Fjuk: me ei peaks leppima märtsipommitajate kujundatud linnaga
Tallinna linnavalitsuse otsusele mitte algatada detailplaneeringut Harju tänaval märtsipommitamise käigus hävitatud hoonete asemele uute majade ehitamiseks oponeerib linnaplaneerimise ameti juhataja Ignar Fjuk, kes peab seda alistumiseks Nõukogude pommitajate ees, kes hävitustööga teadlikult Tallinna linnaruumi ümber kujundasid.
Tallinna linnavalitsus ostis Jüri Ratase linnapeaks oleku ajal eraomanikelt ligi kümne miljoni euro eest kokku Niguliste kiriku Harju tänava esised krundid, kus siis seisid osaliselt veel märtsipommitamisest jäänud varemed ning lasi sinna rajada suure roheala koos uisuplatsiga. Ühe kinnistu jättis aga linnavalitsus kokku ostmata, nii et selle omanik Heino Viik ei saa ilma detailplaneeringuta sinna midagi rajada.
Linnavaraamet tahab nüüd sundvalduse abil osa tema 715-ruutmeetrisest kinnistust ise kasutusse võtta. Ettevõtja soovile algatada detailplaneering, mis võimaldaks Harju tänavale sama suuri hooneid rajada, nagu seal olid enne Teise maailmasõja ajal toimunud märtsipommitamist, on linnavalitsus jätkuvalt vastu.
Tallinna linnaplaneerimise ameti juhataja Ignar Fjuk pooldaks samuti Harju tänavale endises mahus hoonestuse rajamist, et taastada vanalinna terviklik ilme.
"Tallinna vanalinna väärtus, mis muudab ta erakordseks euroopalikus linnade kultuuriruumis, seisneb eelkõige selles, et on säilinud praktiliselt terviklikuna kvartalite süsteem. Mis tähendab seda, et vanalinna puhul me ei hinda niivõrd ja eelkõige üksikuid hooneid, vaid just seda terviklikku süsteemi kvartalite, sisehoovidega ja tänavaid piiravate fassaadiseintega," põhjendab Fjuk. "See, mis Harju tänaval täna on või mis seal üldse juhtus, see ei ole üldse kooskõlas selle vanalinna idee, meie ehitustraditsiooni ja meie kultuuritraditsiooniga."
Fjuk leiab, et hoonestamata jätmine tähendab Nõukogude vägede kätetöö aktsepteerimist.
"Sõjale järgnenult toonane Nõukogude võim proovis hävitada kõike, mis vähegi meenutas seda, et Eesti kuulus Lääne kultuuriruumi, euroopalikku kultuuriruumi. Nii ju lammutati sealt ka need varemed, mida oleks saanud taastada Harju tänavalt. Nii et kui me ei taha seda taastada või lepime sellega, et seal laiub selline mittevanalinlik keskkond, siis me nõustume sellega, mis meie kallal on korda saadetud. Kõige lihtsamalt öeldes: me asendame meie n-ö hansalinliku ehitustraditsiooni märtsipommitajate poolt kujundatud linnaga," ütleb Fjuk.
Fjuki sõnul oli Harju tänava hoonestuse taastamine aktiivses arutelus alates 1960. aastatest ligi 20 aasta vältel. Ka nüüd vääriks see teema sisulist arutelu. Tema hinnangul võidaks hoonestuse taastamisest uuel kujul eeskätt linlaste eneseteadvus ja just sellest peakski Tallinn lähtuma.
"Selle arutelu, kuhu kaasata linnaplaneerijaid ja asjatundjaid, kunstiajaloolasi, peaks tooma ühise laua taha ja seal siis otsustama täpselt, kuidas edasi liikuda: kas taastada täpselt endisele ehitusjoonele või veidi tagasi, et tagada seal vajalikud kommunikatsioonid ja tänaval liikumine, kuid üsna väikese tagasiastega, ja kui seal seda hoonestust taastada, siis mitte sõna otseses mõttes teha vanu koopiaid, vaid ta peaks sisaldama seda uut mõtet, mida tänapäeva urbanism ja linnaehitus ja arhitektuur sisaldavad, kuid tehes seda täpselt samas mastaabis ja mõõdutundega, et me tajume, et me oleme selles samas vanas linnaruumis. Ühesõnaga, taastada see kvartali terviklikkus, taastada n-ö tänavasein, taastada see imeliselt ilus kitsas Harju tänav väikse kaarega, nagu ta enne pommitamist oli," leiab Fjuk.
Toimetaja: Merilin Pärli