Hardo Pajula | Ragisev raam ({{commentsTotal}})

Foto: Anna Aurelia Minev/ERR

Et meie viimasest pensionipaanikast on möödunud nii umbes neli-viis nädalat, siis võib kõige hiljem paari kuu pärast oodata järgmist. On üsna ükskõik, milline "avastus" selle seekord valla päästab.

Viimane kord oli selleks vist ootamatu tõdemus, et sularaha kasutavaid pisipusijaid on pisut keerulisem maksustada kui kaheksast viieni kaamera vaateväljas hoitud liinitöölisi – nii palju kui meil neid veel järel on – või siis ministeeriumiametnikke. Talve hakul võime järsku taibata: kui valitsus ütleb meile, et tarbige, nagu oleks käes viimnepäev, ja manitseb samal ajal meid kokkuhoidlikult tuleviku tarbeks raha kõrvale panema, siis on nende ettekirjutuste üheaegne täitmine mõnevõrra problemaatiline. Tarbida tuleb, sest muidu kaovad need viimasedki liinitöölised ja maksubaas. Tarbimise hoogustamiseks hoitakse intressi nullis või isegi alla selle. Säästa tuleb samuti, sest muidu pole pikas perspektiivis lihtsalt võimalik edasi kesta.

Õhtul end "Aktuaalse kaamera" ette tugitooli sättiv ilmakodanik loodab tõenäoliselt seda, et kuskil on pinutäis valgetes kitlites spetsialiste, kellel on plaan, kuidas meid sellest olukorrast välja viia. Ent üks uudiste-, vestlus-, probleem-, poliitika- ja majandussaade järgneb teisele ja kodaniku hinge hiilib tasahilju kahtlus, et järsku sellist plaani polegi. Võib-olla hakkab ta isegi kõhklema selles, kas meil üldse on neid valgetes kitlites spetsialistegi, äkki on ka teisel pool ekraani üsna samasugused segaduses ja pisut hirmul inimesed nagu ta isegi. Sellisel juhul ongi aeg uueks pensionipaanikaks küpseks saanud ja piisab ükskõik millest, et see uuesti valla päästa.

Riskides nüüd uue hüsteeria mõned nädalad varem esile kutsuda, söandan ma siiski väita, et eelnimetatud plaani pole kellelegi. Veelgi enam: sellist plaani ei saagi olemas olla, sest tarbimise ja säästmise üheaegne suurendamine pole definitsiooni järgi võimalik. Kui me aja mängu toome, siis muutub olukord, tõsi küll, veidi soodsamaks, sest kasvavast kuklist on võimalik ka sama suure isukuse juures rohkem kõrvale panna. Nii ongi viimase kolme sugupõlve vältel läänes arvatud, et inimsoo igipõlised probleemid on lahendatavad jõukuse kasvatamise abil. Kuigi see oletus on loomulikult vale, on see siiski parem kui nii mõnigi muu. Selle väite kinnitust ei tule aga otsida SKT kasvunumbritest, vaid tõsiasjadest, mida me peame niivõrd enesestmõistetavateks, et ei pööra nendele mingit tähelepanu: õhtul süttivast tänavavalgustusest, graafikus püsivatest bussidest, kraanist voolavast puhtast joogiveest (mis on võib-olla veel suurim ime neist kõigist).

Seetõttu pole põhiküsimus mitte makroökonoomilises hookuspookuses, vaid selles, kuidas säilitada asjakorraldus, mis meid seni piisavalt hästi teeninud on. Siin tuleb nüüd kohe lisada, et "säilitama" ja "konserveerima" on kaks erinevat sõna. Üritada põhjalikult muutuvates oludes midagi konserveerida – see tähendab säilitada muutumatul kujul – on samaväärne selle asja huku kiirendamisega. Teiseks tuleb küsida, mis siis on see vundament, millel rajanevad elektrivarustus, ühistransport ja puhas joogivesi. Sellel alusmüüril on kaks vaia: turumajandus ja sotsiaalriik. Kuigi need kaks kategooriat pole defineeritud vastandmärgiliste suurustena nagu tarbimine ja säästmine, valitseb nende vahel pea sama suur pinge. Me teame liigagi hästi, et helded abirahad ning üha kasvavad maksu- ja reeglikoormad vähendavad tööindu ja ettevõtlikkust. Tööandjate ühendused ei väsi meile seda selgitamast – ja neil on õigus. Ent õigus on paraku ka Saksa marksistlikul sotsioloogil Claus Offel, kui ta ütleb: "Sotsiaalriigi piinlik saladus seisneb selles, et kuigi selle mõju kapitalistlikule akumulatsioonile võib tõepoolest kujuneda pärssivaks (nagu parempoolsete analüüs tunderõhuliselt näitab), oleks selle ärakaotamine lihtsalt hukatuslik (tõsiasi, millest parempoolsed kriitikud süstemaatiliselt mööda vaatavad). Paradoksaalsel kombel ei saa turumajandus eksisteerida koos sotsiaalriigiga ega ka ilma selleta."

Perioodiliste paanikalainete sügavamaid juuri tuleks hakata otsima just sellest lausest. Telekat põrnitsev kodanikkond adub seljaajuga – ja adub õigesti –, et raam ragiseb ja muutub närviliseks. Partei- ja majandusaktiiv tunneb, et rahvas muutub närviliseks ja muutub ise veel närvilisemaks. Kui allakirjutanu nooruspäevil legitimeeris siinset eliiti marksistlik-leninistlik ideoloogia – või mis sellest tolleks ajaks veel järele oli jäänud –, siis meie tänane koorekiht on teinud panuse liberaalsele ilmavaatele. Kui kommunistid nägid ajaloo lõpus punalipu alla koondunud üleilmset proletariaati, siis tänastele liberaalide kangastub samas punktis piirideta kapitalistlik maailmavabariik. 2018. aasta sügisel on teise visiooni usutavus umbes sama suur kui esimese oma oli kolmkümmend aastat tagasi.

Vähem kui aasta tagasi võtsin ma selles kommentaaris jutuks Harvardi majandusprofessor Dani Rodriku maailmamajanduse poliitilise trilemma. Rodrik väidab nimelt, et kolmest nähtusest – riiklikust suveräänsusest, üleilmsest majanduslikust integratsioonist ja demokraatiast – on üheaegselt ja täies mahus omavahel võimalik kombineerida vaid kahte. Et globaal-Napoleoni meil praegu silmapiiril ei paista, siis jääb riiklik suveräänsus ettenähtavaks tulevikuks ilmselt alles ja valida tuleb üleilmse majandusintegratsiooni ja demokraatia vahel. Ka see draama on juba läbi mängitud. 19. sajandi teisel poolel lõppes pikk vägikaikavedu liberaalse kosmopoliitse kõrgkodanluse ja valimisõiguse saanud masside vahel demokraatia võiduga. Meie tänane elukorraldus on välja kasvanud just sellest ooperist.

Seetõttu ei ole sugugi üllatav, et Brüsselist ja selle kohalikest harukontoritest kostub murelikke toone populismi võidukäigu pärast. See mure on õigustatud. Populism on ohtlik, demokraatia on ohtlik, elu ise on ohtlik. Meie tõelised probleemid algavad sellest, et valgustatud tänavad, õigeaegselt saabuvad bussid ja usaldusväärselt voolav joogivesi on meil lubanud selle vääramatu tõsiasja hetkeks unustada. Sagenevad pensionipaanikad on eelkõige märk sellest, et see teadmine tuleb tagasi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressilarvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: