Nädalapäevad tagasi toimus Tallinnas konverents „Konfliktist osaduseni“, mille raames kõneldi 500 aastat tagasi toimund lõhe ületamisest katoliiklaste ja luterlaste poolt. Ajaloost teame, et Martin Luther oli tubli katoliiklane ja tahtis oma kirikut puhastada asjadest, mida ta ei pidanud kristlikule tõele vastavateks. Katoliku kirik aga tollel hetkel debatti ei laskunud ning ajalooline asjade käik viis kirikute eraldumiseni.

Konverents keskendus 500 aastat tagasi tõstetud teemadele ning nende ja ajaloosündmuste ümbermõtestamisele viisil, mis näitab meie kirikute tegelikku lähedust ja osadusvõimalust( praegusel hetkel veel mingi piirini). See oli südamlik ja sisuline konverents, mis omakorda meenutas aasta tagasi Lundis toimunud ühispalvust, mille eesmärk oli sama – lähendada kirikuid ning võimaldada võimalikult suurt osadust.

Ja siis me näeme vaidlust teleekraanil ja korraga oleme ajakirjanduse sõnul kistud „kirikulõhesse“.

Tegelikult nägime erinevaid seisukohti ühes teatud konkreetses küsimuses. Sellele järgnes ka peapiiskopi seisukohavõtt, kes jäi antud küsimuses kindlaks Eesti Kirikute Nõukogu poolt välja antud ühisavaldusele. See on igati loogiline asjade käik, sest peapiiskop esindab institutsiooni.

Küsimus aga jääb: kas ja kui palju on EELK-s või teistes kristlikes kirikutes tänapäeval lubatud n-ö martinluterlik käitumine ehk see, et me paneme kahtluse alla, küsime ja mõtestame ümber neid dokumente ja seadusi, mis on kiriku kui organisatsiooni poolt teatud ajaloolises hetkes tehtud?

EELK puhul on ühelt poolt tegu parlamentaarse kirikuga, kus me oleme valinud endale parlamendi (kirikukogu) ning olemas on valitsus (kirikuvalitsus), meil on praostid ja piiskopid. Teiselt poolt räägime me kõigi usklikke preesterlusest, igaühe isiklikust suhtest Jumalaga, mis ei vaja vahendamist ning on äärmiselt isiklik. (Olgem ausad, 21. sajandil on usk kordades isiklikum sfäär kui seksuaalsus).

Ehk siis kas see, kui üks kirikuõpetaja astub avalikult välja oma seisukoha eest, mis ei lähe kokku ametliku dokumendiga, on kirikule vastandumine või julge samm selleks, et näidata – kõik kristlased ei tõlgenda neid küsimusi ühtemoodi.

Kirik vajab traditsioone, vajab süsteemi, vajab organiseerimiskorda. Kuid kui miski asi hakkab muutuma dogmaatiliseks, siis tuleks korraks peatuda ja küsida – kas me oleme ikka õigel teel? Ning testida küsimust sellega, et kas meil on käsil õndsusvajalik või elukorralduslik teema.

Tundub, et antud hetkel veelahe suuresti lähebki selle koha pealt, et osade jaoks on tegu õndsusküsimusega ja teise poole jaoks vaid korraldusliku muudatusega ning see on küsimus, mis tuleks esmalt läbi katsuda. Kui saates viidati, et see on paljudele hingealane teema, siis ongi vaja küsida, et kas sellel on midagi tegemist minu või kaasinimese hingeõndsusega? Vaid seda küsimust küsides ning vastust tõeliselt ära kuulates on küllap võimalik ka vastaspoolt mõista.

Kirikuõpetajale kohaselt lõpetan piiblitsitaadiga, mis on mind ennast pannud viimasel ajal end läbi katsuma: „Tunnetus teeb suureliseks, aga armastus ehitab“ 1kr 8,1. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.