"Välisilm" vaatas tagasi äsjasele Himaalaja päästeoperatsioonile ({{commentsTotal}})

Foto: Adam Bielecki Facebooki leht/Reuters/Scanpix

Möödunud nädalal leidis Pakistanis Himaalaja mäestikus Nanga Parbati mäel aset draama, mis näitas, et maailmas on endiselt kohti, kus pole mingit tähtsust, mis riigist sa pärit oled või mis rahvusest sa oled. Tähtsus on vaid sellel, kas sa oled valmis hädasolijale appi minema, nentis saade "Välisilm".

Möödunud nädala reedel tuli Nanga Parbati mäelt appikutse päästjatele. Prantslanna Elisabeth Revol teatas, et tema kaaslane, poolakas Tomek Mackiewicz on jäänud lumepimedaks, mehel on hingamisraskused, külmakahjustused, tema suust tuleb verd. Nad olid 7200 meetri kõrgusel. See on kõrgus, mida kutsutakse surmatsooniks.

"Ma arvan, et isegi meditsiin ei tea täpselt, mis seal inimkehaga toimub. See võib käituda täiesti ettearvamatult. Ja mida vähem seal surmatsoonis viibida, seda parem. No igatahes ajurakke hävib seal kõvasti. Ja need on ääretult rasked kohad," selgitas esimese eestlasena Mount Everestil käinud Alar Sikk.

Tomekile oli seekordne mäkkeminek juba seitsmes, Elisabethile kolmas kord ning sel korral 8125 meetri kõrgune tipp ka vallutati. Elisabethist sai esimene naine ja Tomekist esimene poolakas, kes selle tipu talvel vallutanud on.

Ent Tomekil hakkas kohe pärast tippujõudmist halb. Ta teatas, et ei näe enam mitte midagi ning laskus 900 meetrit Elisabethi õlale klammerdudes.

"Seal on hästi ere valgus üleval. Mitte otse päikesest, aga just see lume peegeldus. Ja lumepimedus saabub seal prille kasutamata viie, kümne minuti jooksul. See tähendab, et sa ei näe üldse enam mitte midagi, et sa oled täiesti pime," rõhutas Sikk.

Elisabethi sõnul ei kandnud Tomek kaitsvat maski, kuna ilm oli udune ja tippu jõudsid nad pimedas.

"Ega see, kui ilm on mägedes pilves, ta endistviisi on niivõrd ere, ka läbi pilvede, et see lumepimedus tuleb igal juhul," sõnas Sikk kommentaariks.

Kuna laskumine tipust oli vaevaline, jäid Elisabeth ja Tomek 7200 meetri kõrgusele liustikulõhesse telkima. Hommikul kutsus Elisabeth abi, Tomek oli väga haige.

"Kõik tuleneb sellest, et hapnikku on vähe. Ja sellest kõik algab. Kui hapnikku on vähe, siis sa pead palju rohkem hingama, et saada see kogus hapnikku kätte, mis sa saad merepinnal. Tänu sellele aeglustub kõik vereringe. Ka mõtlemine läheb hästi aeglaseks. Tekivad külmakahjustused, kuna veri on aeglane. Veri ei jõua enam näppudesse, varvastesse," loetles Sikk.

Abi aga ei tulnud ega tulnud. Pakistani pool nõudis esmalt raha. Liiatigi, talv ei ole ronimiste hooaeg, päästjad ei pruukinud valmis olla.

"Ja ühel hetkel tulebki välja, et päästekopter, et pole tal bensiini või mida iganes ei ole, et ei olegi töökorras, sest nemad mõtlesid ka, et kes seal talvel ikka on, või mis iganes võis juhtuda. Keegi ei ole selleks otseselt valmis," lausus Alar Sikk.

Elisabethile öeldi, et ta hakkaks üksi laskuma. Tomeki jättis ta telki koos hapniku, söögi ja joogiga ning lubadusega, et talle tullakse järele. Sellise valiku ees ei tahaks meist keegi olla.

"Sellises kõrguses juba iseendaga toime tulek on niivõrd raske, et teist inimest aidata on ääretult raske," tunnistas Sikk.

6800 meetri kõrgusel tuli Elisabethil veeta veel üks öö liustikulõhes, ilma telgita. Saabusid hallutsinatsioonid. Viis tundi istus ta palja jalaga, kuna talle tundus, et talle pakutakse kuuma teed, kuid vastutasuks tuleb anda jalast oma saabas. Järgmisel päeval jätkas ta laskumist märgade kinnastega, nägi kopterit, mis aga ei maandunud, sest tuul oli liiga tugev.

Sel ajal elas sotsiaalmeedia aga juba kaasa erakordsele päästeoperatsioonile. Kaks meest, Kasahstanist pärit venelane Denis Urubko ja poolakas Adam Bielecki olid ronimas erakordse kiirusega Elisabethile ja Tomekile appi. See oli õnn, et sellised mehed võtta olid, kuna Poola grupp oli parasjagu valmistumas talviseks tõusuks K2-le. Oli selge, et Pakistani abile pole mõtet loota ja arvel on juba iga tund.

Tõus toimus öösel ja sellest, kuidas Denis Urubko Elisabethi üles leidis, on olemas ka helifail.

"Öösel ronimine on täiesti tavaline asi. Sest kui sa lähed kaheksa tuhandese tipu peale, siis on selge, et sa pead alustama kell üks-kaks öösel. Et jõuda veel valges tagasi. Sest alati, kui sa oled veel värske ja sul on jõudu, siis on targem ronida pimeduses kui, et sa oled täiesti omadega läbi ja siis sa jõuad pimeduses tagasi. Nii et öösel ronimises ei ole midagi erakordset. Öösel ronitaksegi," rääkis Sikk.

Esmalt pakkisid mehed Elisabethi soojalt sisse ja lasid tal telgis päikesetõusuni magada. Oli selge, et ilma abita ta alla minna ei suuda. Ilmaprognoos oli halb ja selgeks sai, et Tomekit päästa ei suudeta. Elisabethil amputeeritakse võib-olla jalg, mille ta saapata jättis.

8126 meetri kõrgune Nanga Parbat, hüüdnimega Tapja Mägi, on Pakistani üks kõrgemaid tippe. Sellel on surma saanud enam kui 30 alpinisti. Esimest korda vallutati tipp aastal 1953 austerlase Hermann Bulhi poolt.

Toimetaja: Laur Viirand



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: