Juba paari nädala pärast jõuab kätte niinimetatud globaalne ületarbimispäev. See on mõtteline joon, milleni jõudes on inimkond ära tarbinud kõik maakeral üheks aastaks jaguvad taastuvad ressursid. Selles päevast kuni aasta lõpuni elavad inimesed nii-öelda võlgu.

Kuna inimesi on maakeral üha rohkem ja tarbitakse üha enam, jõuab too päev kätte ka kogu aeg varem. Kui üle-eelmisel aastal koitis ületarbimispäev 15. augustil, siis eelmisel aastal juba 8. augustil.

Ennetades võimalust, et keegi nüüd mõtleb, et mina, vaene pensionär või töötu üksikhooldaja, küll midagi üle ei tarbi, tõdetagu, et globaalse ületarbimise all peetakse siinkohal silmas natuke teistsugust tarbimist kui seda, kes kui palju, millisest poest ja kui kallist kaupa endale hankida saab.

Tegemist on kogu inimkonna keskkonnakasutuse ja meie planeedi ökoloogilise taastootlikkusega omavahelise suhtega. Eks tavainimese igapäevane tarbimine mõjutab seda samuti, aga eelkõige tema võimaluste ja valikute kaudu. Mida vähem liigset tarbimist, vähem keskkonnavaenulikke valikuid ning mida rohkem mõistlikke energia- ning kasutusvalikuid, seda väiksem ökoloogiline jalajälg.

Sugugi kõike ei saa üks inimene aga kindlasti otsustada ega mõjutada: näiteks on eestlaste niinimetatud ökoloogiline jalajälg suurem kui teistel eurooplastel keskmiselt, kuna Eestis toodetakse suur osa elektrist põlevkivist.

***

Ma usun, et suur hulk inimestest sooviks oma järeltulijatele jätta elamiskõlbliku planeedi. Kuidas aga seda globaalset ületarbimist vähendada ja ökoloogilist jalajälge vähendada?

Paar nädalat tagasi esitletud Lundi ülikooli rahvusvahelise uurimuse kohaselt pole parim meetod inimkonna tarbimise kooskõlla viimiseks planeedi ressurssidega ei autost loobumine, taimetoitlaseks hakkamine ega isegi lennusõitudest hoidumine.

Lahendus on… teha vähem lapsi. See pole mitte lihtsalt tõhusaim meetod globaalse ületarbimise vähendamiseks, vaid see on ülekaalukalt kõige tõhusam meetod. Kõik ülejäänud jäävad oma mõju poolest kümnete kordade kaugusele.

Lause „tehkem vähem lapsi“ kostab muidugi väga erinev olenevalt sellest, kus ja kelle poolt see välja öeldakse. Eestlaste, lätlaste või soomlaste taoliste väikerahvaste jaoks tähendaks sellise lause järgmine üsna kiiresti oma rahvusliku eksistentsi ohverdamist inimkonna tuleviku altaril.

Ning tegelikult poleks see ka mingit pidi mõistlik. Laste arvukuse – ja seeläbi ka rahvastiku juurdekasvu – piiramine peaks olema seotud ikka sellega, millised looduslikud ning majanduslikud eeldused teatud riigil ja piirkonnal nende laste ülalhoidmiseks on.

Praegu on laste arvukus ja rahvastiku juurdekasv kõige suurem peamiselt riikides ja piirkondades, kus see taastoodab vaesust ning kulutab niigi nappe ressursse. Just seal tuleks sündivus selgelt vähenema saada – see laseks olemasolevaid võimalusi paremini ära kasutada ning hakkaks lõpuks vähendama ka ökoloogilist ning majandusrännet, millest tegelikult ei võida keegi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.