Iga neljateistkümnes tööealine Eesti kodanik elab teises ELi liikmesriigis
3,8 protsenti Euroopa Liidu tööealisest elanikkonnast (20-64-aastased) elas 2017. aastal väljaspool oma koduriiki, avaldas Eurostat. Võrreldes 2007. aastaga on teistes liikmesriikides elavate kodanike osakaal tõusnud ligi poole võrra.
Kui kümmekond aastat tagasi elas teises liikmesriigis (ehk riigis, mis ei vasta isiku kodakondsusele) 2,5 protsenti Euroopa Liidu tööealisest elanikkonnast, siis 2017. aastal oli see hulk Eurostati andmeil kasvanud 3,8 protsendini.
Olukord on Euroopa Liidu riikides mitmekesine. Nii näiteks on kõige enam inimesi välja rännanud Rumeeniast, kus välismaal elab iga viies kodanik. Rumeeniale järgneb Leedu (15,0 protsenti), Horvaatia (14,0 protsenti), Portugal (13,9 protsenti) ja Läti (12,9 protsenti). Saksamaal, Ühendkuningriikides, Rootsis ja Prantsusmaal oli vastav näitaja aga vaid umbes 1 protsent.
Praxise mõttekojas tööturu ja rändeteemadega tegeleva Kristi Anniste sõnul tuleb rände põhjuseid otsides silmas pidada mitmeid erinevaid tõmbe- ja tõuketegureid, nagu näiteks riikide erisusi sissetulekutes. Oluline on ka lähteriigi demograafiline struktuur.
"Kui räägime Euroopa-sisesest rändest, mitte sundrändest, siis on väljarändajad enamasti nooremas tööeas inimesed. Seetõttu, kui riigis on palju mingil ajahetkel rohkem nooremaid inimesi, siis on ka väljarändepotentsiaal suurem," lausus ta.
Rändajad on üldjuhul kõrgema haridustasemega
Kõrgharidusega inimesed on liikuvamad kui ülejäänud Euroopa Liidu elanikkond. Nimelt omab kõrgharidust 32,4 protsenti Euroopa Liidu tööealisest elanikkonnast, kes elab välismaal. Koduriikides paiknevate elanike vastav näitaja on aga 30,1 protsenti.
Kõige kõrgem on see protsent Prantsusmaal, kus kõrgharidust omab 62,5 protsenti teistes liikmesriikides elavatest kodanikest, samal ajal kui Prantsusmaal elavatest inimestest omab kõrgharidust vaid 34,6 protsenti. Saksamaal on vastav näitaja 54,5 ja 26,7 protsenti.
Ülejäänud riikidest erinevad vaid kuus liikmesriiki, kus kõrgharidusega inimeste osakaal on suurem koduriigis: Eesti, Läti, Leedu, Bulgaaria, Horvaatia ja Portugal. Eestis näiteks omab kõrgharidust 37,3 protsenti tööealistest kodanikest, samal ajal kui välismaal elavatest kodanikest omab kõrgharidust 30,7 protsenti.
Kristi Anniste sõnul on Eesti ka varasemalt eristunud selle näitaja poolest. Anniste toob välja, et nende riikide puhul, kus väljarändajad on pigem keskmisest madalama haridustasemega, on tegu peamiselt uute Euroopa Liidu liikmesriikidega, mis on keskmisega võrreldes ka vaesemad.
"Kui Euroopa Liidu piirid avanesid, siis tekkis inimestel, sealhulgas ka neil, kellel on madalam haridustase, ühtäkki võimalus teistesse liikmesriikidesse elama minna. Kui üldiselt on rändekirjanduses rõhutud ikka sellele, et väljarändajad on pigem kõrgelt haritud, sest neil on rohkem ressursse (nt teadmisi ja raha) välja rännata, siis siin on tegu ilmselt erandliku olukorraga, kus ka madalalt haritud inimestel tekkis võimalus minna mujale ilusat elu otsima."
Statistikaameti tööjõu-uuringust tuleb välja, et ligikaudu pool Eestist välismaale tööle käijatest töötab Soomes.
Anniste tõi ühe võimaliku põhjendusena, miks Eestist on välismaale rännanud keskmisest madalama haridustasemega inimesed, välja ka selle, et Soome minekuks ei ole eestlastel erilisi teadmisi ega raha vaja. Soome asub lähedal ning ka keel on lihtne ära õppida.
Väljaränne Eestist väheneb
Anniste hinnangul väljaränne Eestist kahaneb, sest peamisesse väljarände ikka jõuavad 1990ndate väikesearvulised põlvkonnad.
"Kuna peale on tulemas vähem tööjõudu, siis süveneb ka tööjõupuudus. Seetõttu on inimestel Eestis väiksem konkurents töökohtadele, rohkem võimalusi, ning noored ei pea enam nii palju välja rändama," arvas ta.
Eesti rändesaldo on viimased kolm aastat olnud positiivne ehk Eestisse on sisserännanuid rohkem kui siit väljarännanuid.