Mari-Liis Jakobson | Arvamusfestival meie köögilaudade taga ({{commentsTotal}})

Kui teil polnud võimalik Paidesse kohale tulla, korraldage oma isiklik arvamusfestival. Kutsuge naabrid või sõbrad külla ning istuge näiteks sinna, kus arvamuskultuur nõukogude aja üle elas – köögilaua taha. Ning valige mõni ühiskondlikult oluline teema ja katsuge niimoodi arvamust avaldada, et see kohe kirumiseks ei muutu, pakub Mari-Liis Jakobson Vikerraadio päevakommentaaris.

Kuuendat korda kogunevad Paide vallimäel inimesed, kelle jaoks ühiskondlikel teemadel kaasa rääkimine ja mõtlemine on nauditav tegevus. Kuuendat korda asusin minagi teele Eestimaa südamesse, kavas mitmed kaasaütlemised ja -mõtlemised.

Ja noh, ega siis keegi lähe ka muusikafestivalile üksnes ansambleid kuulama. Oluline on ka üldine festivalimelu, see, et saab kaasa elada, kohata vanu ja uusi tuttavaid ning kui õnnestub, siis ka nautida ilusat ilma.

Aga ometi on arvamusfestival võrreldes mitmegi muusikafestivaliga erilisem. Me lihtsalt suhtume ühiskonna teemal arvamuse avaldamisse teistmoodi kui teistesse muudesse kunstidesse. Kui muusikatoimetajad kurdavad selle üle, et üha rohkem muusikakriitikuid on valmis arvustama üksnes neid albumeid, mis neile meeldivad ning millest saab kirjutada positiivse loo – sest ei taha ju teise loovisikuga tülli minna –, siis arvamuskülgedel avanev pilt – kommentaariumitest rääkimata – on hoopis konfliktsem. Kuid kui arvamus mõne teise sõnavõtja omale ei vastandu või kedagi paika ei pane, puudub sellel uudisväärtus, pole avaldamist väärt!

Ja nii on vist ka arvamusfestivali retseptsioon mõnevõrra teistsugune: ikka kohtab kriitikat, et osalejaid on liiga vähe, üritus liiga elitaarne või kõlakoda tekitav. 

Ei ole kohanud ühtki arvustust, mis kritiseeriks Õllesummerit või Saaremaa ooperipäevi sellepärast, et kõik inimesed seal ei käi. Või ründaks Eesti Hip Hop Festivali või Hard Rock Laagrit öeldes, et tegu on mingi nišiüritusega, kuhu tulevad kokku väga sarnase muusikamaitsega inimesed ning tekib omamoodi kõlakoda. Pigem isegi vastupidi – muusika- ja elustiilifestivalide puhul kiputakse kritiseerima seda, kui need liigselt põhivoolustuvad.

Jah, me oleme küll kõik kodanikud ning teataval määral enese ühiskonnaasjade ja poliitikaga kursis hoidmine on meie kodanikukohus, kuid kedagi ei saa ju sundida seda nautima. Vaadakem kasvõi teleauditooriumi uuringuid – teletopis püsivad ikka meelelahutussaated ja filmid, seda juhtub harva, kui mõni ühiskonnateemaline debatisaate nagu "Foorum" või "Suud puhtaks" draamasarjade või telemängudega võistelda jaksab. Nii on ka ainult loogiline, et arvamusfestivali külastajaskond Õllesummeri külastajaskonnale suuruselt alla jääb.

Aga ometi täidab arvamusfestival demokraatia seisukohalt olulisemat rolli kui mõni muusikafestival. Kommentaari alul panin ma arvamuskunsti kõrvu teiste kaunite kunstidega. Ning kuigi ma tahaks kõigest hingest vastu vaielda nendele, kes väidavad, et esteetiliselt sõnastatud lause või elegantselt konstrueeritud argument pole võrdväärne lõuendile kantu, jambiks vormitu või aariana esitatuga, pean isegi nentima, et arvamuskultuur peab kõrgest kunstisfäärist kanduma ka "alla" – tarbekunsti, käsitöö, praktilise riigivalitsemise tasandile.

Niisiis tuleb ka arvamusfestivali kõrge kunstilise taseme tagamiseks mõelda ühtaegu nii sellele, kuidas tuua osalejateni tõeline arvamuskunsti virtuoossus, ent teisalt ka sellele, kuidas toetada arvamuskultuuri arengut nii koduste köögilaudade taga, ajalehtede arvamuskülgedel, veebikommentaariumites kui ka avaliku võimu asutuste kaasamisrutiinides ning erakondade ja kodanikuühenduste ideedekorjes. Ja seejuures on olulised mitte üksnes arvamusfestivali aruteludes maha hõigatud ideed, vaid ka arutelu vormid, väljendus- ja ärakuulamisoskus ning aktiivsete kaasaütlejate ja –mõtlejate ringi laienemine ning uued kontaktid.

Kõik see saab muidugi hoopis teise värvingu, kui me kohtume mitte Facebookis või eetri vahendusel, vaid silmast silma.

Niisiis, kui teil polnud võimalik Paidesse kohale tulla, korraldage oma isiklik arvamusfestival. Kutsuge naabrid või sõbrad külla ning istuge näiteks sinna, kus arvamuskultuur nõukogude aja üle elas – köögilaua taha. Ning valige mõni ühiskondlikult oluline teema. Kasvõi kellakeeramine. Ja katsuge niimoodi arvamust avaldada, et see kohe kirumiseks ei muutu. 

Kodune köögilaud on arvamusfestivalist muidugi selle võrra kehvem, et erinevalt arvamusfestivalist ministrid, ametnikud ja rahvasaadikud teid seal tõenäoliselt ei kuule, aga oma mõtted või arusaamad saab sel moel sirgemaks küll. Paralleelselt võiks ette võtta ka näiteks kellakeeramist puudutava rahvaküsitluse täitmise ning enne arutelu viia end kurssi sellega, mida teised samal teemal on arvanud.

Vaadake, kas arutelu aitab arvamusi informeeritumaks muuta ning kontrollige, kas teiegi saate edasiviivast arutelust suuremagi heaolutunde kui kellegi kirumisest või taga rääkimisest. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: