi seista ühtki usulist või etnilist kodaniku ja riigi lojaalsussuhet vahendavat kultuurilist rühma – ka see nõudmine kõlab tänases Eestis ohtliku, revolutsioonilisena.

Poliitkultuuri osas on prantslased meist eestlastest seega juba 228 aasta võrra ees.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.