Meelis Oidsalu | Pühadetervitus deemonitele ({{commentsTotal}})

„Need noored kauplejad on otsekui teist liiki inimesed, keegi, kellel puudub kauplemishäbi – miski, mis on minusse, kes ma oma lapsepõlve nõukogude ajas veetsin, sügavalt juurdunud,“ kirjeldab Meelis Oidsalu kaubanduskeskuste müügimehi ja -naisi Vikerraadio päevakommentaaris.

Homme on Suur Reede, õnnistegija ristilöömise aastapäev. Üllatun igal aastal, kui meenub, et see püha on usukauges Eestis riigipühaks kuulutatud. Riigis, kus kirik olevat riigist lahutatud ja kus kõige tegusam usulahk on – nagu eilne Eesti Ekspress kirjutab – vaktsiinivastaste oma.

Eks anna Jeesuse surma-aastapäevgi paljudele lihtsalt hea vabanduse end päev varem sassi kammida. Mis seal pattu salata, kavatsen ka ise täna õhtul sõbraga linna peal mõned joogid rindu tõmmata. Aga mitte sellest ei tahtnud ma suure püha eel kõnelda.

Räägin hoopis millestki, mida ma südamest armastan teha ja mis kaasajal iga pühaga õnneks kaasas käib. Mulle nimelt tohutult meeldib käia poes, eriti veel mõnes suures toidupoes. 

Poeskäimine on ideaalne tegevus, sest erinevalt teistest on see suhteliselt ennustatav, planeeritav ja toitev. Selliseid korduvaid rõõme, mis nii konkreetse toitva tulemuseni viivad, ei ole elus just palju antud.

Planeerimisfaas ei hõlma ainult poenimekirja koostamist, vaid (kuna käin reeglina ühes ja samas väga suures poes ja tean täpselt, mis kusagil asub) ma mõtlen tavaliselt ka marsruudi põhjalikult läbi. Marsruudi paikapanemises pole määrav mitte ainult kaupade ruumiline kaugus üksteisest, vaid ka kauba kaal või suurus: raskemad ja suuremad artiklid tasub jätta osturetke lõppu, siis ei pea neid sadu meetreid asjatult vedama.

Et mulle meeldib väga liikuda, sobib poeskäik ka trenni eest: ainuüksi riiulite vahel toidukorvi täites ja tassides kulutan head sada kalorit ning mu sammulugeja rõõmustab nende pea tuhande sammu üle, mis koos parkla vahet käimisega lisandub. Tänan südamest kaupmehi, kes kõige hädatarvilikuma kauba (näiteks leiva- ja piimatooted) on asetanud poe kõige tagumisse nurka.

Kolmas põhjus, miks mulle eriti suurtes poodides käia meeldib, on, et see on ka intellektuaalset pinget pakkuv tegevus. Tean, et minu poeskäigukogemus on turundusspetsialistide poolt juba ette läbi mõeldud, ja teekond sinna poe tagumisse nurka piima ja leivani detailideni programmeeritud, erinevate ahvatlustega palistatud. Nii toodete asetusel kui ka hinnasiltide värvil on oma testitud ja teaduslikult põhjendatud efekt. Põnev on selle mänguga kaasa minna ja neid nippe püüda nii-öelda lahti häkkida. 

Viimase aasta-paari jooksul on aga mu poeskäigukogemusse lisandunud üks ärevust tekitav nähe: noored agarad müügimehed ja -naised, kes kauplevad pensionikindlustuse, koduse interneti või muu huvitavaga ja kes hagijatena seisavad reeglina toidupoe kassade lähedal või piirkonnas, kus sul poodi tulles või poest lahkudes on neid võimatu ignoreerida. Need on enamasti hakkajad ja ilusad inimesed, kelle puhul on näha, et nad on vilunud suhtlejad ega (mis mind nende puhul kõige enam hirmutab) heitu, kui neile öeldakse „ei“, kui neid rohkem või vähem viisakalt ignoreeritakse. Kutsun neid noori inimesi hellitavalt „deemoniteks“.

„Deemonid“ tekitavad minus ärevust, sest olen seda tüüpi inimene, kellel on raske öelda „ei“ või kes selliseid „ei“ ütlemise momente võimalusel väldib. Kui minusugune kehv „ei“-ütleja kohtub kellegagi, kes „ei“ ees hirmu ei tunne, siis on see veel eriti ebavõrdne olukord, mida olen püüdnud vältida. Pean end silmapaistvalt kompetentseks, osavaks ostlejaks ega soovi sattuda olukorda, kus mu asjatundlikkus löögi alla satub. Seepärast teen kõik, et „deemonite“ teele mitte sattuda. On tulnud isegi ette, et helistan enne nendega kohakuti jõudmist kellelegi, et neil ei tekiks võimalust mind kõnetada ja ma ei peaks omal kohmakal tõredal moel neile „ei“ ütlema. Olen isegi oma kaubanduskeskusesisest marsruuti muutnud, et neist eemale hoida. 

Mõtlesin tükk aega, kuidas selle ärevusega toime tulla. Ilmselgelt puudub mul võimalus panna Õnnistegija kombel segast ja need „deemonid“ lihtsalt mu ostlemistemplist välja piitsutada. Lisaks on need mu „deemonid“ nii ägedad profid, et nad müüks ka neid rooskama saabunud Jeesusele pensionikindlustuspoliisi.

Poeskäimisrõõmu taastamiseks pidin ma midagi iseendaga ette võtma, aga nii, et mu eneseväärikus säiliks ning ma ei teeks järeleandmist oma põhimõttes mitte sattuda nende seatud lõksu.

Nende „deemonitega“ mõttes maadeldes püüdsin endale esmalt põhjendada, miks ma neid müügimehi ja -naisi õigupoolest ei salli, miks nad teevad sitta tööd, miks nende noorte inimeste õhetavate põskede taga kumab röövkapitalismi võigas kolju. Leiutasin endale – kui nii võib öelda – müügitöö vastase ideoloogia, mis mu ärevust kuidagi maandama pidi. Aga see tegi asja ainult hullemaks, sest nägin edaspidi neis noortes toredates tüüpides mingi suurema, ebaisikulise süsteemi kurjust ja mu ärevus ja seda varjav viha ainult kasvasid. 

Ärevusest sain lahti alles siis, kui julgesin endale põhjendada, miks ma neid noori inimesi kardan. Esiteks saan ma neid kohates aru, et ma olen vana. Need noored kauplejad on otsekui teist liiki inimesed, keegi, kellel puudub kauplemishäbi – see on miski, mis on minusse, kes ma oma lapsepõlve nõukogude ajas veetsin, sügavalt juurdunud. See on kultuuriline, ilma igasuguse väärtuslaenguta erinevus, mis meid lahutab. Ja see erinevus tekitab võõristusärevust, mis on loomulik ja täiesti okei. 

Teine põhjus, miks ma oma „deemoneid“ kardan, seisneb ilmselt selles, et olgugi et minu arvates teevad nad sitta tööd, on nad minust milleski osavamad ja mul on neilt miskit olulist õppida: elame ajal, mil oskus väärikalt „ei“ ütelda ning ka meile öeldud „ei“-sid taluda mõjutab otseselt meie igapäevase ühiselu tervist.

Oma hirmude ja alaväärsustunde teadvustamine nende toidupoe ees varitsevate „deemonite“ ees on võtnud mult pinge maha ja ma ei karda enam kontakti nendega. Usun, et üsna varsti õpin neile ka rahulikult ja teinekord isegi naeratades „ei“ ütlema. Kui õpime oma deemonite hingeelu ja oma viha nende vastu inimlikumalt, tervikumalt, empaatilisemalt tundma, annab see jõudu neile vastu seista.

See ei tähenda, et peaksime hakkama meile vastukarva olevaid nähtusi kuidagi õilistama või kurikaelte tegusid õigustama. Aga rahuliku, lõdvestunud, sõbraliku inimese „ei“ pole mitte ainult veetlevam, vaid ka veenvam.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: