Tallinnas õppinud Rain saabus 20. novembril Tartusse ja läks endiste klassikaaslastega peole. Hilisemad analüüsid näitasid, et Rain ja tema sõber Henri olid joonud alkoholi, aga joove polnud suur, kui nad 21. novembri hommikul pisut enne kella viit sammud kodu poole seadsid, vahendas "Pealtnägija".

Samal ajal, kell 5.02 tuli politseile väljakutse, millele startis prefektuuri peamajast patrull, kuhu kuulusid toona 25-aastane Igor ja 44-aastane Einar. Lisaks kaklusele ööklubi Maasikas juures, tuli teine väljakutse, et Tartu kesklinnas on nähtud relvaga liikuvat inimest.

Tegu oli kõrgeima kategooria ehk politsei keeles Charlie-väljakustega. Rooli istus Igor, kellel oli juhistaaži neli ja politseistaaži vaid kolm aastat. Veel olulisem nüanss on, et nad panid tööle küll vilkurid, aga mitte sireeni ehk masin sõitis 120-kilomeetrise tunnikiirusega kesklinna suunas vaikselt.

Tollase Lõuna prefekti Tarmo Kohvi sõnul on sireeni kasutamine alarmsõidukijuhi otsus ja kuna tegemist oli varahommikuga, siis sireeni ei kasutatud, et mitte inimesi häirida.

Kell 5.05 olid peolt tulnud Rain ja Henri Riia tänaval ülekäigurajal. Nad nägid küll lähenevat autot, kuid vilkureid ei märganud ja suurest kiirusest aru ei saanud. Henri sõnul ütles ta veel viimasel hetkel sõbrale, et ta jookseks. Henri ise sai autolt tagumiku pihta löögi, kuid Rain sai surmava löögi.

Kaotusevalus pere oli niikuinii skeptiline politsei ametliku versiooni suhtes, aga neid jahmatas, kui materjalidest selgus, et noor politseinik Igor oli oma lühikese karjääri jooksul juba enne teinud kolm avariid alarmsõiduki roolis. Kusjuures kaks neist olid konkreetselt seotud kihutamisega.

Vandeadvokaat Indrek Sirgi sõnul ei olnud kummagi juhtumi puhul põhjust kihutamiseks, sest ohtu ei olnud. Neis avariides keegi kannatada ei saanud.

Uurimine lõpetati: politseinikul polnud võimalik otsasõitu vältida

Uurimist juhtinud prokuröri Kaire Hänilene sõnul polnud juriidiliselt millestki kinni hakata. Algul lõpetas asja ära Lõuna prokuratuur ja seejärel, pärast vanemate protesti, 1. septembril ka riigiprokuratuur.

Kokkuvõttes on riigi seisukoht, et noormehed ilmusid ülekäigurajale nii ootamatult, et Igoril polnud võimalik otsasõitu vältida. Eelnevad avariid ja sireenita sõitmine ei mängi siinjuures prokuröride sõnul mingit rolli.

"Me saame süüdistuse esitada sellisel juhul, kui meil on võimalik välja tuua kellelegi konkreetne etteheide, mida ta tegi valesti, mida ta oleks pidanud tegema teistmoodi, milles seisnes tema vale käitumine. /.../ Kuna antud juhul prokuratuur ei leidnud neid rikkumisi politseiametniku puhul, siis seetõttu ka kriminaalmenetlus lõpetati," selgitas Hänilene.

Kaks nädalat pärast mullust "Pealtnägija" saadet leidis Tartu ringkonnakohus, et juurdluses on siiski lahtisi otsi ja suunas asja tagasi eeluurimisse. Muu hulgas korraldati uurimiseksperiment, kus pandi sama kesklinna lõik öösel kinni ja sõideti mitu korda suurel kiirusel läbi.

"Me saime eksperimendi käigus teada seda, et 120 kiirusega ülekäiguraja ohutussaarel seisvat jalakäijat pooltel katsetel alarmsõiduki juht üldse ei näinud. Ja pooltel katsetel nägi sel hetkel, kui ta oli juba praktiliselt jalakäija kõrval. /.../ Ja see tähendab seda, et tegelikult ta sõitis pimeda pommitajana. Siin ei olnud küsimus enam selles, kas see õnnestus juhtub, vaid küsimus oli selles, et millisel ülekäigurajal ta siis jalakäijani jõuab," kirjeldas Sirk.

Perekond ja nende advokaat protestisid igal sammul, kuid juriidiline lõppjäreldus jäi samaks ning ülemöödunud nädalal pani Tartu ringkonnakohtu määrus asjale lõpliku punkti – süüdlast pole.

"Prokuratuuril nendest materjalidest lähtuvalt ei olnud alarmsõidukijuhile konkreetse normi rikkumist ette heita. /.../ Asja teebki keeruliseks just see, et praegu kehtiva seaduse järgi, mis kehtis ka sel ajal, kui see tragöödia juhtus, ei olnud alarmsõidukijuhil kohustust see signaal tööle panna," rääkis Tartu ringkonnakohtu esimees Kersti Kerstna-Vaks.

Politseinik jäi ka hiljem kihutamisega vahele

Kuigi loole oleks võinud kohtu lõpliku otsusega punkti panna, selgus ootamatult, et politseinik Igor jäi tänavu kaks korda kihutamisega vahele.

"Need teod ei ole kooskõlas meie organisatsiooni põhiväärtusega. Ja kindlasti ei ole kooskõlas sellega, mida ühiskond meilt ootab. Peale selliseid sündmusi veel toime panna selliseid rikkumisi, siis see on kindlasti usaldusväärsuse kuritarvitamine.," rääkis Tartu politseijaoskonna patrulltalituse juht Alvar Pähkel.

Igor jäeti pärast 2015. aasta õnnetust patrulli edasi, kuid ta polnud enam autoroolis.

Mõlemad hilisemad rikkumised toimusid isikliku autoga. Esimesel korral, tänavu 13. mail sõitis ta Tartu äärelinnas sajaga ehk ületas kiirust ligi 50 kilomeetrit. Karistuseks sai ta 576 eurot trahvi ja üleviimise kainestusmaja spetsialistiks.

Vaid kaks kuud hiljem, juuli lõpus jäi ta Luunja vallas jälle vahele, kui kiirust oli rohkem kui 25 kilomeetrit üle. Karistuseks 100 eurot, juhtimisõiguse ära võtmine kaheks kuuks ja politseitöölt kõrvaldamine.

"Kutsusin Igori enda juurde, me vestlesime, arutasime meie organisatsiooni põhiväärtusi ja leidsime, et sellisel kujul töö jätkamine või koostöö ei ole võimalik. Igor tunnistas seda ja kirjutas lahkumisavalduse," selgitas Pähkel.

Juriidiliselt ei mängi hiljem toimunud rikkumised mingit rolli surmaga lõppenud loos.

Sirk: oleme liikumas tagasi metsiku lääne poole

Hukkunu pere ei taha, et Igor vangi pandaks, vaid neid nörritab signaal, mis üldsusele saadeti. Raini isa Raul Urbase hinnangul on politseile antud justkui õigus, et sisselülitatud vilkuriga võib karistamatult inimese ülekäigurajal alla ajada.

Kriitiline on ka ekspolitseinik ja staažikas alarmsõidu õpetaja Indrek Madar. Tema sõnul lükkab see otsus ümber senised alarmsõidukite juhtide koolituspõhimõtted. Lihtsalt öeldes oli siiani printsiip, et sireen ja vilkur annavad küll liikluses eesõiguse ja õiguse eeskirju eirata, aga alarmsõitja vastutab ikkagi ohutuse eest.

"Ma ei oskagi öelda, et äkki ma olen nüüd viimased 20 aastat valesti alarmsõidukijuhte koolitanud ja peaks selle asja ümber vaatama," kommenteeris Madar.

"Väga kurb on see, et tegelikult võib see muuta kogu meie alarmsõidukijuhtide mõttemaailma. Ehk siis me oleme teatud mõttes liikumas tagasi metsiku lääne poole," ütles Sirk.

Kerstna-Vaks pole nõus väitega, et ringkonnakohtu lahend annaks signaali selle kohta, et alarmsõidukijuhid saavad olla hooletud.

"Alarmsõit on täpselt samasugune erivahend nagu on politseiametnikul püstol, kumminui, gaas, käerauad. Ja erivahendite kasutamisel, sealhulgas alarmsõidu kasutamisel peame tagama kõigi asjasse mittepuutuvate inimeste ohutuse," selgitas Madar.

"Aga kui me täna anname nüüd uue sõnumi ja ütleme, et tegelikult sellest sinisest vilkurist piisab, 120 kilomeetrit tunnis pimedas linnas on okei, kuigi sa ei näe ühtegi inimest ümberringi, siis see tähendab seda, et meil järgmine õnnetus ei lase kaua oodata," arvas Sirk.

Kui aasta tagasi väljendas Igor "Pealtnägija" vahendusel kahetsust ja avaldas kaastunnet omastele, siis seekord ei soovinud ta enam midagi lisada.