Üle maailma on juba mõnda aega kestnud #MeToo kampaania, millega liitujate siht tundub olevat manitseda mehed korralikult käituma, et naistel oleks selles maailmas parem olla. Ja muidugi enda mure välja öelda.

Mind häirib see kampaania. Kahel põhjusel – esiteks tajun ka ennast süüdistatavat igasugu surmapattudes, sest olen ju mees ja väga üldise sihikuga kampaania käib meeste pihta üldiselt; teiseks on kahju vaadata, kuidas oluliste probleemide ajel käima läinud kampaania tekitab pigem ainult palju negatiivseid emotsioone ja probleem ilmselt jääb lahendamata.

Ma saan aru, et paljud on kampaanias oma isiklikku valu väljendamas ja ei pea mingit pikemat eesmärki silmas. Samas on kasulik mõista, mis suundades võiks selle kampaania energia abil algust saada püsivad muutused, et elukorraldus kõigile mõnusam oleks.

Probleem on kahtlemata oluline – liiga sageli juhtub seda, et naised saavad peksa, vägistatud või ahistatud. See tekitab naistes hirmu, kannatusi, piirab vabadust teha seda, mis tahaks. Suuremalt jaolt on ahistaja mees, kampaania fokuseerubki sellele situatsioonile.

Kampaania eeldab, et üldiselt naised juba käituvad piisavalt mõistlikult ja mehed ei käitu piisavalt mõistlikult. Siit ka kampaania eesmärk: et kriitika peaks panema mehed ka mõistlikult käituma. Mehed justkui peaks lihtsalt olema sarnaselt naistele vaoshoitud ja tublid.

Kui vaadata uuringuid, siis tuleb välja, et mehed ja naised ei ole kuigi erinevad. Kui me jätame kõrvale need situatsioonid, kus füüsilise jõu erinevus on otsustav, siis impulsiivset destruktiivset käitumist esineb mõlema soo juures, eri valdkondades ühel või teisel rohkem.

Näited statistikast, mille kohaselt naised on impulsiivsemad (näited on enamus USA-st, sest neid oli lihtsam leida, eeldan et maailm liigub enam-vähem samas suunas meil ja seal):

• naisvangide hulgas on vangidevahelist seksuaalset vägivalda enam kui meesvangide vahel sarnases keskkonnas¹ ;
• alaealiste alkoholism USAs on naistel sagedasem kui meestel² ;
• naistel on kleptomaania sagedasem³.

Näited statistikast, mille kohaselt on mehed impulsiivsemad:

• enesetapud Eestis⁴ ;
• kuritegusid sooritavad Eestis rohkem mehed⁵ ;
• täiskasvanute alkoholism on USAs meestel sagedasem².

Ka autori isiklik kogemus (#metoo!) ei ole kooskõlas sellega, et ainult mehed on väärastunud – juba eelkoolieas kasutas „kommitädi“ mind pikemat aega seksipartneriks.

Miks peetakse mehi ebaküpsemaks

Naised on sagedamini meeste ohvrid kui vastupidi. Ei arvestata füüsilise tugevuse osa selles tulemis, olukorda seletatakse madalama enesekontrolliga.
Ühiskonnas on tugev eeldus, et normaalse mehe jaoks on seks igal juhul positiivne kogemus. Ja normaalne mees on/peab olema naisest tugevam ja seega on ise süüdi, kui naistega kimpu jääb.

Näiteks USA seadustikus ei olnud veel paarkümmend aastat tagasi varianti, et naine seksib mehega vastu selle tahtmist. Ka ma ise tundsin ahistamisele tagasi mõeldes süütunnet – et seks on ju mehe jaoks hüve ja kuidas ma siis nii möku olin, et ei osanud seda 7a vanuselt enda jaoks ägedaks kogemuseks arvata.

On tugev eeldus, et meeste seksuaalsus on ja naiste oma ei ole ohtlik lastele. Ma ei oska hinnata, kas mehe seks lapsega on oluliselt kahjustavam kui naise perverssus. Isegi kui oletada, et on ohtlikum, siis see on samas suunas tõdemus nagu füüsilise jõu osas, et „kui mees ja naine teevad subjekti vaates sarnaseid tegevusi, siis mehe tegude tagajärjed on ohtlikumad“.

Sellest, mis on ühiskonna hoiakutega vastuolus, on raskem rääkida. Seega avalikku ruumi tekib ühekülgne pilt. Kui mees räägib, et sai naise poolt ahistatud, saab pigem külge sildi „ebanormaalne nõrk mees“. Eks nad siis vaikivad. Mitte kõrvulukustavalt, kuid järjekindlalt.

Ühekülgne kampaania tõmbab endaga kaasa, sest annab mugava võimaluse enda sisepingete väljaelamiseks. Analoogia koolikiusamisega – kui suuremas kolletiivis on mingid inimesed kujunenud sihtmärgiks, keda on omajagu rünnatud, siis on kollektiivi liikmetel selge, et on turvaline ühineda ja kasutada seda oma emotsioonide väljaelamiseks. Samas sellisel juhul kaldub kampaania algse probleemi lahendamisest kõrvale.

Miks naised on rohkem ahistatud

Mehed on füüsiliselt oluliselt tugevamad kui naised, seetõttu naised kannatavad meeste füüsilise vägivalla all rohkem kui mehed naiste füüsilise vägivalla all. Vaimne vägivald on väga raskesti defineeritav ja mõõdetav ja seetõttu sellest on raske arutleda. Sel põhjusel on selles kirjatükis vaimne vägivald jäetud kõrvale. Küllap me oleme selles üsna võrdsed.

Lisaks kallutab tööalasel ahistamisel tasakaalu see, et mehed on töökohal rohkem võimupositsioonil. Kui oleks rohkem naisi juhtide hulgas, siis kindlasti oleks vähem meeste poolt ja mõnevõrra rohkem naiste poolt ahistatud inimesi (nii mehi kui naisi).

Mis oleks tulemus, kui #MeToo kampaania oleks edukas

Oletame hüpoteetiliselt, et mehed hakkakski nüüd just kampaania mõjul arenema ja saavutavad naistega suhtlemises väga tugeva enesekontrolli, nii et naised võivad ennast tunda täiesti rahulikult ja turvaliselt. Mehed oleks tugevad füüsiliselt, tugevad vaimult sisemise kontrollkeskmega, oma impulsside eest täiel määral vastutavad ja neid vaos hoida suutvad, ei allu ühelegi provokatsioonile.

Kuna naised ei pea selles hüpoteetilises stsenaariumis arenema, siis pigem väheneb enesekontroll, sest nad võivad senisest rohkem meestele loota, samuti on inimlik kiusatus testida teiste kannatlikkuse piire.

Kuna see areng tugevdaks kuvandit meestest kui usaldusväärsematest ja turvalisust loovatest isiksustest, siis naiste osakaal juhtivates ametites ilmselt väheneks.

See kujutluspilt mõneti sarnaneb keskaja ühiskonnamudeliga ja on üsna ebamugav maailm just emantsipeerunud naistele.

Ühiskond kui liikluskeeris

Kujutleme liiklust situatsioonis, kus liiklevad autod ja jalgrattad. Juhid on mõlemas liiklusvahendis sama targad, hoolivad ja osavad inimesed, kuid autojuhi iga liigutus võib põhjustada suuremaid tagajärgi, eriti jalgratturile. Jalgratturi vead on väiksemate tagajärgedega.

Kuna autojuhtide tegudel on suuremad tagajärjed, on autojuhid harjunud rohkem järgima teatud reegleid. Jalgratturid sõidavad pisut suvalisemalt, ja nende reeglid pole ka täpselt samad. Sellel situatsioonil on sarnasusi meeste ja naiste suhtlusega, kus mehed on autojuhid, naised jalgratturid.

Varem oli ühiskonnas tugev rollide eristamine – autod ja jalgrattad sõitsid eri radadel. Jalgrattarajad jäid aga jalgratturitele kitsaks ja nad võitlesid endale välja õiguse sõita samadel teedel nagu autod. 

Muutus iseenesest oli vajalik, kuid sellel on omad tagajärjed, millega osalistel on raske kohaneda: jalgratturid lähtuvad ikka oma reeglitest, mitte autode reeglitest. Autojuhid ka eriti ei ole ümber õppinud, ja on väga häiritud vajadusest olla eriti tähelepanelikud, et mitte alla ajada mõnda õrna ja samas suht suvaliselt sõitvat jalgratturit. Jalgratturid lõpuks leiavad, et neil ei jää muud üle kui hakata reegleid järgima ja lisaks sõitma isegi veel ettevaatlikumalt kui autojuhid, sest nende elu on mängus ja autod lihtsalt sõidaks nad muidu katki. Asi ei ole juhis, asi on sõiduvahendis – eeldame selles mõttemängus, et juhid on sama kvaliteediga. 

Antud allegoorias vastaks liikluse „reeglid“ just inimsuhtluse kirjutamata reeglitele – see, mida vahel nimetatakse „provotseerimise vältimiseks“ ja mis on väga tugevalt saanud naisõigusluse poolelt kriitikat. Kriitika on osalt õigustatud, sest provokatsiooni mõiste kaudu on ka püütud meeste ülemvõimu kinnistada.

Samas on provokatsiooni mõiste meestevahelises suhtluses enesestmõistetav igapäevakultuuri osa: mina kui mees teadvustan selgelt, et ööklubis minust tugevama purjus mehe läheduses mul on ohtlik teda provotseerida, sest isegi kui seadus keelab tal füüsilise vägivalla ja kohustab teda ennast kontrollima, siis reaalsuses võiks ma ikkagi peksa saada.

Kui ma loodaks kaaskodanike kaastundele juhul, kui provotseerisin endast tugevamat purjus meest ja ta andis mulle peksa, siis mind kui meest naerdaks välja. Kohus vast isegi mõistaks peksja süüdi, aga kaaskodanikud näeks kaassüüd. Ma tajun enda sisemist kontrollkeset ja seda, et mina ise saan olukorda väga oluliselt mõjutada, vältides ärritamist.

Naised tulid samasse suhtluskeskkonda, kus mehed juba ees olid, ja soovisid osaleda justkui võrdsetel alustel, välja arvatud provotseerimise ohtlikkuse kui tõsiasja tunnistamine. 

Reaalsuses küllap on mõningane hulk mehi, kes mitte kunagi ei kaota kontrolli, ei kainelt ega purjus või vihasena. Oluline osa mehi suudab ennast kontrollida teatud piirideni, aga leidub mingi piirsituatsioon, kus kontroll hetkeks kaob; või vähemalt naisele tundub, et kontroll on kadumas, ja ta tunneb tugevat hirmu. Samasugune seis on ka naiste enesekontrolli osas. See on tegelikkus, kas see meile meeldib või ei. Füüsiline jõuvahekord muudab selle ohtlikumaks just meeste puhul. 

Mis oleks lahendus ja kas on üldse moodust sellest rääkida?

Nagu ka teiste põletavate päevaprobleemidega (immigrandid, samasooliste abielu jne) on praegu meedias rohkem levinud ühelt või teiselt positsioonilt ühekülgsed süüdistused-naeruvääristamised ja vähe on dialoogi võimaldavat tasakaalustatud arutelu. Puudus on kaasavast dialoogist, mitte üksikideedest: teise poole väärikust austav stiil, eesmärkide ja argumentide eristamine diskussiooni käigus tekkivatest emotsioonidest. Kui ei teki sisukat dialoogi, siis ükski lahendus ei tööta.

Muidugi on vajalik, et mehed enda käitumist paremini kontrolliks. Samas see on väga mittetriviaalne ülesanne, nagu eespool kirjeldatud. See vajaks ka naiste panust, et mehed tunneks, et kogu koorem ei ole ainult nende poolel. Ja et naised ei degradeeruks nõrgemaks passiivseks osapooleks.

Üks võimalik arutelusuund võiks olla vastastikune vaoshoitus, provokatsioonist hoidumise abil meestele selle ülesande natuke kergemaks tegemine. Samas on see ülitundlik teema, kuivõrd naisõiguslased tajuvad tihtipeale ainuüksi naisepoolsele provokatsiooni mainimises õigustuse otsimist naiste väärohtlemisele ega näe selles midagi konstruktiivset. 

Seega pean nukralt  nentima, et mul pole ühtegi ideed, mille kiiret teostumist ma usuks. Ainult mõte, et mingil moel oleks oluline jõuda dialoogini, kus üksteist ei materdata, vaid kuulatakse. •

Viited

¹ The Sexual Victimization of Men in America: New Data Challenge Old Assumptions, Figure 1. Am J Public Health, https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4062022/

² Alcohol Facts and Statistics, NIH, https://www.niaaa.nih.gov/alcohol-health/overview-alcohol-consumption/alcohol-facts-and-statistics

³ Why do women steal? The Guardian, https://www.theguardian.com/world/2003/jul/21/gender.uk1

⁴ Möödunud aastal kasvas hüppeliselt noorte ja keskealiste meeste enesetappude arv, ERR, http://www.err.ee/546674/moodunud-aastal-kasvas-huppeliselt-noorte-ja-keskealiste-meeste-enesetappude-arv

⁵ Eesti statistika aastaraamat. 2016, lk 99, Statistikaamet, https://www.stat.ee/valjaanne-2016_eesti-statistika-aastaraamat-2016

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.