Parlamendisaadiku pihtimus: munakiviteest pole pääsu ({{commentsTotal}})

Riigikogus
Riigikogus Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Riigikogu ja selle liikmed on rahva ja meedia jaoks need, keda saab ka kiruda ja kellele näpuga näidata, teevad nad midagi või ei tee, kirjutab riigikogu liige Krista Aru.

Rahvas valib ja saadab riigikogusse end esindama 101 inimest. Valik on vaba ja nii peaksid riigikogusse saama kõik need inimesed, kes kannavad, esindavad ja väljendavad kõige paremal moel ühiskonnas valitsevaid seisukohti ja arvamusi. Need 101 on seega omamoodi läbilõige või kokkuvõte sellest, millise sättumuse ja meelsusega Eesti elab ja toimetab.

Kas me saame siis tahta või loota, et need 101 on kuidagi teistsugused kui nende valijad? Kas ootus, et need valituks osutunud on paremad, ausamad, töökamad, on üldse mingi valikukriteerium? Minu meelest enamasti ei ole.

Aga kas siis pole veidi silmakirjalik äkki hakata nõudma, et see inimene, kes pole harjunudki tööd tegema, hakkaks riigikogusse valitult äkki tööle? Kas pole naiivne mõelda, et too, kes isegi peaaegu olematult ametipositsioonilt suutis oma töökaaslastele ülevalt alla vaadata, hakkab rahvaesindajana äkki vastutustundlikult ja suuremeelsemalt käituma?

Riigikogu on ikka ühiskonna enda nägu ja võib-olla oleks õige mõeldagi nii, et pahandades ja naeruvääristades saja ühe saadiku käitumist, vaadatakse otsa ja näkku iseendale, oma headele ja halbadele külgedele. Ja võib-olla on osaliselt ka seetõttu hinnang riigikogu tööle on nii madal, usaldusväärsus pea olematu. Kahtlustan, et enamasti ei tahetagi, et see oleks teistsugune, sest keda siis siunata, kelle peale pahandada, keda süüdistada?

Isegi ajakirjandus valgustab riigikogu vaid ühelaadiliselt: huvi pakuvad riigikogu liikmete kuluhüvitised, omavahelised vastasseisud, kummalised olukorrad jne, aga mitte saadikute igapäevane töö ja pikad istungid. Viimased olevat lugejatele–kuulajatele igavad. Kuid näidates riigikogust ja saadikutest vaid ühte külge, toodab ajakirjandus edasi mustrit, mis näitab, et saadikud on enamasti vaid ahned, laisad ja lollid.

Riigikogus on mugav küll, palk ja töötingimused on väga head, suurt vastutust ei ole, aga siiski mitte kõik rahvaesindajad pole ju seepärast riigikogus. Tegelikult on paljud inimesed poliitikasse tulnud sooviga muuta Eestis ühte, teist või kolmandat eluvaldkonda – ja ühes sellega kogu elu – paremaks ja õiglasemaks. Ja kui riigikogus selgub, et see muutmine polegi nii lihtne ja kerge, jääb üle sellega leppida, end mitte vaevata ja end mugavalt sisse seada. Või leida endale jõukohasemad ülesanded, piirdugu need siis kasvõi inimeste ja asutuste igapäevamurede kuulamisega.

Pärast arusaamist sellest, kui vaevaline on midagi muuta, valib iga rahvaesindaja tee, mis talle on kõige loomulikum ja sündsam. Ja see valik on juba tõesti saadiku enda südametunnistuse küsimus.

Muidugi võiks olla nii, et iga rahvaesindaja hakkab riigikogusse valitult tundma senisest suuremat usaldust ja vastutust, töötahet ja kohusetunnet. Kahjuks see ju nii ei ole ja ilmselt ei hakkagi olema, kui ei muutu ühiskonda enda hoiakud ja nõudlikkus. Praegusele ajale sobib, et riigikogu ja selle liikmed on need, keda saab ka kiruda ja kellele näpuga näidata, teevad nad midagi või ei tee, vahet suurt polegi.

Jõudsin sellise õige kurva järelduseni, vesteldes Tartu tänaval ühe oma valijaga. Ta oli mu peale väga pahane: minust pole midagi kuulda, olen riigikogus hea elu peal laisaks läinud, mida ma seal üldse teen, miks seal istun jne. Proua oli veendunud, et ju ma elan lihtsalt rahva raha eest mugavat ja mõnusat elu, sest minust polevat midagi kuulda.

Mingit mõtet polnud talle üles lugeda kõiki minu koostatud ja läbi viidud arupärimisi, loetud, läbi töötatud ja esitletud eelnõusid, rääkimata tööst täiskogu istungitel. Teda see lihtsalt ei huvitanud. Küll aga küsis ta, mida ma sel aastal oma kuluhüvitistest olen tasunud, kas söötnud ja lõbustanud oma tulevasi valijaid, et kindlustada endale koht ka 2019. aasta märtsis valitavas parlamendis. Seda teadis ta väga hästi, et selle aasta esimesel poolel kasutasin oma kuluhüvitisi rohkem kui kunagi varem.

Selgitasin siis, et söötnud, jootnud ega muidu lõbustanud pole ma küll riigi raha eest isikliku kasu eesmärgil mitte kordagi mitte kedagi. Eelmistest aastatest suuremad summad läksid kasutamisele kahel väga konkreetsel põhjusel: kevadel koostasime ja andsime välja Vabaerakonna fraktsiooni tööd tutvustanud ajalehenumbri ning teiseks aitasime kõik solidaarselt tasuda ootamatult lahkunud fraktsioonikaaslase matusekulud. Kumbki minu nimetatud põhjus prouale ei meeldinud. Mõlema puhul leidis ta, et neid kulutusi poleks ma tohtinud tasuda saadikule ette nähtud kuluhüvitiste arvelt.

Eks igaühel ole vabadus arvata ja ka eriarvamusele jääda. Meie jäimegi peaaegu kõiges eriarvamusele. Tema arvas, et olen vilets saadik, sest ajakirjandus ei räägi minust midagi, mina ise arvan, et olen päris tubli saadik. Tema arvas, et ma olen kuluhüvitisi valesti kasutanud, mina sellega ei nõustunud. Nii me siis lahkusimegi, isegi kätt ei andnud.

Ega sest polekski midagi, kõigile ei saa kunagi meeldida ja kõikide rahulolu pole mingi eesmärk. See, mis mind segama jäi, oli pigem see üldine hoiak, see omaks võetud veendumus, mida tajusin ja mida olen korduvalt ka enne märganud: kui sa juba riigikogus oled, oledki üks valelik sehkendaja. Püüa seal nii püüdlik ja korralik olla kui tahad, see kõik ei muuda midagi.

Aga siis tekib ju järgmine küsimus: kui avalik arvamus on nii otsustanud, oma hinnangu langetanud, milleks peaks vaeva nägema ja ennast kulutama, et vastupidist, mida isegi kuulata ei taheta, tõestada? 

Seega pole see rahva esindajaks olemine sugugi mitte vaid lust ja lillepidu, vaid üks pundar juhustest, arvamustest, valikutest ja otsustest, millest osa on inimese enda teha, teist poolt aga määrab kogu ümbritsev elu ja seda tooniv avalik arvamus. Toompeal käimine pole mingi jalutamine asfaldil, vaid kõndimine munakiviteel, kus kinga- ja saapaninad saavad väga kiiresti kividest täksitud ja kraabitud ning korda sa neid enam ei tee ka kõige hoolsama puhastamisega. Kuid munakiviteest pole siin ka pääsu. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: