"Aktuaalne kaamera. Nädal" heitis pilgu Eesti kodanike komiteede loomise lukku
30 aastat tagasi veebruaris asuti looma Eesti kodanike komiteesid, mis registreerisid sünnijärgseid Eesti kodanikke ja nende järeltulijaid, kuid ka teisi, kes tahtsid kodakondsust taotleda - kokku üle poole miljoni inimese. Tänu kodanike komiteedele taastati Eesti Vabariik järjepidevuse alusel, lähtudes 1938. aasta põhiseaduse sättest, mis ütleb, et kõrgeima võimu kandja on rahvas. Üleskutse kodanike komiteede asutamiseks esitasid Eesti kristlik liit, ERSP ja muinsuskaitse selts 24. veebruaril 1989.
30 aastat tagasi tulid mõned inimesed mõttele, et Eesti Vabariik elab, hoolimata sellest, et riigi ja omavalitsuste ülesehitus oli nõukogude ajal hävinud - riik elab selle kodanikes. Üks selle mõtte idandajaist oli Kaido Kama, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".
"Umbes 30 aastat tagasi peeti ülikooli keemia ringauditooriumis kõnekoosolekut, kuidas vabastada Eesti iseseisvus. Ja seal ma pakkusin välja idee hakata registreerima Eesti Vabariigi kodanikke ehk teisisõnu hakata koostama valimisnimekirju," meenutas Kama.
Kodanike komiteed said alguse muinsuskaitse liikumisest, mis tekkis 1986. aastal. Ajaloolane Mati Mandel kuulus muinsuskaitse klubisse Keilas. Klubid tegelesid ajaloopärandi taastamise ja teadvustamisega. Klubidesse kuulus ajaloolasi ja õpetajaid. Klubid ühinesid muinsuskaitse seltsiks.
"Ja siis käisime majast majja. Hakkasime käima - mina olin ja Endel Fuks oli. Ja käisime siis läbi selle piirkonna, mis jääb raudteest lõuna poole ja kus on eramajad põhiliselt. Ja mäletan, et igal pool võeti vastu väga rõõmsalt ja huviga. Mõnes kohas pandi kohvikann üles, mõnes kohas tehti võileibu," rääkis Mandel.
Kodanike komiteede liikmed olid segu rahvaloendajast, rahvavalgustajast ja lihtsalt ootamatust külalisest. Nende seas oli ka juriste, kuid riigiõiguse akadeemilist raamatukoguhõngu kodanike komiteede küljes ei olnud.
"Tolle aja kontekstis ma küll ei saa öelda, et riigiõiguse spetsialistide idee või mõte oleks sellel asjal taga olnud. See oli puhtalt rohujuuretasandilt tekkinud mõte," ütles Kama.
Inimeste nimed pandi kirja ja neile anti Eesti kodaniku kaart, millel oli number, isikuandmed ja registreerimise kuupäev. Kuid lisaks sellele puhuti niisama juttu.
"Väga palju oli juttu ajaloost. Mina ja Aivar Põldvee olime mõlemad ajaloolased - rääkisime Eesti Vabariigi ajast, sellest, kuidas see hävitati 1940. aaastal, Vabadussõjast, millest ju ka vaikiti kogu nõukogude aja. Ja siis inimeste saatusest, kes olid represseeritud," selgitas Mandel.
See oli suur töö, mida tehti 1989. aasta suve nädalavahetustel. Sellega kaasnes valdavalt positiivne vastuvõtt ja inimeste heakskiit.
"Ma mäletan paari maja, kust meid ukse pealt tagasi saadeti - Keilas -, kus öeldi, et me ei ole sellest asjast huvitatud, võite ära minna," meenutas Mandel.
Kodanike komiteed ei leidnud mõistmist välismaal. See oli nii enneolematu viis oma riigi taastamisel, et ei ühtinud arusaamaga, milline vabadusvõitlus olema peab.
"Tegelikult on see üsna unikaalne nähtus kogu maailmas. See on üks põhjus, miks kodanikuliikumine ja Eesti kongress leidis nii vähe rahvusvahelist tähelepanu. Üldiselt ollakse harjund sellega, et kui allutatud rahvas tahab oma riiki või iseseisvust tagasi, siis nad hakkavad kas kuhugi pomme panema - metroojaamadesse, kaubamajadesse - või hakkavad pantvange võtma. See on keel, millest maailm aru saab," arutles Kama.
"Tõesti, väga üllatav tulemus oli. Üle poole miljoni inimese registreeris end Eesti kodanikuna - kuskil 550 000. Ja peale selle veel 30 000, kes taotlesid Eesti Vabariigi kodakondsust," ütles Mandel.
1990. aastal andsid kodanike komiteed järje üle - valiti Eesti kongress ehk kodanike esindus alternatiivina elanike ülemnõukogule. Hiljem võtsid meist eeskuju ka mõned vennasrahvad.
"Eesti kongressi eeskujul tegid endale hiljem Nõukogude Liidu rahvuskongressid väga paljud soome-ugri rahvad nagu marid, udmurdid, komid jne," ütles Kama.
Eesti kodanike registreerimine ja Eesti kongress olid meie iseolemise valik. See välistas nõukogude impeeriumi reformimise tee ning asus vaikselt ent kangekaelselt oma sõjaeelse riigi taastamise vakku, sest nii tundsid inimesed ja seetõttu kirjutasid alla kodaniku kaardile.
Toimetaja: Merili Nael