"Pealtnägija": hobisukeldujad ja allveeturistid võivad õnnetuse korral ravita jääda ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Eesti rannikul kalavõrku takerdunud profisukelduja pidas võitlust elu ja surma peale ning lõpuks 60 meetri sügavuselt eluga pinnale pääsenud mees invaliidistus. Kuigi ta arstide kinnitusel taastub, toob juhtunu päevavalgele süsteemse probleemi, mis seab ohtu nii Eesti sukeldujate kui ka välismaa allveeturistide elu ja tervise.

46-aastane sukeldumisinstruktor ja koopasukelduja Rait Kütt uuris hiljuti kaugetes maades kaardistamata koopaid, rahmeldas mööda džunglit, otsides muistsete maiade püramiide, kommenteeris ETV eetris Tais koopasse lõksu jäänud poiste päästeoperatsiooni ja poseeris reisiajakirjas koos mehhiklannast abikaasaga, kes on samuti allveearheoloog ja iidsete maiade keraamika uurija, vahendas "Pealtnägija".

Kõik muutus aga kuu enne möödunud jõule, 23. novembril. Kavandatava Balticconnectori gaasitrassi lähistel, 60 meetri sügavusel lebab Nõukogude miinitraaler, mis sai Teise maailmasõja lõpus Saksa allveelaeva torpeedotabamuse. Kütt kaardistas suvi läbi trassi lähistele jäävaid vrakke. Objekte on varem sonariga uuritud, mõne juures põgusalt käidud, ent muinsuskaitseameti nõudel tuleb uppunud alused dokumenteerida. Miinitraaler, mis kannab kaartidel märget Nimetu-178, pidi olema hooaja viimane sukeldumine.

Tegu on nõudliku, aga professionaali jaoks siiski rutiinse tööga. "Et igaüks saaks aru, mis erinevus on, siis hobisukeldujad ei käi reeglina kunagi üksinda vee all, vaid alati on sul paariline vee all kaasas, kes saab sind aidata. Meie sügavuslimiidid rusikareeglina hobisukeldumisreisidel, mida me turistidele teeme, on maksimaalselt 40 meetrit. Ja meie sukeldumised on peamiselt dekompressioonivabad. See tähendab seda, et pinnale tõustes ei ole vaja teha väga pikkasid vahepeatuseid," selgitas sukeldumisinstruktor Sander Kiviselg.

Kütt kavatses põhjas veeta 35 minutit, mis tähendab, et turvaliseks ülestulekuks pidi kuluma tund ja veerand.

"Hakkasin laeva filmima. Selleks oli vaja õige kauguse pealt teha ringe ümber vraki, järjest ülespoole minnes, et siis oleks kattuvad kaadrid, millega saab hiljem teha 3D-kuva sellest laevast. Ja kui ma olin just lõpetamas oma sukeldumist, siis hakkasin ringi pöörama /.../, kui ma avastasin, et üleval oli üks fantoomvõrk, mis oli ennast haakinud kaamera ülemise valguse külge, kus on liblikas. Sealt hakkas see võrk mulle peale langema," kirjeldas Kütt.

Vraki küljes on hulk vanu kalavõrke, mis on settega kokku pakitud ega kujuta ohtu, aga see oli uus, mis hõljus lahtiselt ja mida sukeldujad kutsuvad seetõttu fantoomiks.

"Mõni hetk hiljem oli võrguga koos minu kaamera, minu paremal puusal olev tagavaraballoon ja minu vasak lestakand. Nii et ma olin kolmes punktis võrgus ja edasi hakkas juba ellujäämisvõitlus," meenutas Kütt. "Ma ei saanud kaamerat lahti lasta, sest see kaamera oleks tõmmanud kogu võrgu minu peale. Pidin ühe käega hoidma kaamerat ja teise käega pidin ma oma puusalt harutama lahti ballooni, mis oli sinna kinni jäänud," rääkis Kütt.

Takerdunud tuuker märkas ka, et pussnuga, mis pidi olema säärel, oli kadunud. "See oligi jällegi õnnetusjuhtumi üks osa, et mingil põhjusel - kas oli siis see rabelemine või võrk takerdus noa külge - jäi ta ka sellest noast ilma," rääkis Kiviselg.

Kaamera käis ja seetõttu on võitlus jäädvustatud. Kütt oli sunnitud vabastama ja põhja laskma takerdunud tagavaraballooni. Kui mees end lõpuks lahti harutas, oli ta põhjas viibinud juba 33 minutit. Järelejäänud õhu planeerimine on nagu mitme muutujaga matemaatikaülesanne.

"Kui sa teed sukeldumist mõne minuti rohkem, näiteks 30 asemel 35-40 minutit, siis su ülesminekuaeg pikeneb märgatavalt. Lausa iga viis minutit võib olla sul lisaks pool tundi dekompressioonis," selgitas Kütt. "See oli võitlus ajaga. Ja võitlus hingamiseks olemasoleva gaasi hulgaga."

Järsku läks olukord veel kriitilisemaks. "Ühel hetkel avastasin, et minu hingamisaparaadis pole enam õhku, mida hingata. Nii et tegin kaks hingetõmmet ja avastasin, et kõik, et nüüd olengi siin ilma õhuta," rääkis Kütt.

Ta kasutas kinnist süsteemi, mis tähendab, et tal oli seljal kaks ballooni, kus ühes ringles hingamissegu ja teises hapnik, mida arvuti hingamissegule lisas. On mitu võimalust, mis valesti läks, aga tõenäoliselt sai saatuslikuks see, et võrgus rabelemise käigus avanes üks oluline klapp.

Kütt on ise instruktor, aga hetkeks olid ka temal ideed otsas.

"Siis oli mõte, et siin on päris huvitav surra. Selline poolliivane põhi oli. Valgus oli ümberringi kena, sest mul oli neli suurt lampi. Vaatasin, et ega see vrakk ka nüüd nii hull ei olegi, et siin kõrval ei ole nagu päris patt ka surra," meenutas Kütt. "Aga siis ma avastasin, et ohoo, mul on ju see tagavaraballoon, mille kõrval põhjas parasjagu istusin. Ja ma haarasin oma tagavaraballooni ja hingasin sõõmu oma tagavaraballoonist," lisas ta.

Nüüd märkas Kütt uut probleemi - ka tagavaraballoon oli vigastatud ja lekkis. Hiljem videot uuesti vaadates paistab, kuidas balloon lekkis juba põhja vajudes. Pinnal asunud paadimeeskond ei teadnud sellest võitlusest midagi.

Kaalunud variante, otsustas lõppeva õhuga sukelduja otse üles ujuda. 60 meetrit, millele turvaliselt kuluks 72 minutit, läbis ta ühe minutiga.

Nii kiire tõus nii suurest sügavusest võib invaliidistada või koguni tappa. Lihtsalt öeldes - tuukri kehas suure rõhu all kokku pressitud gaasimullid paisuvad ja võivad hakata kudesid lõhkuma. Ametlik nimi on kessoontõbi, rahvalikult - veri läheb keema.

"Need mullid tekivad igal pool, nad tekivad kudede sees ja tekivad ka nii-öelda voolava vere sees. Ja need mullid, mis on vereringes, võivad ummistada veresooni ja tekitada infarktipildi. Kui see mull satub inimese ajju, siis ta tekitab ajuinfarkti. Kui see mull satub inimese südame pärgarteritesse, siis ta tekitab südameinfarkti," kirjeldas allveearst Allan Ollema.

Ravi saab vaid mereväe barokambrist ja ainsalt allveearstilt

Õnnetuse ohver toimetati kaldale ja kiirabiga Põhja-Eesti regionaalhaiglasse. Õnneks oli valves anestesioloog Allan Ollema, kes on ühtaegu Eesti ainus allveearst ja ka mereväe teenistuses. Tema hoole all on Eesti ainus barokamber, mis asub mereväe baasis.

"Esimese asjana sai informeeritud mereväe juhtkonda, et on olemas inimene, kes vajab erakorraliselt elupäästvat abi, ja sai ära kooskõlastatud, et me toome jällegi tsiviilisiku kaitseväe territooriumile," rääkis Ollema.

Barokamber saadi aastate eest Suurbritanniast koos mereväe lipulaevaga ja seda kasutavad peamiselt miinituukrid nii trenniks kui ka raviks. Kosmosekapslit meenutav seade ongi ainus ravi kessoontõve puhul. Lihtsalt öelda pannakse patsient uuesti rõhu alla, mida tasahilju vähendatakse, et mullid saaksid kehast ohutult väljuda.

Küti esimene seanss kestis viis ja pool tundi. "Tollel hetkel, kui ta jõudis siia territooriumile, siis tõepoolest, tema jalad veel liikusid, kuid selleks ajaks, kui esimene raviseanss oli lõppenud /.../, tema jalad enam ei liikunud," tõdes Ollema.

"Järgmisel hommikul ega midagi väga enam ei liikunud. /../ Nii palju mul käed liikusid, et ma sain teha võileiva, siis oli juba saavutus," meenutas Kütt.

Arstid panid diagnoosi – alakeha halvatus. Järgnes veel viis seanssi ehk kokku 16 tundi kambris, seejärel taastusravikeskus. Kütt pidi sisuliselt algusest peale uuesti kõndima õppima.

"Ma nägin kohe alguses ära, et Rait on hästi motiveeritud ja hästi järjekindel. Tema ütles, et ta tahab jõuludeks jalule saada. Mina võtsin kohe sellise realistliku vaate ja selgitasin talle ka, et närvisüsteemi taastumine ei ole paraku nii kiire, et me vaatame päev korraga, eks ole," rääkis Põhja-Eesti taastusravikeskuse füsioterapeut Kristel Mürk.

Mürk pole varem nii kiiret taastumist nii raskest seisust näinud. Selle taga on patsiendi visadus, aga ka õigel ajal barokambrisse jõudmine.

"Praktiliselt kuu ajaga õppis Rait oma jalgu liigutama, kontrollima, kuni püsti tõusmise, neljakäpuli liikumise ja kõndimiseni. Praegu käib kõnnivilumuse kujundamine, jooksu ja hüppe oskuse treenimine. Jooksuliigutuse alge on ka olemas tegelikult. Väga kiire areng on olnud," kinnitas Mürk.

Ollema ravib tsiviilisikuid omal vastutusel

Laiem probleem puudutab aga just barokambrit, tänu millele võib Rait Kütt 23. novembrit pidada teiseks sünnipäevaks.

"Ilma mereväeta mul seda sünnipäeva ei oleks. See oli puhas altruism, mis mereväe poolt ette võeti - võtta tsiviilisik enda juurde kambrisse ja võtta ravile," ütles Kütt.

"Meile ei ole ette nähtud raviteenust pakkuda väljapoole kaitseväge, mis tähendab, et kõik see tegevus, mis on nende ravivajavate tuukritega toimunud, on juriidiliselt hall ala," tõdes Ollema.

"Situatsioon, jah, kahjuks selline on, et kui sul seal sõpra või tuttavat ees ei ole, siis tegelikult peaksid need uksed tsiviilsukeldujale kinni olema," ütles Kiviselg.

"Need mehed panid oma meheau ja pagunid igal juhul kõvasti kaalule. Nii et, oleks minuga siin midagi juhtunud selles kambris, oleks olnud see nende vastutusel," märkis Kütt.

"See on muidugi juristide vaielda, et kas ma siis oleks seetõttu süüdi olnud, aga tõepoolest, juristid ütleks selle peale, et mis õigusega te siin ravisite, kas see aparaat, milles me hetkel istume, on meditsiiniseade, kas tingimused sellise ravi osutamiseks on üldse optimaalsed. Iga kord, kui ma võtan kellegi siia ravile, siis see on minu isikliku nii-öelda arstidiplomi vastutusel," rääkis Ollema.

Lähimad alternatiivsed barokambrid asuvad Soomes, Turus ja Lätis Liepajas, kuhu jõudmiseks kulub tunde. Ollema on probleemile tähelepanu juhtinud ametisse asumise algusest saati. 2012 kirjutas ta analüüsi sotsiaalministeeriumile ja viimati 2016. aastal saatis kirja, kus täpselt samast probleemist rääkis.

Eestis on juhuse roll seda suurem, et isegi mereväes on Ollema ainus, kes kambrit käitada tohib.

"Doktor Ollema oli Hispaanias puhkamas just kaks nädalat enne seda õnnetust. Ja ma olin ka sukeldumas tollel ajal. Oleks mul juhtunud õnnetus kaks nädalat varem, oleks olnud tõsine probleem, et kes mind ravib ja kus ravitakse," ütles Kütt.

Ollema kinnitas, et on valmis barokambris ka tsiviilisikuid ravima. "Seda on juba korduvalt tehtud, nii et ma olen seda lausa tõestanud, et ma olen valmis seda tegema ja see on juba arsti kutse-eetika küsimus. Mul on olemas tööriist, mis võimaldab neile anda abi, mis võib-olla päästab nende elu, mis võib-olla päästab neid invaliidsusest. Loomulikult olen ma valmis seda ravi osutama," ütles ta.

Ohtu võivad sattuda allveeturistid

Rait Kütt pole tegelikult esimene. Sukeldumisõnnetuste tagajärjel satub tsiviilisikuid barokambrisse keskteltläbi kaks korda aastas.

Teema on seda akuutsem, et Eesti tahab arendada allveeturismi ja käivitas mullu veealuse muuseumi projekti, kus hakati huvitavaid vrakke varustama infotahvlite ja viitadega. Endine miinituuker, instruktor ja sukeldumissafarite korraldaja Sander Kiviselg on ühtlasi üks allveemuuseumi idee autor.

"Polekski ju väga tark tulla üldse rääkima sellest, et näete, meil nüüd ravivõimalust ju ei olegi. Nii ma endale ju head reklaami ei tee. Aga veel rumalam oleks vait olla ja mitte sellest rääkida. Eks me täna anname endale selgelt aru, et see on probleem," ütles Kiviselg.

"Minu jaoks on küsimus süsteemi loomises ehk kindluses, et kui sukelduja läheb sukelduma, siis ta teab, et tema tagala on kaitstud," sõnas Kütt.

"Ma arvan, et Rait on ka selles mõttes võib-olla ka heas mõttes märter. Ehk siit algab see protsess, tänu millele ka hobisukeldujad tunnevad ennast veealuses muuseumis tulevikus turvalisemalt," arvas Kiviselg.

Muu hulgas tehti ses loos ka tööinspekstiooni uurimine, mis ei tuvastanud sukelduja viga. Sotsiaalministeerium kommenteeris, et nende meelest kaitseväe barokambri kasutamisel tsiviilisikutee jaoks pole takistusi ja kui probleeme on, siis kaitseväe enda poolt. Mis puudutab seda, et on ainult üks allveearst, siis väikeses riigis on nende sõnul sama probleem mitmes ravinišis.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: