Toomas Sildam | Ettevaatust, kiirlaskumine poliitikasse
Tahame poliitikasse hoogu ja värvi, ent mõned kuud enne riigikogu valimisi mõjub väga poliittehnoloogiliselt, kui olümpiavõitja või tuntud näitleja teeb kiirlaskumise erakonda ja siis kohe hüppab valimisnimekirja ülemisse otsa, kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam.
Ja sealt nad tulevadki. Lippude all nagu olümpiamängude avatseremoonial või Eurovisioni lauluvõistluse esinejate tutvustamisel. Lipud ei ole aga riikide, vaid meie erakondade omad. Sest tulijad on riigikogu valimiste lävepakul valimisnimekirjadesse astuvad tuntud sportlased ja armastatud kultuuriinimesed.
Iga valija hääl on kulda väärt ja mõnikord isegi võidu lõhnaga. Panused on kõrged, sest vastuse saab küsimus, kellele valitsus, kellele opositsioon või kes riigikogus ja kes väljas, poliitilises unustuses. See on põhjus, miks erakondade peakontorid jahivad valimiste eel tuntud nägusid, kelle puhul ei pea seletama, kes ta on. Eesti tunneb neid niigi.
Ebaaus valijate ja erakondade suhtes
Mis selles halba on, kui sportlased, näitlejad või muusikud poliitikasse lähevad, on paslik küsida. Me ju ei taha, et poliitika oleks vaid suletud tsunfti või kinnise klanni oma. Ega taha, et poliitika oleks igav ja hall. Tahame hoogu ja värvi. Tahame, et poliitikategemisse lisanduks tundliku närvi ja laia silmaringiga, oma valdkonnas edukaid inimesi erinevatelt erialadelt.
Muidugi tahame. Ent midagi pole parata, mõned kuud enne riigikogu valimisi mõjub väga poliittehnoloogiliselt, kui olümpiavõitja või tuntud näitleja teeb kiirlaskumise erakonda ja siis kohe hüppab valimisnimekirja ülemisse otsa.
Kui seda teeks muusik Siiri Sisask, oleks see usutav ja mõistetav, sest ta on aastaid tegelenud raskete perede ja nende laste abistamisega ning parlamendis jätkaks ta samal rajal. Arusaadav on ka näitleja Tõnu Oja selgitus kohalike valimiste eel, et ta kandideerib põhjusel, et äärmused ei võidaks. See näitab tema maailmavaadet.
Või kui erakonda üllatuslikult toodud inimene on end kohalikus volikogus asjaliku poliitikuna tõestanud ja riigikogusse kandideerimine on selle loogiline jätk. Või kui ülikooli lõpetanud politoloogiaharidusega noorest lausa kiirgab soovi maailma paremaks muuta ja tema parlamenti pürgimine on enesestmõistetav nii talle kui ka erakonnale.
Paljudel teistel juhtudel mõjub tuntud persooni viimasel hetkel valimistele upitamine valijate hanitamisena. Plakat retušeeritud portreefotoga muutub sisust tähtsamaks.
Me ei tea midagi nende inimeste poliitilistest vaadetest ja seisukohtadest. Ei jõuagi teada saada. Erakonnad pakuvad valijatele vaid pakendit.
Kolme aastakümne Eestist on häid näiteid sellest, et häältepüüdjaks kutsutud kasvasid hiljem mõjukateks poliitikuteks. Aga paraku on rohkem neid lugusid, kui nad kuhtusid vaikselt riigikogus, kogudes tolmu oma varasemale glamuurile.
See on ebaaus ka erakondade endi jaoks. Kümned ja kümned inimesed teevad valimistevahelisel ajal (paljuski vabatahtlikku) tööd selle nimel, et nende erakond oleks olemas, tegutseks ja rahvas näeks seda. Koht valimisnimekirjas on neile oluline tunnustus, nende märkamine. Kõrvalt kiiresti sissetoodud häältepüüdja tõstmine senistest tegijatest ettepoole kärbib vanemate olijate motivatsiooni ja on nende suhtes vähemalt ebaviisakas.
Elu võimalikkus opositsioonis
Üks oluline küsimus ka tähtkandidaatidele enestele: kas need seni aktiivsed inimesed on valmis veetma neli järgmist aastat ka parlamendi opositsioonipingil, kus neist ei sõltu midagi või sõltub vähe?
Praegu on võimatu ennustada riigikogu valimiste tulemust. Et kas järgmise valitsuse moodustab Kesk- või Reformierakond ja kes sinna veel kuuluvad. Erakond, kes näeb end uues koalitsioonis, võib esialgu sellest alles unistada. Ei enamat.
Nii võib ühiskonnas tuntud inimene, kes leiab end äkitselt opositsiooni vaikusest, poliitikas kiiresti pettuda. Siit soovitus kõigile poliitiliste äkkhüpete tegijatele: lugege riigikogu opositsioonisaadiku, vabaerakondlase Krista Aru – Eesti Rahva Muuseumi endise direktori – sotsiaalmeediapostitusi.
Neist viimane on pühapäevast, 4. novembrist ja selles on kirjeldus kohtumisest Tartu tänaval ühe oma valijaga, kes oli väga pahane: Krista Arust pole midagi kuulda, ta on parlamendis hea elu peal laisaks läinud, mida ta seal üldse teeb, miks seal istub jne. Valijat ei huvitanud Krista Aru kiirülevaade koostatud ja toimunud arupärimistest, esitatud eelnõudest, rääkimata tööst riigikogu täiskogu istungitel.
Olgu see hoiatuseks paljudele ja samas trotslikuks innustuseks veel rohkematele. Ka Krista Arule endale, sest temasuguseid inimesi on Eesti parlamendis vaja. •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Rain Kooli