Hardo Pajula I Kuritöö ja karistus
Pangad ja fondid on viimastel aastatel kontoritesse kokku kuhjanud libafüüsikuid, kelle koostatud udupeened riskimudelid tekitavad asjassepühendamatutes kuritegeliku kindlustunde seal, kus mingit kindlust ei ole ega saagi olla. Ja kuritegu ei jää karistuseta, leiab Hardo Pajula Vikerraadio päevakommentaaris.
Ma otsustasin täna paremate ideede puudusel ühe oma varasema nurina juurde tagasi pöörduda. Ma kirjutasin selle 2012. aasta juulis, seega pea täpselt kuus aastat tagasi. Tollal oli Kreeka valitsussektori brutovõla ja sisemajanduse kogutoodangu suhe IMF-i andmetel 160 protsenti. Selle aasta lõpuks on see näitaja tõusnud 190 protsendini. Kümme aastat tagasi, võlakriisi künnisel oli see 109 protsenti. Vahepeal oleme kuulnud Brüsselist lugusid sellest, et Kreeka finantskriis olevat lõppenud. Nii palju siis teema sissejuhatuseks.
Mu toonane lugu kandis pealkirja "Komade kriis" ning mind inspireeris seda kirjutama Columbia Ülikooli rahandusprofessori Arturo Cifuentese artikkel, kus ta kirjutas muu hulgas sellised read: "Kõige mõjuvam tõend sellest, et me oleme kriisis, seisneb selles, et me oleme juba ümber defineerinud oma kultuuriliste arhetüüpide osadeks olnud sõnad ja sümbolid. Kaksteist aastat tagasi sain ma SMS-i, mis lõppes sõnadega: "Tulgu sul AAA-päev!" Ma ei ole kindel, kuidas ma säärast soovi täna tõlgendama peaks. Kas julma sarkasmi või heatahtliku remargina?"
Kultuuriline arhetüüp, millele Cifuentes eelmises lõigus viitas, on muidugi AAA päev. Kolm A-d tähistavad finantsmaailmas kõrgeimat usaldusväärsust, eesti keelde võiks selle mõiste tõlkida rõõmsa ja rahuloleva, poolüminal öeldud lausejupiga: "Ludvig Sander – alright!"
"See on reitinguagentuuride ja riskihaldurite kõigi aegade suurim läbikukkumine," sõnas üks klaari silmavaatega analüütik ammu enne seda, kui AAA-ga hinnatud väärtpaberite rämpsuks ümberhindamine õige hoo sisse sai. Märkimisväärne on seegi, et kõige rängemaid kahjumeid kandsid reaalsuse tagasituleku käigus just need finantsasutused, kes tsükli tipus praalisid oma riskihaldussüsteemide erilise rafineeritusega. "See oli numbrite massiline põrumine," ütles Cifuentes oma eelviidatud artiklis.
Minus on vahepeal kinnistunud arusaam, et finantskriisi sügavamaks põhjuseks oli loomuvastane abielu, kus partneriteks olid majandusteadus (teadust ümbritsevad meil siin mõistagi jutumärgid) ja füüsika. 1930-ndatel aastatel andis Ameerika ärimees ja investeerimisnõustaja Alfred Cowles hoo sisse protsessile, mida võiks nimetada "kvantide võidukäiguks". "Kvantide" all ei mõista me siin aga mitte füüsikaliste suuruste jagamatuid mikrohulki, vaid libafüüsikuid, keda pangad ja fondid viimastel aastakümnetel oma kontoritesse kokku on kuhjanud.
Kvantide koostatud kvantitatiivsed mudelid andsid ajapikku järjest täpsemaid ja absurdsemaid vastuseid. Kahe Nobeli majandusauhinna laureaadi koostatud riskihindamismudelid näitasid nimelt, et nende fondi kogu omakapitali kaotamise tõenäosus on 10–24. See fond kandis nime Long-Term Capital Management ja selle suurejooneline pankrott 1998. aastal – s.o siis veel kümme aastat enne õiget mahtrat – saatis juba toona Ühendriikide rahandussüsteemi kokkuvarisemise äärele.
Loomulikult oleks kogu vastutuse kvantidele veeretamine sama alusetu kui nende pime kummardamine. Mudeleid – olgu need siis kvantitatiivsed või mitte – on vaja, sest ilma nendeta seisame vastamisi kaosega. Teisisõnu: me vajame mudeleid oma mõtlemise distsiplineerimiseks. Et udupeentest riskimudelitest midagi tolku oleks, peab meil seega kõigepealt olema midagi, mida saaks üldse distsiplineerida. Ja siin jõuame omakorda Arturo Cifuentese sõnadeni, mis mind kuus aastat tagasi sulge haarama sundisid: "Sisuliselt oleme jõudnud halbadest mudelitest halva kirjutamiseni. Numbrite läbikukkumisest sõnade läbikukkumiseni. Sõnad on aga tähtsad, sest nagu lingvistid räägivad, viitab halb sõnaseadmine mõttesegadusele. Mõttesegadus viib aga arusaamatute lauseteni."
"Et ühes arusaadavas lauses on aga peale sõnade veel muudki põnevat, siis võib väita, et krediidikriisi kaugem põhjus peitub komade massilises migratsioonis lausetest arvudesse," kirjutasin ma artiklis "Komade kriis". Matemaatilis-statistilisse sigrimigrisse rüütatud riskimudelid tekitasid asjassepühendamatutes kuritegeliku kindlustunde seal, kus mingit kindlust ei ole, ega olla ei saagi. Ja kuritegu – nagu me kõik kindlasti teame – ei jää karistuseta.
...
7. juulil 1937. aastal viis üks vahejuhtum Marco Polo sillal Teise Hiina-Jaapani sõjani. Kuu aega hiljem puhkes Shanghais "Jangtse Stalingradina" tuntud umbes 400 000 inimelu nõudnud lahing. Kui Euroopa avalikkus Jaapani brutaalseid õhurünnakuid otsustavalt hukka mõistma asus, ütles Austria kirjanik Karl Kraus: "Kui kõik oleksid pannud komad õigesse kohta, siis ei põleks Shanghai praegu".
Olen nendele sõnadele palju tagasi mõelnud. Paljude tuhandete aastate vältel on idee kuritööle järgnevast karistusest taganud selle, et liik nimega homo sapiens sapiens on ellu jäänud. Tööstusrevolutsioon on võimaldanud inimsool kümnekordistuda ja allutada endale varem alistamatuks peetud põhilised loodusstiihiad. Loodusjõudude alistamise käigus oleme loonud lugematul hulgal uusi tootmis-, vahetus-, jagamis- ja ümberjagamissuhteid, pea kõik need suhted on lõppude lõpuks võlasuhted. Taevaste vägede vallutamise käigus oleme seega loonud uue taeva, mille võlvil kõõlub praegu paarisajatriljoniline võlakamakas. On täiesti võimalik, et seda hoiavad seal ainult mõned komad.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Karin Koppel