Rain Kooli | Kust me tuleme ehk 100 sõna Eestile
Küsimuse „Kuhu me oleme teel?“ kõrval on „Kust me tuleme?“ üks inimestele ja rahvastele kõige enam huvi, mõistatamist, peavalu – ja vaidlusi – pakkuvaid küsimusi. Eriti väikestele ning nii tänase kui homse suhtes pisut ebakindlatele.
Olen viimasel ajal lugenud mitut artiklit ja raamatut, mis räägivad eestlaste – ja laiemalt ka eurooplaste – päritolust kõige uuemate teadusuuringute valguses.
Need – muu hulgas ERRi teadusportaalis Novaator aastate jooksul kajastatud ja laupäevases Postimehes mahukalt esile pandud – eri teadusvaldkondade koostöös sündinud järeldused räägivad sellest, et nii eurooplaste kui eestlaste lugu on kokkuvõtlikult küll ka põrkumiste, aga peamiselt segunemiste ja sulandumiste lugu.
Aastatuhandeid on rännatud vahel vähema, vahel suurema hooga, on kaotud ja ilmutud. On mõjutatud ja mõjutusi vastu võetud, geene segatud ja keeli alatasa uueks loodud.
Vanemad tavad ja usundid on jäänud kihtidena uuemate alla – tihti nii vägivaldselt, et näiteks Maarjamaast ja hiiepuudest sama hingetõmbega rääkimine tundub isegi kuidagi kohatu. Ehitati ju paljudes kohtades esimesed kristlikud pühakojad pühade hiite peale (koguni nii, et altar sai kohakuti maharaiutud hiiepuu kännuga).
Aga nagu on kristlikud tähtpäevadki palju iidsemate pühade ja hiljem tulnud usukorraldatajate teadliku tegevuse sulam, sobituvad nii vanakatoliiklikult kui ka muinasaegselt pühaks peetu tänapäeval paljude jaoks suurema valuta samasse hingamisse.
Ikka üks segunemine ja sulandumine…
***
Me siin rahvusringhäälingus korraldasime hiljuti kirjutusvõistluse, mil nimeks „100 sõna Eestile“. Tänaseks on keeruline valik langetatud ja võidutöö selge.
Teatavaks teeme selle iseseisvuse väljakuulutamise 100 aasta juubeli eelõhtul, 23. veebruaril. Siis avaldame koos võidutööga ka võistlusel ära märgitud tekstid.
Aga jäin mõtlema, et mis ma lasen ainult teistel pusida. Proovin siis juba ka ise kätt.
Siin need nüüd on, minu 100 sõna Eestile ja eestlastele. Eelnevast kantud ja tulevasse vaatavad.
***
Tihti kasutame me endast mõeldes, rääkides või lauldes kujundina puud. Sugupuu. Põlispuu. Ilmapuu lävel. Mesipuu poole.
Puu. See on ilus. Lihtne ja selge.
Isegi natuke liiga. Puu aitab näha meid vaid killukesena ajas.
Tegelikult oleme ju – nii igaüks eraldi kui ka rahvana – pigem jõgi.
Allikana maapinnale vulisenud põhjavesi, vihm ja lumesula, ojad ja lisajõed – kust iganes on jõevesi tulnud, see pole lahterdatav ega osadeks jagatav.
Ega muutumatu.
See liigub lõputult. Seguneb. Voolab ja keerleb. Peatub takistuste taga, kohati näib tagasigi pöörduvat… kuni leiab jälle tee.
Järgmine kord jõe äärde sattudes vaata seda. Vaata mõttega.
See oled sina. Need oleme meie. •
Kõiki Vikerraadio kommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt. ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar