Emotsionaalseid hädaabikõnesid lastelt kuula artiklile lisatud "Pealtnägija" saateklipist.

Esmaspäeval lõppes kodanikujulguse aumärkide kandidaatide esitamine, kuhu teiste kõrval esitas prokuratuur ka tingliku koondnimetusena "julge lapse", vahendas "Pealtnägija".

Eestis tehakse lühinumbril 112 aastas üle miljoni kõne, millest valdav osa on helistajale suur tragöödia ja elu halvim hetk. Avariide, põlengute ja muude õnnetuste massis eristub aga selgelt üks liik väljakutseid - neis kõnedes on peaosaline väike inimene oma suure murega.

"Iga päästekorraldaja saab nädalas umbes korra sellise kõne osaliseks ja selle kõne juhtimine ei ole kerge," tõdes päästekorraldaja Meelis Pihu.

Ehkki eraldi statistikat selle üle ei peeta, ütlevad politsei ja lastekaitse, et Eestis tuvastatakse üha rohkem perevägivalla juhtumeid tänu lastele, kes ise kutsuvad kodus tülli pööranud vanematele politsei.

"Neid kõnesid on ilmselt, jah, sellepärast rohkem, et lapsed on üha nutikamad ja telefonid on rohkem käes," ütles riigi peaprokurör Lavly Perling.

"Nad on julged ja nad oskavad, seda 112 ju õpetatakse neile maast madalast. Ma arvan küll, et pigem see tendents võiks olla, et järjest nooremad julgevad abi kutsuda," rääkis Tartumaa ohvriabikeskuse peaspetsialist Katti Kask.

Selliseid kõnesid üldjuhul ei avalikustada, aga "Pealtnägija" tegi koondpäringu häirekeskusele, riigiprokuratuurile ja kahele suuremale kohtumajale ning saatele tuldi lõpuks vastu. Asjaosalised olid nõus kohati vägagi delikaatsed ja kriipivad lindistused avaldama, et ilmestada, kui suur probleem tegelikult on, ja julgustada lapsi õigel hetkel teatama.

Neis kõnedes on segunenud hirm ja mure. Mõne loo tagant paistab aastatepikkune terror ning kohati lööb salvestise kuulamine tunded kõikuma isegi paljunäinud päästekorraldajal, 24-aastase staažiga politseijuhil või iga päev perevägivallaga tegeleval spetsialistil.

"Kui laps helistab ja sellise kõne häirekeskusele teeb ehk helistab võõrale, keda ta väga hästi veel ei tunne, ei oska usaldada, siis lapsel on surmahirm," kommenteeris Kagu politseijaoskonna juht, naiste varjupaiga vabatahtlik Helmer Hallik.

"Siit tulebki mängu see, et lapse jaoks peab kõige turvalisem koht olema tema kodu, see, kus on teda kõige paremini mõistvad inimesed, kus temast hoolitakse, kus teda aidatakse," ütles Perling.

"Kui nad sisuliselt pöörduvad justkui oma kodu vastu, siis see valu peab olema ilmselt nii suur, mida nad ületavad, sellepärast tulebki nende väikeste vaprate hingede ees müts maha võtta," lisas ta.

"On väga tragid lapsed, kes ütlevad, et meie kodus on perevägivald, kohe sellise keerulise sõna välja, mitte et lähisuhtevägivald või midagi sellist, aga perevägivald. Seda öeldakse nii selgelt välja, isegi neil lastel, kes põristavad r-I, tuleb see r ka seal väga hästi välja," rääkis Meelis Pihu.

Mõnikord haarab lapsi aga nii äge paanika, et kõik läheb meelest ära, ka kodune aadress.

"Lihtsalt sellises seisundis, täiesti reaalselt võib inimene unustada ära oma koduse aadressi, ärme räägime siin sellest, et mõnikord ka isegi oma perekonnanime, sünniaastastki rääkimata," tõdes Pihu.

