Vikatiga niitmise kunsti on Eestis alati au sees peetud, pikaajalise kogemusega niitja Avo Rosenvaldi sõnul võiks selle lausa Eesti rahvusspordiks kuulutada. Tänasel võistlusel hinnati lisaks niitmise kiirusele ka kvaliteeti, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Kõige tähtsam on vastukaare osa. See, kus tuleb vastukaar lüüa, kus kokkulöödud kaar tuleb lahti lüüa. Kas see on ka puhas, see on kõige määravam. Ja siis üldiselt, kas kõik on ühetasane ja ilma üksikute püstiolevate kõrteta. Need on kaks põhilist kriteeriumi," ütles ta.

Tänavu said võistuniitjad niitmist harjutada Palupõhja haruldasel puisniidul. Võistluspaik ei olnud valitud juhuslikult. Veel paar aastat tagasi oli niit täiesti võssa kasvanud, nüüd aga said ka võistuniitjad anda oma panuse selleks, et puisniit hästi hooldatud saaks.

"Me oleme neli aastat ELF-i suvekooliga hooldanud käsitsi vikatitega puisniite, muidu Nedremal, tänavu siin ning tänavu katsetasime just kohe eraldi võsaniitmist. Selgus, et see võsa oli küllalt väike ja meil oli väga lõbus tavalise heinavikatiga saada sellest poolteisest hektarist võsast pooleteise tunniga jagu," ütles Rosenvald.

Võistuniitmise võitja Simon Damant ütles, et kõigepealt tuleb vikati tera teravaks saada. "Sellise heinaga nagu siin on, võib selle teha väga teravaks ja see teeb niitmise juba väga lihtsaks," märkis ta.

Võistleja Priit Kukk sõnas, et kui vikat on hea, läheb niitmine kergelt, see hoiab tuju üleval ja töö läheb hoogsalt ja hea rütmiga.

Võistuniitmine toimus tänavu teist korda.