Netitrollimine on Eestis levinud kiusamisviis
Mõned nädalad tagasi, kui kadunuks jäi 10-aastane Laura Liis, kulus politseil kõvasti aega ühe eksitava vihje kontrollimisele, mis võttis osa väärtuslikust uurimisressursist. Peagi aga selgus, et eksituse aluseks oli telefonipoes lahti unustatud Facebooki konto, kuhu võhivõõras inimene Laura Liisi seinale pahatahtliku sissekande tegi.
Pahatahtlikud või naljana mõeldud postitused teiste inimeste sotsiaalmeediakontole põhjustavad vahel aga lausa ulatuslikke politseioperatsioone.
Mõned tunnid pärast 10-aastase Laura Liisi kadumist ilmus tema sotsiaalmeedia kontole sündsusetu postitus, mis äratas kahtlust ja käivitas suuremahulise uurimise.
"Kuna tegemist oli tõepoolest sellise postitusega, mida me oleksime kontrollinud hoolimata isegi sellest, kas inimene oleks kadunud või mitte ja me jõudsime kiiresti selle tõsiasjani, et see postitus oli tehtud telefonipoe esinduses, kus siis kadunud tütarlaps oli demotelefone kasutades käinud oma Facebooki kontol lihtsalt kontrollimas, unustas oma konto seal sisselogitud seisundisse ja tõenäoliselt järgmine telefoni vaataja otsustas teha ühe rumala nalja," kirjeldas Põhja prefektuuri kelmuste ja küberkuritegude teenistuse juht Hannes Kelt situatsiooni.
Kuid küsimus pole kaugeltki alati vaid rumalates naljades.
"Meenub näide, kus üks sõber, olles varem teada saanud Facebooki parooli, otsustas postitada oma sõbra Facebooki kontole koolitulistamisele viitava postituse ja sellisel juhul on nüüd küll kindlasti tegemist süüteoga, mitte ainuüksi postituse sisu mõttes, vaid ikkagi selle parooli sisestamises ja võõrale kontole logimises ning sellisel juhul on tegemist arvutisüsteemile ebaseadusliku juurdepääsu hankimisega," selgitas Kelt.
"Me ei saa siin ära unustada ka seda, et kui keegi kasutab meie wifi-võrku, naaber kasutab või ka keegi suvaline möödakäija ja teeb seal midagi lubamatut, siis jäljed viivad ikkagi teie kui selle internetivõrgu omaniku juurde. Kas siis mõni krutskeid täis koolipoiss saadab inetuid sõnumeid või meile sealt välja, või veel mõni heade või halbade kavatsustega inimene sealt laeb alla keelatud materjale, pornograafilise sisuga näiteks või muid selliseid, mille peale politseil on nina kohale tulla," kirjeldab Riigi Infosüsteemi Ameti intsidentide käsitlemise osakonna juht Klaid Mägi võimalikke juhtumeid.
"Siin võiks võib-olla tuua paraleeli sellega, et kui ma trepikojas lähen koju, vaatan, et naabri uks on lahti mingil põhjusel, et kas me astume sinna sisse, kas see annab meile õiguse sisse astuda ja seal võib-olla tuba ümber tõsta. Ma arvan, et see ei ole päris okei, sama on ka digimaailmas," lisab Kelt.
Päris eraldi teema on aga sellised postitused, kus reageerimisaeg on väga lühike.
"Samuti sotsiaalmeedias ilmus üks postitus, viitega sellisele avalikule tapatalgule, I kill you all oli sinna kirjutatud ja samamoodi, vaadates olukorda, mis täna maailmas toimub, siis meie võtame selliseid postitusi äärmiselt tõsiselt. Kui me ta kätte saime, siis ta taaskord oli äärmiselt üllatunud, kahetses oma tegu ja põhjendas seda sellega, et tegelikult oli tegemist ühest laulu sõnadest väljavõttega," toob Kelt veel ühe näite.
Too juhtum lõppes sellega, et politsei eriüksus jooksis selle mehe maha.
Veebipolitseinikke on Eestis kolm ja nad saavad aastas ümbes 6000 murekirja. Enesetapule viitavad mured on suur osa veebipolitseinike tööst ehk siis on see amet justkui kaks ühes - hingehoidja ja korravalvur.
"Öeldakse kellegi kohta midagi tobedat või midagi halvasti, kõige tavalisem on see, et kirjutatakse kellegi seinale, et ma olen homoseksuaal. Või siis kirjutatakse näiteks nii, et mulle meeldib see, mis on siis inetu, kole ja solvav. On kirjutatud ka kellegi seinale, et ma kavatsen ennast ära tappa, lihtsalt nö kiusamise eesmärgil - inimene ise ei ole seda kirjutanud, aga loomulikult on see meie jaoks jälle väga suur ohumärk ja me peame reageerima," kirjeldab veebikonstaabel Maarja Punak juhtumeid.
Punak ütleb, et 99 protsenti pahatahtlikke postitusi ongi kiusamised. Valdavalt on postitajate leidmine lihtne, sest vastupidiselt arvatule ennast väga ei varjatagi.
"Suuremal osal juhtudest me räägime sellest, et inimesed on teinud seda rumalusest ja teadmatusest ehk nad ei arva, et sellest võib tulla nii tõsine asi, et politsei päriselt reageerib, politsei päriselt sõidabki välja ja päriselt tulebki kohale," selgitab Punak.
"Kutsun üles lapsevanemaid selgitama kodus oma lastele, mis on õige, mis on vale. Tänapäeval vaadates, kui palju on olemas juhiseid ja juhendeid, näiteks ka Youtube'is, kuidas arvutikelmust näiteks toime panna - see on tõesti väga lihtne," tõdeb Klaid Mägi.
Toimetaja: Merilin Pärli