Nii asjatundjate jutust, kui ka "Pealtnägijale" antud kõnedest jääb kumama, et suurema osa kodustest probleemidest on põhjustanud alkohol.

"Mul tuleb meelde üks 10-11aastane tüdruk, kes ütles, et tema täna öösel magada ei saanud. Kui ma küsisin, miks ta ei saanud magada, siis ta ütles, et sellepärast, et ta pidi valvama oma ema. Ma küsisin, miks ta pidi valvama oma ema - sest isa lubas ta kirvega maha lüüa," meenutas Katti Kask.

Laps võib vanema käitumise üle võtta

Peaprokurör Lavly Perling tõdes, et olukord on halb, kui laps enam paari aasta pärast ei märka vanema käitumist ja ei helista hädaabisse, sest see on tema jaoks muutunud normiks.

"Siis muutub üha suuremaks tõenäosus, et täiskasvanuks saades käitub ta samamoodi nagu /.../ tema isa," ütles Perling.

Sama meelt on Tartumaa ohvriabikeskuse peaspetsialist Katti Kask.

"Poisslapsed tihti võtavad isa käitumise ja hakkavad ka ema jalaga togima ja sõimama erinevate nimedega. Täiesti konkreetselt lähevad emale kallale - isa ju teeb, miks ma ei või," selgitas ta.

Helmer Halliku sõnul on päris palju juhtumeid, kus lapsed hakkavad isa poole hoidma. "Kui pikemat aega on peres vägivald kestnud, siis isa on see tugevam pool, isa saab hakkama," selgitas ta.

"See sisepinge ja kogu see elu, mida nad on pidanud elama, on muutunud selliseks, et nad teevad etteheiteid, et miks ema ei ole midagi ette võtnud, et see olukord lõppeks. Sealt tuleb see, miks ta läheb isa poole," rääkis Kask.

"See võib tunduda tavainimesele täiesti mõistetamatu ja sellepärast ei tohiks lasta minna olukordadel nii kaugele, et see on lapse jaoks juba okei," märkis Hallik.

Tragimad lapsed mitte ainult ei kutsu abi, vaid mõnikord ka filmivad telefoniga. Ühes Tallinna kodus peksis alkoholi pruukimisest aru kaotanud pereisa abikaasat. Peksmise tegi erakordselt jõhkraks, et see kõik toimus aastate vältel ja laste nähes, mõnikord isegi nende toas, sealhulgas pere pesamuna, 11-aastase poja juuresolekul. Kui ema pärast aastaid kestnud vägivalda viimaks politseisse avalduse kirjutas, said just 17-aastase peretütre filmitud kaadrid oluliseks tõendiks, mis saatsid mehe trellide taha järele mõtlema.

"Kriminaalmenetlus on oma töö teinud, aga inimesena jääb mul alati küsimus - kus on olnud need naabrid, kus on olnud need inimesed, kes on tänaval vastu tulnud, kus on need inimesed, kes on seda last märganud," küsis Perling.

Lapsi tuleb julgustada helistama

Helmer Halliku sõnul tuleb järjest rohkem pingutada, et lapsed oleksid kaitstud.

"Ma ei saa elada unistuse maailmas ja unistada sellest, et me võitleme kuritegevusega nii efektiivselt, et ühel päeval on vägivald kadunud, ei ole. Aga me peame võimalikult paljudele lastele näitama, et vägivald on vale ja ilma vägivallata on võimalik," sõnas peaprokurör Lavly Perling.

Katti Kask julgustab lapsi, kelle peres on koguvägivald, hädaabisse helistama.

"Kes te olete helistanud, te olete tublid olnud. Kes te olete kuulnud, et teie sõbral on selline mure, siis anna sellest kellelegi teada, anna sellest turvaliselt teada kellelegi, keda sa usaldad. Võib-olla see on kellegi kolmanda ema või isa, võib-olla on see õpetaja koolis või lasteaias, võib-olla see on mõni naabritädi, aga rääkige oma lugu ära, sest täiskasvanud saavad teid aidata," julgustas ka Perling.