Luik: kui Lääs ei reageeri piisavalt selgelt, saadab see Venemaale vale signaali
Kaitseminister Jüri Luik ütles "Välisilmale" antud intervjuus, et kui lääneriigid ei reageeri Kertši väinas aset leidnud sündmustele piisavalt selgelt, siis see saadab Venemaale signaali, et Lääs ei võta rahvusvahelise õiguse rikkumisi piisavalt tõsiselt.
Täna oli koos valitsuse julgeolekukomisjon, kus arutati Ukraina ja Venemaa kriisi? Kas laias laastus olid Eesti ministrite seisukohad konsensuslikud?
Olid väga selgelt konsensuslikud seisukohad. Ja tegelikult ühel või teisel viisil on nii peamnister kui ka mitmed ministrid - Mikser, mina - sellel teemal ka sõna võtnud ja juhtinud tähelepanu, et tegu on agressiooniga ja et rahvusvaheline kogukond peab siin tarvitusele võtma väga selged abinõud.
Minu arvates oleks täiesti loogiline nõuda täiendavaid majandussanktsioone, sest kõige rohkem ma kardan seda, et kui Lääs ei reageeri piisava selgusega, siis see annab Venemaale täiesti vale signaali, et Lääs ei ole nõus rahvusvahelise õiguse rikkumisi piisavalt tõsiselt võtma. Nii et ma arvan, et lähemad päevad - nõupidamised OSCE-s, NATO nõukogus ja mujal - on väga olulised kogu Euroopa julgeoleku tuleviku seisukohalt.
Millised on Eesti võimalused seda teemat pidevalt tõstatada? Gruusia konflikti ajal oli Eesti hääl päris kõvasti kuulda ja ka Ida-Ukraina ja Krimmi konflikti ajal? Mida Eesti saab teha konkreetselt, et öelda, et poisid, võtke jalad kõhu alt välja?
Esiteks, juba avaldused, mida me oleme tipptasemel teinud. Näiteks väga vähe on valitsusjuhte või riigipäid, kes on teinud üldse Ukraina-teemalisi avaldusi praegu. Jüri Ratas on selgelt üks neist. Ega neid väga palju üles lugeda ei saagi. Soome president on näiteks olnud, veel mõned. Nii et kindlasti need tipptasemel avaldused aitavad palju kaasa.
Aga teiseks, muidugi väga aktiivne töö kõigis neis rahvusvahelistes kogudes, kus me täisliikmed oleme.
Üldiselt võib öelda, et Eesti hinnanguid, mis puudutavad Vene poliitikat ja puudutavad Ukraina poliitikat, võetakse väga tõsiselt. Üldiselt eeldatakse seda, et eestlased teavad, mis toimub, et meil on alati viimane informatsioon ja me näitasime seda üsna hästi ka nii Krimmi kriisi ajal kui ka hiljem Ida-Ukrainas toimuvaga seoses.
On märkimisväärne, et USA president Donald Trump, kelle poole president Petro Porošenko abipalvega kohe eile pöördus - hoolimata sellest, et ta säutsub kümneid kordi Twitteris -, on Ukraina teemal täiesti vait olnud?
Ma arvan, et see asi kerib. Arutelud käivad ja võib-olla on ka nii, et väga paljudele inimestele tuleb väga detailselt selgitada, mis seal õieti siis toimus. Ka Eesti vastavad agentuurid on täna väga tähelepanelikult analüüsinud kõike seda, mis seal piirkonnas toimus ja loomulikult teevad seda ka teiste, palju suuremate riikide asutused.
Mulle tundub, et see debatt praegu läheb käima, ta ei ole kindlasti nii kiire, kui me sooviksime, aga lõppude lõpuks Ameerika administratsioon on reageerinud läbi Nikki Haley, väga mõjuka USA ÜRO suursaadiku, kes on ju ka kabineti liige ja kelle taotlusel on ka kokku kutsutud ÜRO julgeolekunõukogu, kes hakkab seda teemat põhjalikult arutama.
Mõni minut enne saate algust saime teada, et Ukraina parlament kiitis heaks president Porošenko ettepaneku kuulutada Ukrainas välja sõjaseisukord. Kas see tähendab, et Ukraina on Venemaaga nüüd sõjas?
Otseselt seda see ei tähenda ja Porošenko on ka öelnud ühemõtteliselt, et see seda ei tähenda, et see on pigem niisugune siseriiklik abinõu, mis võimaldab Ukraina valitsusel mobiliseerida kõik ressursid. Ja loomulikult, minu arvates on väga hea, et Ukraina on kasutanud kõiki tema käsutuses olevaid diplomaatilisi relvi sellele kriisile tähelepanu juhtimiseks, sest kui me ikkagi vaatame, mis toimus, kus Vene laevad jälitasid Ukraina mereväelaevu, mis lahkusid piirkonnast - ja see on kõik videos olemas - ja avasid tule. Nad ei avanud tuld nagu tavaliselt tehakse sellistel puhkudel, et laeva peatada, kas laeva ette või laeva taha, vaid nad sõna otseses mõttes avasid tule teise riigi laeva pihta, rahumeelse laeva pihta.
Kuus meest sai haavata.
Praegu on nii, et kõik need meremehed on arreteeritud Venemaa poolt. Ukraina loeb neid, täiesti õigustatult, sõjavangideks. Ja vähemalt kolm neist on raskelt haavatud, kuus haavatud.
Ja loomulikult üks väga oluline teema on just see, et rahvusvaheline kogukond peab nõudma kõigi nende meremeeste, nende sõjavangide viivitamatut naasmist kodumaale, samuti nende laevade, mis ei kuulu ju mingil viisil Venemaale, tagasiandmist Ukrainale.
Nii et võib öelda, et lähemad paar päeva on tõsine test rahvusvahelisele kogukonnale - kas me suudame piisavalt reageerida või anname niisuguse pehme signaali, mida venelased kindlasti tõlgendavad niimoodi, et rahvusvaheline kogukond ei tegutse piisavalt.
Ja siin väga oluliseks kujunevad lähema aja tippkohtumised, millest kõige tähtsam on muidugi president Trumpi ja president Putini tippkohtumine Argentinas.
Venemaa on öelnud ja ka mõni sõltumatu analüütik on toetanud seda seisukohta, et tegemist oli võib-olla Ukraina-poolse provokatsiooniga, et anda ajend Porošenkole kehtestada sõjaseisukord, sest Ukrainas teatavasti märtsis on tulemas presidendivalimised, Porošenko toetus on kaheksa protsenti ja sõjaseisukorra kuulutamisega annab see võimaluse valimised kuidagi edasi lükata. Mida sa selle kohta ütled?
See on absoluutselt vale sellepärast, et on päris põhalikult juba praeguseks analüüsitud, mis seal toimus. On väga selgelt näha, kuidas oldi selleks manöövriks valmis, kuidas viidi Kertši silla alla suur tanker, mis paigutati põiki silla alla nii, et ükski laev sealt läbi ei pääseks, kuidas saabusid Vene sõjalaevad, kuidas saabusid Vene sõjalennukid ja helikopterid. Ühesõnaga, kõik see pilt, kui seda analüüsida, annab väga selge märgi sellest, et tegemist on ettevalmistatud, võib-olla pikka aega ettevalmistatud, teadliku provokatsiooniga pingete äärmuslikuks üleskruvimiseks.
Ja mind paneb kõige rohkem muretsema just niisugune Gruusia variant, et pinget kruvitakse, kruvitakse, kruvitakse, ühel hetkel teeb keegi ühe vea, Venemaa kasutab seda kohe ära ja nagu me nägime Abhaasia ja Lõuna-Osseetia puhul, siis on tagajärjed juba väga sünged. Nii et sellise samm-sammult sõjalise pinge kruvimine kuni väga sünge lõpptulemuseni, seda me kahjuks ei saa välistada, kui me ise pole väga kindlad ja selgesõnalised.
Selge on see, et kui selle konflikti tulemusel nüüd Venemaa otsustab Kertši väina sulgeda, siis suur osa Ukrainast võetakse kotti ja võetakse kotti ka Ukraina peamine tööstuslinn, rasketööstuslinn Mariupol. Mõned sõjalised analüütikud ütlevad, et venelased valmistavad tegelikult ette kallaletungi just sellele linnale.
Seda ei saa välistada. Võib-olla ei toimu see lühemas perspektiivis, aga Mariupol ja maismaasild Krimmiga on olnud ju Venemaa pikaajaline taotlus ja pikaajaline suund, nii et kindlasti ei ole nad sellest loobunud. Aga eks see sõltub ka taktikaliselt olukorrast, kas nad näevad, kas see võimalus nende jaoks täna avaneb või mingis tulevikus.
Aga õige on see, et Kertši väina blokeerimine tähendab massiivset lööki Ukraina majandusele - kusjuures sellele piirkonnale, mis on poliitiliselt plahvatusohtlikum -ja teiseks ka sellele tööstusharule, eriti metallitööstusele, mis annab umbes 25 protsenti Ukraina eksprodituludest. Nii et tegu on tõsise katsega kägistada Ukraina majandust ja - nagu sa tähelepanu juhtisid - Mariupol, mis on ju valdavas enamuses venekeelne linn ja kõigi teiste piirkonna linnade ja regioonide destabiliseerimine, mis on ka venelastel kindlasti sihtmärgiks.
Toimetaja: Laur Viirand, Merili Nael