"Pealtnägija" eksklusiivne usutlus prints Harryga õppinud kopteripiloodiga ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

"Pealtnägijaga" rääkis eksklusiivselt Eesti helikopteripiloodi Ivar Värgiga, kes õppis prints Harryga koos piloodiks, võitles Afganistani lahingutes, töötas Inglismaal kiirabikopteri piloodina ja juhib nüüd PPA lennusalka.

Viis aastat ei tohtinud ta täpselt rääkida, veel vähem näidata, mida ta
Afganistanis tegi.

Suurbritannias kiirabikopteri piloodina päästis ta veel pooletuhande tsiviilisiku elu. Nüüd on rohkete aumärkidega pärjatud mees tagasi kodumaal ja juhib Politsei ja piirivalveameti lennusalka.

41-aastane Jõgevamaalt pärit Ivar Värk lootis pisikese poisina isa eeskujul saada kombainijuhiks, aga juhuse tahtel maandus mees hoopis kopteri kokpitti.

"Ma tegelikult tahtsin majandust õppida kõigepealt. Ja proovisin Tartu ülikooli, aga jäin ühe punktiga ukse taha, et aga siis sain teada, et Tartus avatakse ka teine kool, see oli Tartu lennukolledž," rääkis Värk.

Ja lendamine tuli Värgil harukordselt hästi välja. Lennukoolile järgnes karjäär Eesti kaitseväes. Läbi tiheda sõela valiti Värk koos kolme teise eestlasega kaitsekoostöö raames piloodioskusi arendama esmalt Saksmaale ning hiljem Suurbritanniasse ja USA-sse. Major Värk arvati 2012. aastal Briti õhuväe koosseisu, eesmärgiga lennata Afganistanis reaalses sõja olukorras. Missiooniks ettevalmistumisest rääkis Värk aasta hiljem kevadel ka "Pealtnägijas".

Lõpuks läkski nii, et major Ivar Värgist sai ainus eestlane, kes on käinud maailma kiireima ja akropaatilisema kopteriga Linx missioonil Afganistanis. Sisuliselt võttis Ivar teatepulga üle prints Harrylt.

"Istusime siis õhtusöögilauda ja siis vaatan enda kõrval, et hmm jube tuttava näoga briti kapteni auastmes punase peaga noormees istub minu kõrval. Ütlesime viisakalt tere kumbki, ta küsis minu käest, kes ma olen, mis ma teen siin, ja mina küsisin samamoodi, mis piloodikursusel sa oled jne. Kuigi siis ma ei küsinud, et kes ta on. Ja siis mind jäi see häirima ja pärast kui ma oma toas googledasin, siis vaatasin, et oi tegemist oli prints Harryga. Aga hiljem oli muidugi kokkupuuteid rohkem. Kuna me olime samaaegselt seal kursust läbimas, tema küll Apache'i kursusel ja mina Linxi omal, siis me ohvitseride klubis saime tihtipeale kokku ja ajasime juttu," rääkis Värk.

Läbi tiheda konkurentsi ihaldatud kopteri juhtkangide taha maandunud Eesti mehest tegi loo isegi brittide militaartelevisioon.

Mis juhtub missioonil jääb enamasti missioonile, aga nüüd, viis aastat pärast Helmandist lahkumist võib Ivar oma kogemusest esimest korda avatumalt rääkida.

"Esimene missioon reeglina hommikul pimedas juba öövaatlusseadmetega, Nato vägede toimetamine mingisugusesse kuuma piirkonda. Meie ülesandeks olid siis toetus ja vaatluslennud selle käigus, kuna meil õhusõiduk oli varustatud 12,5 mm kuulipilduja ja kaameraga, siis kõigepealt me vaatlesime ala ja siis turvasime ala. Oli ka neid olukordi, kui me pidime tule alla minema ja oli ka neid olukordi, kui me ise avasime tule," meenutas ta.

Nelja kuu jooksul, mil major Värk Afganistanis teenis, tuli kümnekonnal korral ette selliseid situatsioone, kui tuli minna kedagi ära tooma, teades, et maandumiskoha ümber käib aktiivne lahing.

"Eks adrenaliin oli see, mis võttis kõik su motoorika üle ja tagantjärgi mõeldes, et kõik need liigutused tundusid nagu aegluubis, isegi see, kui sa lähed maanduma kõrbesse, liiv lendab, siis sa nägid seda nigu lund, nigu lumehelbekesed aegluubis lendavad. Kuigi tegelikult kõik käis väga kiiresti, see oli sekundite küsimus. Sa lihtsalt tegid harjumusepäraselt kõike. Ja õnneks ühegi nende lennu käigus keegi viga ei saanud," lausus Värk.

Värgi sõnul hirmu tal otseselt ei tekkinud, sest kriitilisel hetkel mõtled ainult ülesannetele, mis tuleb täita. Ühel korral tuli Eesti mehel kuulirahe alt ära tuua ka NATO kindral.

"Ma pidevalt küsisin, et kas kindral on juba pardal, kas kindral on juba pardal, et saaks võimalikult ruttu sealt minema, et kõik ohu alt ära viia, ja ma mäletan selgelt seda momenti, kui mu kuulipildur ütles, et kindral on peaaegu peal ja siis ma tõmbasin juba helikopteri samm gaasi ja kopter tõusis minema, hiljem sain teada, et kindrali üks jalg oli veel väljas, aga keegi ei olnud ohtlikus olukorras," sõnas Värk.

Missioonil olles ei rääkinud ohtlikest olukordadest Ivar ka oma lähedastele, juttu tuli rohkem sellest, et lennumasinas oli 65 kraadi kuuma, varustus kaalus 40 kilogrammi ja pani selja valutama või et rekordilisel päeval möödus lausa 11 tundi järjest kopteris ilma kordagi maapinnale astumata. Küsimus, kuidas kallid inimesed kodus sel ajal vastu pidasid, lööb Ivari rivist välja.

"Eks see lähedastele oli kindlasti veel raskem, ma selles mõttes võtan mütsi maha oma abikaasa ees. Esmalt ma üritasin mitte oma abikaasale öelda, kui rasked olukorrad on, ja millistes oludes me oleme pidanud lendama. Et kui ta küsis, siis ma ütlesin, et kõik on hästi, et kedagi ohus ei ole, aga selles mõttes, et temal oli ikkagi kordades raskem kui minul, sellepärast et minu päevad olid kiired, üks töö teise otsa, üks lend teise otsa, aga tema muretses kõik see neli kuud kodus Inglismaal üksi ilma toetuseta. Et aukartust äratav vastupidamine," sõnas Värk.

Kahe lapse isa mundrit kaunistavad rohked aumärgid, teistes seas ka orden eeskujuliku teenistuse eest kuninganna Elizabeth II-lt. 2016. aasta suvel vahetas Ivar laigulise vormi punase vastu ja temast sai Inglismaal Devoni maakonnas kiirabikopteri piloot.

"Kiirabi lennundus ja militaar lennundus on suhteliselt sarnased, selles võtmes, et mõlemad toimuvad kiiresti, sa pead kiiresti planeerima, sa lendad madalat, sul pole aega, et teha ettevalmistusi, sa maandud alati väikestesse kohtadesse. Sa pead tegema kriitilisi otsuseid, sellepärast, et kellegi elu sõltub sellest. Sellepärast oligi enamus piloote seal militaartaustaga," rääkis Värk.

Hetkest, kui häirekeskuses sai teate kopteriabi vajavast õnnetusest, kulus Ivaril koos meedikutega kaks minutit õhkutõusmiseks, kusjuures selle aja jooksul pidi eestlane tegema kõik ilma, kütuse ja lennutrajektooriga seotud arvutused. Abis käidi südameprobleemide, autoavariide ja paljude teiste ootamatute olukordade puhul. Ivar nägi Inglismaal verd kordades rohkem kui sõjakoldes.

"Küll üritad mitte vaadata, aga alguses oli see väga raske, seda verd oli palju, just eriti autoavariid, siis tekitas see sellist, mitte meeldivat tunnet. Aga pikapeale harjud ja siis see on üks töö osa. Sa ei tohi seda lasta endale südamesse," märkis ta.

Piloodi seisukohalt oli kõige keerulisem see, et kunagi ei tea, kuhu tegelikult on võimalik väljakutse ajal maanduda. Mõnikord tuli maanduda randa, mis loetud hetkede pärast kadus tõusuga vee alla. Mägedes oli raske leida maandumiseks tasast pinda.

"Teinekord tuligi üks jala see ots maha panna, meeskond läks välja, siis sa otsisid senikaua maandumisplatsi, kui sa said ohutult maanduda. Annad raadio teel teada, et ma olen siin, ja siis jooksed sinna kohale ja aitad patsiendi tagasi või siis varustuse tagasi tuua. Kui me maandusime näiteks kuskile mäekurule, et piloodil ei olnud lubatud ronida mäest alla, et aidata patsienti üles tassida, just sellel põhjusel, et kui piloot vigastab jalga, kätt või midagi, siis ei ole kedagi, kes ära viiks patsiendi. See oli ohutuse eesmärgiga, aga ma alati läksin. Kuidagi ei suuda istuda käed rüpes, vaid tahad aidata," ütles Värk.

Tiheda asustusega linnas kõlbasid maandumiseks tenniseväljakud, pisikesed muruplatsid või parklad.

"Kusjuures ühe korra sain ka trahvi. Parkisin parklasse ja tulin tagasi, siis vaatasin, et parkimislipik on, et maksmata on parkimise eest," meenutas ta.

Värk ütleb, et sellist inimeste aitamise tööd oleks ta teinud hea meelega elu lõpuni.

"See oli üks töö, millega ma tundsin iga õhtu, et ma olen kedagi aidanud ja minu õpitust ja läbielatust on keegi reaalselt kasu saanud. Tuli ette väga palju olukordi, kui me saime kirju meeskonnana, et tänati elu päästmise eest. Neid oli päris palju. Selle aja jooksul, mis ma seal olin, ma viisin haiglasse üle 500 patsiendi, ma arvan, et neist neljandik tänas. Et see oli väga südantsoojendav tunne. 45:40

Tagasi koju pöördus Värk pere pärast. Ta lubas oma abikaasale, et nii kui kodumaal avaneb võimalus, kus ta kogemustest on kasu ja ta saab arendada Eesti kopterilennundust, siis kandideerib sellele töökohale. Mullu novembris valitigi Ivar Värk Politsei ja piirivalveameti lennusalga juhiks.

Lennusalga ülesanded sarnanevad vägagi Ivari varasema tööga - tehakse otsingu ja päästelende, viiakse patsiente ühest haiglast teise, transporditakse eriüksusi ja valvatakse piiri.

"Pealtnägija" käis PPA õhusalgaga ka õppusel, mille legendi järgi aidatakse Tallinki reisilaeval terviserikke saanud inimest.

Enda vormis hoidmiseks tuleb sellist stsenaariumit harjutada pea iga nädal, suvisel ajal tulevad sellised kopterikutsed sageli Hiiumaa ja Saaremaa kandis kruiisilaevadelt.

Eesti on üks neljast Euroopa riigist, kus kiirabikopteri teenus puudub ehk kopter ei lenda otse õnnetuskohale, vaid transpordib patsiente haiglast haiglasse. Väidetavasti aitaks selline teenus kokku hoida järelravi aega ja kulu.

Toimetaja: Aleksander Krjukov



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: