Urmas Vadi. Vabaduse luule otsinguil ({{commentsTotal}})

Foto: Kaader videost

Kui mõelda sellele, milline peaks olema meie vabaduse luuletus, siis see peaks olema midagi salajast, vaikset ja hiilivat, mida teavad vaid väljavalitud nii, et kõrvalistel isikutel poleks sellest aimugi.

Presidendi kõnega on nagu jaanipäevaga, oodatakse teda nii väga, näod pestakse puhtaks, pannakse kaunimad riided selga, aga lõpuks hakkab ikka vihma sadama, lõke kustub ära ja läheb kakluseks.

Eks luulehuvilisi ajab muidugi marru, kui meie president ei tunne Visnapuu luulet ja selle konteksti. Kuigi muidugi oleks huvitav näha seda statistikat, kui paljud kõnekuulajatest üldse teadsid, mis luuletus ja kelle kirjutatud see oli. Ilmselt peale Tiit Hennoste ja Urmas Sutropi oli ikka veel neid inimesi.

Jürgen Rooste küsib ühes oma luuletuses, kellele on vaja eesti luulet. Ja eks nii mõnelegi poeedile võib tunduda, et tema luulet polegi justkui kellelegi vaja. Üks mu hea tuttav rääkis, et tal oli olnud samuti selline tunne tunne, et teda pole mitte kui kellelegi vaja. Aga kui mu sõber jättis kaks kuud kõik arved maksmata, siis leidus väga palju neid, kellele teda vaja oli. Nii on ehk ka eesti luulega. Magab nagu konn kivi all ja siis parajal hetkel kargab välja ja ütleb: "Vaat, miks mind vaja on, kui sa mind ei tea ega tunne, võivadki minna segamini Vabadussõda ja I maailmasõda!"

Mis siis saab, kui see segamini läheks? See tähendab siis seda, et eestlased, nii nagu nad võitsid oma Vabadussõja, võitsid ka I maailmasõja. Ja sel juhul oleks võinud sellest Henrik Visnapuu 1915. aasta luuletusest saada lausa "Marseljees" või "Internatsionaal".

Aga see kõik on vaid unelm. Meil on vaid üks võidetud Vabadussõda ja meie vabadus ning selle hoidmine on olnud läbi sajandite ikka hoopis teistsuguse iseloomuga, kindlasti mitte väljapoole hõiskav. Laulev revolutsioon on ikka väga hiline nähtus. Kui sul midagigi oli, hoiti seda ikka salajas ja võõra silma alt eemal. Kui ristisõdijad või mõned muud jõhkardid ja röövlid tulid vallutama, mindi lihtsalt vaikselt eest ära, metsa, sohu, koobastesse, kartulivagude vahele.

Ja kui nüüd mõelda selle peale, milline peaks olema see meie vabaduse (seda üleüldises mõttes) luuletus, siis see peaks olema samuti midagi salajast, vaikset ja hiilivat, mida teavad vaid väljavalitud nii, et kõrvalistel isikutel poleks sellest aimugi. See tekst peaks olema kõrvalistele tegelastele nagu Ivan Sussanin, kes eksitab ja viib sõdurid jumal teab kuhu. Sest kui su vabadus ja selle luuletus on kõigile näha, siis tekib kohe liiga palju ahneid ja himuraid ning aplaid silmapaare.

Nõukogude okupatsiooni ajal on olnud eestlased väga osavad ridade vahelt lugejad. Uuemal ajal kurdetakse, et see oskus ja üldse teksti tõlgendamine ja arusaamine on kehvas seisus. Seega võiks iga eestlane võtta ja vaadata oma luuleriiulite ees ja otsida välja just need tekstid, mis kõige varjatumal moel räägivad vabadusest ja sõjast. Arvesse võivad tulla ka lasteluuleraamatud. Ja oma valiku võib saata Vabariigi Presidendi Kantseleisse.

Aga muidugi on ka võimalus, et president ja tema kõnekirjutaja eksisid meelega, et vaadata, kas meie rahvas tunneb ikka meie kirjandust, meie Visnapuud, või võib sellele rahvale riigi kõige olulisemal päeval ükskõik mida mille pähe ette lugeda? •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: