Vaadates detsembrikuiseid erakondade reitinguid ning võrreldes neid selle aasta jooksul läbi viidud küsitluste tulemustega, on suuri muutusi vähe märgata. Keskerakonna toetusprotsent on aasta vältel varieerunud 26-31 protsendi, Reformierakonnal 20-26 protsendi, konservatiivsel rahvaerakonnal 8-13 protsendi ning sotsiaaldemokraatlikul erakonnal 10-13 protsendi vahel.

Tavakodanikule võivad needki vahemikud tunduda küllalt suured, kuid küsitlusmetoodikast paratamatult tulenevat veaprotsenti arvestades saab toetusi lugeda pigem stabiilseteks.

Vaid Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) ning Vabaerakonna puhul võib muutusi pidada tähelepanuväärsemaks, kuna nende toetus 2017. aastal varieerub rohkem kui poole toetusmäära ulatuses. IRL-i reiting mai alguses oli vaid 4 protsenti, aasta lõpuks oli see aga tõusnud 8 protsendile. Vabaerakonna aasta esimese poole 8-protsendine toetus kahanes aga KOV valimiste eel septembris vaid 2 protsendile.

Võib järeldada, et IRLile tuli partei esimehe vahetus ilmselt kasuks, ehkki lisaks sellele andis nende reitingu tõusule omapoolse tubli panuse ka Vabaerakond, kes otsustas kohalike valimiste ajaks poliitiliselt areenilt lahkuda. Nende erakondade puhul võib oletada valijaskonna osalist kattumist, mis IRL selgepiirilisemaks muutunud ning Vabaerakonna üha ebamäärasemaks muutuvate seisukohtade taustal aitab seletada ühelt erakonnalt teisele üle kandunud toetuse tagamaid.

Üldiselt võib aga väita, et suurematel erakondadel on tekkinud oma tuumikvalijad, mis ongi vähendanud toetuse kõikuvust. Avalikkuses peetav poliitiline debatt ei suuda erakondade jõuvahekordi oluliselt muuta. Kui opositsioonis olev Reformierakond kritiseerib valitsust juhtivat Keskerakonda ning viimane omakorda sarjab oravaparteid, siis see ainult kinnistab mõlema erakonna valijaskonda. Keskerakonda on ju mõttetu süüdistada selles, et nende valitsuse ajal peavad kõrgema sissetulekuga inimesed rohkem tulumaksu maksma – see on muudatus, mida Keskerakonna valija on oodanud juba kakskümmend aastat.

Sama toimub siis, kui maailmavaatelist debatti peavad EKRE ja sotsiaaldemokraadid. Kui EKRE jätkab praegusel n-ö Poola kursil, ähvardades kinni panna nende kunstimaitsega mittesobivaid teatreid ning nende põhimõtetega mitte sobivaid kodanikuühendusi, pälvivad nad küll poolehoidu sarnaste vaadetega valijailt, kuid samal ajal tugevdab sotsiaaldemokraatide otsustav vastandumine sellisele retoorikale liberaalsete valijate toetust viimastele. Eriti olukorras, kus Reformierakonna „liberaalid“ hoopis flirdivad avalikult mõttega poliitilise koostöö võimalikkusest EKRE-ga.

Ühe küsitluse tulemuste põhjal ei saa küll kaugeleulatuvaid järeldusi teha, kuid detsembris oli sotsiaaldemokraatide toetus suurim kuni 24 aastaste valijate seas (30 protsenti). Need on noored, kes ei taha painutada end elama EKRE reeglite järgi. Sotsiaaldemokraate toetavad keskmisest enam ka kõrgema haridustasemega valijad, kes tajuvad selgemalt EKRE-st vabale ühiskonnale kiirguvat ohtu.

Kas selline „kaevikusõda“ jätkub ka 2018. aastal ja kestab kuni järgmiste riigikogu valimisteni? Kui erakonnad jätkuvalt keskenduvad vaid oma antipoodide kritiseerimisele, siis tõenäoliselt küll. Jõuvahekordade muutmiseks tuleks tulla välja oma positiivsete lahendustega, mis tunduksid atraktiivsed mitte vaid oma erakonna tuumikvalijaile, vaid kõnetaksid ühiskonna erinevaid gruppe laiemalt. Selliseid teemasid, mis vajaksid radikaalseid ning laiapõhjalisi lahendusi, peaks ju ühiskonnas leiduma.

Keskerakonna tulemus järgmistel kohalikel valimisel sõltub eelkõige sellest, kui edukaks osutub valitsuse tegevus. Veel aasta alguses, kui Keskerakond ja Ratase valitsus elasid oma mesinädalaid, oli õhus teravalt küsimus, kas Ratas suudab nii erakonnas kui ka valitsuses ohjad kindlalt enda käes hoida. Kuid aasta lõpul on erakonna reiting endiselt kõrge, Tallinna kohalik võim endiselt keskerakondlaste käes ning suurematest mässukatsetest parteis pole enam midagi kuulda. Nüüd jääb vaid üle ka valitsust sama kindlakäeliselt juhtida, hoides samal ajal oma erakonna skandaalidest puhtana. Kusjuures viimane ülesanne on tõenäoliselt keerulisemgi kui esimene.

Suurem käärimine käib hoopis opositsiooni juhtiva jõu, Reformierakonna ridades. Sellises olukorras, kus erakonna erinevad liidrid esinevad avalikkuses vastandlike ja üksteist kritiseerivate seisukohtadega, ei tasu Keskerakonna võimult kukutamisest unistadagi. Tõenäoliselt seisab erakonnal järgmise aasta suvel ees esimehe vahetus ning kui seejärel suudetakse tulla välja uue kuvandi ja uue programmiga, mis pakub lahendusi ühiskonnaelu olulistele valupunktidele (eelkõige neile, mida Ratase valitsus pole suutnud lahendada)… vaid siis võib valimistel edu loota.

EKRE ja sotsiaaldemokraatide rolliks jääb eelseisvatel valimistel välja selgitada pronksmedali omanik. Mina olen küll Eesti inimeste vabadusearmastusest ja sallivusest nii heal arvamusel, et pidada EKRE praegust toetust maksimumilähedaseks. Kuid kindlasti on veel arenguruumi sotsiaaldemokraatidel, kelle esimees Ossinovski on pisut liialt keskendunud oma ministri-tegemistele ning kipub silmist laskma laiemat pilti. Sotsiaaldemokraadid peaks panustama rohkem demokraatiale ja vähem sotsialismile.

Aga võib-olla ongi valitsuskoalitsiooni erakonna esimehe jaoks parim koht väljaspool valitsust? Vähemalt nii kipub tõestama IRL-i esimehe Helir-Valdor Seederi kogemus, kes on suutnud valitsuse tegemistesse viimasel ajal päris jõuliselt sekkuda, rõhutades sellega samal ajal oma erakonna baasväärtusi. Ega seda enam keegi eriti ei meenutagi, et praeguse totra tulumaksuseaduse autorsus kuulub just IRL-ile.

Seeder, tiivustatuna edust alkoholi aktsiisitõusu pidurdamisel, alustas küll pisut valest otsast, kui kutsus üles II pensionisammast hoopis ära lõpetama. Küll aga oleks poliitikute kohus see sammas reaalselt tööle panna, mitte narrida sinna panustanud pensionäre naeruväärsete mõnekümneeuroste igakuiste pensionilisadega. Me pidime ju saama selle raha eest oma vanaduspõlve sooja mere ääres palmide all veeta.

Oli see Vabaerakonna reiting Herkeli esimeheks olemise ajal mis ta oli, kuid Artur Talviku juhtimisel on tabanud erakonda tõeline katastroof. On raske näha, mis oleks see teema, mis Vabaerakonna taas sel viisil rambivalgusesse tõstaks nagu eelmiste riigikogu valimiste eel. Poliitilise kultuuri uuendamine kahjuks ei kõneta valijaid, ehkki siinkirjutaja arvates oleks just see valdkond, millest poliitika Augeiase tallide puhtaksrookimist tuleks alustada.

Ja lõpuks – rohelised on rohelised. Neil tuleks, sarnaselt Vabaerakonnaga, oma äärmiselt oluliste ja aktuaalsete ideede teadvustamiseks ja realiseerimiseks leida erakonna ridadesse tõsiseltvõetavaid poliitikuid ja arvamusliidreid. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.