Lugejakiri | Ränderaamistik seob Eestit õiguslikult
Erinevalt Birgit Aasa arvamusloos "Ränderaamistiku poleemikas on vastutus nii poliitikutel kui ka teadlastel" toodule võin kinnitada, et juristkonna seas ei ole mingit lõhet ega eriarvamusi. Asi on arutatud keerulisemaks, kui see on. ÜRO ränderaamistiku näol on tegemist õigusliku küsimusega, mida tuleb lahendada õiguslike meetoditega.
Kogu meie suveräänse ja iseseisva riigi elukorraldust reguleerib põhiseadus (edaspidi PS), kui lex fundamentalis – kõige alus, millele meil toetuda on. PS § 3 teise lause kohaselt on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Meie ei seisa üldises õigusruumis kuidagi eraldi, vaid põhiseadus seob meid sellega expressis verbis, sõnaselgelt.
Käsitletav ÜRO ränderaamistik sarnaneb kehtivas õiguses eellepingule või pigem lepingueelsetele läbirääkimistele. Kui teie asute näiteks lepingueelsetesse läbirääkimistesse, siis on sellel teatud juhtudel õiguslik tähendus (lepingut sõlmitud ei ole, kokkulepitud ei ole veel milleski). Teisel poolel tekib õiguslik ootus pooli siduvaks lepingu sõlmimiseks.
Kui nüüd tulevikus satub Eestisse subjekt, kes ei ole Eesti kodanik ja kellele Eesti ei pea andma õigusliku kaitset ning ta soovib saada teatud asjaoludele tuginedes õiguslikku kaitset (olgu see immigratsiooni või üldise rände raames vms) ja meie keeldume andmast talle õiguslikku kaitset viidates riigisisesele õiguslikule regulatsioonile, pöördub see subjekt kohtusse ja palub tunnustada tema õigusi. Kohtus väidab see subjekt, et Eesti on liitunud rahvusvaheliselt tunnustatud õiguse üldpõhimõtetega ning temal on õiguslik ootus, et riik, kus ta õiguslikku kaitset palub, neid järgib.
Kuna PS § 12 kohaselt kehtib Eestis diskrimineerimiskeeld, ei ole võimalik eelnimetatud subjekti mingi õigusliku tunnuse põhjal välja katalogiseerida.
Eesti kohtud peavad tulenevalt põhiseadusliku järelevalve kohtumenetluse seadusest jätma riigisisese regulatsiooni kohaldamata, kui see piirab subjekti õigusi saada kaitset, ja tunnistama selle regulatsiooni põhiseadusega vastuolus olevaks. Riigisisese regulatsiooni põhiseadusvastasus seisnebki selles, et riik ei järgi rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteid, millega ta ise liitunud on. Ehk kui me ütleme A, siis peame ütlema ka B.
Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja põhiseadus seisavad alati kõrgemal kui nimetatud subjekti õigusi piirav riigisisene regulatsioon. Ei peagi olema mingit rahvusvahelist lepingut (otsene tahteavaldus), õiguslik seotus saab tekkida kaudse tahteavalduse kaudu, näiteks vaikiv aktsept. Isegi see ei päästa, kui dokumendis on fikseeritud, et see õiguslikke tagajärgi ei too.
Õiguslike küsimuste otsustamise pädevus lasub isikutel ja institutsioonidel, kes seda õigusest tulenevalt saavad teha. Kui küsimus on antud valitsuse pädevusse, siis saab selle otsuse vastu võtta vaid valitsus, mitte riigikogu või president.
Valitsus on oma otsuse teinud ja valitsuskriis on hoopis teine küsimus, poliitiline küsimus, küsimus poliitilistest otsustest ja eelistustest. Presidendi käitumine jääb kogu asja juures üldse arusaamatuks. Presidendile oleme andnud põhiseadusest tulenevalt vaid esindusfunktsioonid, oleme aktsepteerinud, et president on ühiskonnas tasakaalustav jõud. President ületab aga oma pädevust, kui teatab, et "on õiglane küsimuse otsustamine üle anda riigikogule."
Riigikogu ei saa õigusküsimustes vastu võtta deklaratsioone või mis tahes muid õiguse olemusse puudutavaid pöördumisi. Riigikogul on seadusandja funktsioon, õigusküsimuste kohta arvamuse andmine või poliitilise seisukoha väljendamine ei ole riigikogu pädevuses.
Õigusregulatsioonid on ühiskonnas ülesehitatud teatud viisil ja moodusel ning nad on omavahel subordinatiivses suhtes. Õigusküsimustel ei ole demokraatiaga mingit pistmist. Õigusküsimused ei ole demokraatlikud või mittedemokraatlikud, nad on kuivad õigustehnilised regulatsioonid, nii nagu ühiskond neid kehtestab.
Meie ei saa õigusküsimustes otsustada, et natuke liitume ja natuke ei liitu ka. Kui see on meie otsus, siis me ei liitu ja meie ei pea seda rahvusvahelisele kogukonnale põhjendama. See otsus on vastu võetud pädeva organi poolt, kellele meie oleme seadusest tulenevalt selle otsustusõiguse andnud.
Kogu eeltoodud mõttekäik on suhteliselt lihtne ja igale juristile jõukohane ning selle eest ei ole justiitsministeeriumil vaja advokaadibüroole 5000 eurot maksumaksja raha maksta. Justiitsministeeriumis peaks ikka mõni jurist ka leiduma, kes vähemalt eeltoodud tasemel suudaks õiguse olemust analüüsida. •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Rain Kooli