"Välisilm" meenutas, kuidas Iisrael esimesena Eestile relvi müüs ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

Kaitsejõudude paraadidel on näha, kuidas Eesti sõdurite käsutuses olevad relvad muutuvad üha kvaliteetsemateks. On loomulik, et suurem osa moodsat relvastust pärineb meie liitlastelt NATO-s. "Välisilm" aga meenutas, et esimene riik, kes Eestile relvaväravad avas, oli omal ajal hoopis Iisrael.

Eesti sõdur kandis enne Iisraeli relvaostu igasuguseid relvi. Kaitseliitlaste hulgas leidus meistrimehi, kes üritasid relvi ise kokku panna.

Esimesed käsirelvad taasiseseisvunud Eesti kaitsejõududel olid Kalašnikovi automaadid, mille jättis Nõukogude piirivalve.

"Siis aitas meid mingil määral välja piirivalve, kes andis 30 Vene AKSU-d - need lühikesed. Sest Vene piirivalve oli neile mitusada tükki jätnud mälestuseks või kingituseks," rääkis erukindral Ants Laaneots.

Relvade hankimisega hakkas Eesti valitsus tegelema 1991. aasta sügisel. Laaneots oli siis kaitsejõudude peastaabi ülema kohusetäitja.

Aeg oli pinev, nentis Laaneots - Vene väed olid veel Eestis. Lääneriigid ootasid, mis saab. Relvade müümine ei tulnud kõne allagi.

"Silm silma vastu öeldi ka, et kuulge - me kardame teie pärast. Et kui relvad tulevad, et te seal rumalusi tegema ei hakka," lausus Laaneots.

"Kes võis 1992. aasta lõpus või 1993. aasta alguses öelda, et Eesti riik jääbki püsima?" meenutas omakorda relvastusnõunik Toe Nõmm.

Esimesed välismaalt saadud relvad tulid Rumeeniast - 2000 Kalašnikovi.

"Mis olid täielikult ebakvaliteetsed, ehkki uued. Aga väga pehme rauateras oli ja nad ei kõlvanud mitte kuskile," nentis Laaneots.
21,37

Rumeenia ei olnud ainus. Teine partner oli relvastusnõunik Toe Nõmme sõnul Hiina. "Ainult et ta müüs vanu 1950. aastate Vene mudeleid. Kohe, kui jutt läks kaasaegse asja peale, olid hinnad hoopis teised."

Kaitseminister Ülo Uluotsa ajal hakkas kaitseministeerium otsima riike, kes nõustuks Eestile relvi müüma. Kaitseministri asetäitja Toomas Puura tegeles sellega, nagu meenutab kindral Laaneots. Aasta oli 1992.

"Oktoobris Puura ütles mulle, et lähme Iisraeli. Ma ütlesin, mis me seal tegema hakkame? Siis tuli välja, et meile näidatakse relvi - võib-olla on võimalik sealt midagi saada," rääkis Laaneots.

Iisraeli läksid Laaneots peastaabist, Puura kaitseministeeriumist ja Leonid Apananski välisministeeriumi esindajana. Suurim Iisraeli sõjatööstusettevõte TAAS näitas relvi. Järgmine kohtumine toimus juba firma esindajatega Rootsis.

"Novembri lõpus mind kiiresti saadeti Stockholmi. Seal olid firma TAAS esindajad. See oli ka selline poolsalajane üritus, pressist kuskilt läbi ei käinud. Kaks ja pool päeva tegelikult nendega väitlesime seal, mida ja kuidas saab osta. Sest Puura enne mulle ütles, et meie limiit, mida välja saame käia, on 60 miljonit USA dollarit," meenutas Laaneots.

Eesti tegi ühe asja õigesti. Relvad osteti nii, et oleks võimalik täielikult relvastada kergejalaväe üksused kompaniist diviisini. Osteti ka raadiojaamu, rakmeid, kaitseveste. Kõike, mida küsisime, ei saanud.

"Stingereid ei saanud. Selle asemel pakuti meile 23 mm Sergeid, nn automaatkahureid. Ma olin nõus ka võtma neid," lausus Laaneots.

Jaanuaris 1993 kirjutas kaitseministeerium hankelepingule alla. Relvad tarniti kolme aasta jooksul. Maksti 60,4 miljonit dollarit viie aasta jooksul.

"Süsteem oli selles, et nii kui kaup tuleb, tuleb raha nö tünnipõhjale lugeda. Eesti saavutas selle, et kui enamik kaubast oli käes, siis oli enamik rahast maksmata veel," märkis relvastusnõunik Nõmm.

Lisaks Iisraelile oli aga relvi pakkunud ka Lõuna-Aafrika Vabariik. Kaup oli kvaliteetne, kuid Eesti otsustas Iisraeli kasuks.

"Sealt ei oleks me tõenäoliselt oma kaupa kättegi saanud. Too aeg oli niisugune embargoaeg ju apartheidisüsteemile," nentis Nõmm.

Mais 1993 saabusid esimesed saadetised. Vastuvõtukomisjoni juhtis kolonel Vello Loemaa.

"Kolonel Loemaa oli sadamas, kui nad võtsid laeva vastu ja vaatasid, mis seal sees on ja helistas mulle, ütles - nende 23 mm õhutõrjekahuritega on jama. Ütlesin, tule siia, räägi ära, ei olnud telefonijutt. Ta tuli ja ütles, need on vanad. Nad on neid küll remontinud või hooldanud, aga need on pruugitud, mida müüdi meile uute pähe," rääkis Laaneots.

Kaitseväe juhataja oli tollal Aleksander Einseln, kellega Laaneots marssis kaitseministeeriumi. Sealt soovitati lugu saladuses hoida, kuni Iisraeliga läbi räägitakse.

"Seisukoht oli selline - viigu see kraam kõik tagasi. Juudid reageerisid kaunis kiiresti, ütlesid, see on kingitus teile - 50 relva. Me anname uued siis teile nagu lepingujärgselt. Andsid meile moona veel juurde, kinkisid 200 Vene standardkuulipildujat," lausus Laaneots.

"Nende jagamine toimus ka peaaegu kohe. Raadiojaamad läksid ühes suunas, laskemoon teises ja relvad kolmandas," ütles Nõmm.

Kokkuvõtteks - Iisraeli relvad on hästi vastu pidanud. Kasutust ei leidnud kaugmaa tankitõrjeseadeldised Mapats, mida osteti 10.

Eriti on nii sõdurid kui liitlased kiitnud iisraeli automaate Galil. Nendega suunduvad Eesti sõdurid ka järgmistele missioonidele Aafrikasse ning Afganistani.

Kolme relvatootja automaate testiti hiljuti Eestis. Ühe tootja relvad vahetavad välja Iisraeli Galilid. Vahest on uued relvad näha järgmisel vabariigi aastapäeva paraadil.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: