Allan Rajavee: kui omad ei tambi, siis kes veel?
Euroopa Liidu eesistumine on alanud Eestile võrdlemisi hästi. Oleme suutnud täita Suurbritanniast jäänud tühimiku, tutvustanud Vabaduse väljakul Euroopale oma kultuuri ja Kultuurikatla seinad on tunnistanud esimesi kõrgetasemelisi ministriaale. Kuid nii nagu alati, ei puudu meepotist tõrvatilk.
Muidu mesimagusale Eesti ja Euroopa Liidu vahelisele romansile on mõru maigu jätnud meie tipp-poliitikute kehv võõrkeeleoskus. Inimlikust vaatenurgast on mõistetav, et Nõukogude Liidus hariduse saanud 40+ rahvasaadikud ei oma ladusat small talk’i tehnikat. Jah, tõepoolest rahandusminister Toomas Tõniste sai ingliskeelsete lihtlausetega hakkama ehk tema jutuiva jõudis kõigile kohale. Võib isegi nentida, et Tõniste puine esitusviis andis muidu steriilsele ja igavale lävepaku avaldusele teatud jume.
Traagelniidid
Millest ei saa aga mööda vaadata, on Eesti taustajõudude nõrk töö. Nimelt ilmus möödunud laupäeval Eesti Päevalehes intervjuu rahandusminister Tõnistega, kus poliitik jagas arvukalt põhjendusi, miks tema avalikes esinemistest oli näha nii palju traagelniite.
Näide 1: “Kui andsin jah-sõna, siis ma ei teadnud, et ministriametiga kaasneb hästi suur eesistumisega seotud vastutus ja tegevus, mis on mulle väga võõras. Eks see ole ju suure osa eestlaste teema: Euroopa ja europarlament on olnud võrdlemisi kauge. Seepärast ei olnud ka mina eesistumise vastu eriti huvi tundnud.” (Veidenberg, 2017, EPL)
Ühesõnaga annab minister Tõniste mõista, et tema on mees nii-öelda rahva seast, keda IRL-i poliittehnoloogia osakond ei suutnud välkpakkumise momendil piisavalt olukorraga kurssi viia. Iseenesest on tegemist vettpidava argumendiga, mis aga annab tunnistust Tõniste üldisest EL-i alasest silmaringi laiusest. Viimasega oleks pidanud IRL-i esimees Helir-Valdor Seeder pakkumist tehes kursis olema ning sellega arvestama. Juunikuise poliittormi keskel jäid need kalkulatsioonid selgelt tegemata.
Näide 2: “Kuna kooliajast on saksa keel suus, on mu käest küsitud, miks ma kohtumistel saksa keeles ei räägi ja intervjuusid ei anna. Omavahelistes vestlustes Saksa ja Austria kolleegidega räägingi saksa keelt. Komisjonide ja töörühmade töökeel on aga inglise keel. Mitut keelt paralleelselt rääkida ei ole võimalik,” (Veidenberg, 2017, EPL)
Seega minister Tõnistel on üks suur Euroopa keel suus, kuid seda ei saa ta kasutada, sest rahandus- ja majandusministrite kohtumise töökeel on just keerukas inglise keel. Lugedes intervjuud edasi, selgub aga, et: ”Eriti [hästi läks] ECOFIN-i juhtimine, mis oli kõige tähtsam. Rõõmustav oli näha, et kõik olid rahul: oma inimesed, välismaalased ja välismaailm. Kiideti, et juhtisin koosolekut eesti keeles – see oli õige otsus. Tõlgid on ju olemas. Suruti kätt ning oldi vaimustuses meie keelest ja kõnest.” (Veidenberg, 2017, EPL)
Lühidalt öeldes minister Tõniste hämab. Euroopa Liidus on siiski (veel) 28 liikmesriiki ja sellest lähtuvalt 24 töökeelt, mida on võimalik kasutada igas olukorras - nii ukselävel kui ka kinniste uste taga. Siinkohal olen rahandusminister Tõnistega ühel meelel – eesistumine on hea võimalus tutvustada meie väikest eesti keelt ja kultuuri laiale Euroopale, kuid kindlasti ei tohiks osa programmist olla inglise keele eesti aktsent.
Miks me ei kirjuta ainult häid uudiseid
Mis mind ajakirjanikuna aga kõige rohkem puudutas, oli minister Tõniste hinnang Eesti ajakirjanike tööle. Poliitiku arvates on kohalik press talle liiga teinud ja kohtleb poliitikuid eelarvamusega “pätt”. Siit tuleneb Tõniste hinnangul ka põhjus, miks paljud tipp-ettevõtjad ei soovi võtta poliitilist vastust ega löö kaasa riigi majanduspoliitika kujundamisel: kes ikka sooviks, et reporterid tema eelmises elus ringi tuhniksid.
Tundub, et Tõnistele jääb arusaamatuks ajakirjanduse üks põhilisi ülesandeid – avaliku elu tegelaste tausta ning tegevuse kontrollimine ja seeläbi ühiskondliku “valvekoera” rolli täitmine. Siinjuures võivad ajakirjanikud kasutada selle rolli täitmisel mitmeid sisulisi lahendusi. Reporterid võivad ette võtta nii kuude pikkuse uurimistöö dokumendiregistrites või eesistumise kontekstis naeruvääristada ning seada küsimärgi alla poliitikute puuduliku keeleoskuse.
Tõniste arvamusest joonistub välja meediaeetiline küsimus, mis on Eesti pressimaastikku juba aastakümneid painanud – kas ajakirjandus peab võtma osa eduka e-Eesti kuvandi loomisest? Minu hinnangul pole see kindlasti kohalike ajakirjanike roll.
Otse vastupidi – kui kohalikud reporterid hakkavad ümber kirjutama ministeeriumite pressiteateid, mis pajatavad meie tipp-poliitikute fantastilistest saavutustest Brüsseli kabinettides, siis astume tagasi just sellesse ajastusse, kust pärineb meie poliitikute kehv inglise keele oskus.
Eesistumisperioodil peaks ajakirjandus avama meie digitaalühiskonna kitsaskohti, mis annaksid Eestist Euroopale asjakohase pildi. Tuletan meelde, et see, mida me kutsume Maarjamaaks, on rohkem kui e-Eesti showroom Ülemiste Tehnopolis, e-residentsus, tulevad ning minevad iduettevõtted ja paindlik maksusüsteem, mis minu arvates täidab praegu eelkõige tööandjate, mitte maksumaksjate huve.
Kellel teisel, kui mitte meie ajakirjandusel on kõige paremad taustteadmised Kirde-Euroopa väikeriigi kasvuvaludest. Sestap ei peaks Eesti ministeeriumite avalike suhete osakonnad ja ministrid muretsema välismeedia kajastuse pärast, vaid vaatama kohaliku ajakirjanduse poole.
Muidugi on iseküsimus, kas Eesti pressi “kotib” Euroopa Liit ja meie roll selles majandusühenduses või võtavad kohalikud reporterid Tõniste suhtumise: “Eks see ole ju suure osa eestlaste teema: Euroopa ja europarlament on olnud võrdlemisi kauge. Seepärast ei olnud ka mina eesistumise vastu eriti huvi tundnud.” (Veidenberg, 2017, EPL)