"Pealtnägija" kajastas kinkelepingu ohte: pojapoeg tõstab vanaema kodust välja
Idüllilisel Begoonia tänaval Viimsis on üks pere nii hirmsas tülis, et pojapoeg üritab 81-aastast vanaema 40 aastat koduks olnud majast kohtutäituri abil välja tõsta. "Pealnägija" kajastas õpetlikku lugu, milles kardetavasti leidub äratundmist paljudele peredele, kus ühe katuse all mitu põlvkonda ning mängu tulevad kinkeleping ja kaasomand.
81-aastase Helvi kodu Viimsis on aresti all ja silmapiiril sellest üldse ilma jäämine, kusjuures põhjus on tüli omaenda lapselapsega.
Loo algus on ajastule iseloomulik. Helvi ja tema Pirita sovhoosis töötav abikaasa Tõnu said eramukrundi Viimsis 1977. aastal, veel siis, kui ümberringi laiusid lepavõsa ja põllud. Aastate jooksul ja palgast säästes rajasid nad 244-ruutmeetrise kahekorruselise eramu, kuhu koliti lõplikult sisse aastal 1986.
"Kõik me elasime siin. Tütre pere elas siin, lapsed käisid koolis siit. Ja kogu elu oli siin sõbralikult koos," rääkis Helvi.
Kui vanaisa Tõnu tervis halvenes, tekkis 2011. aastal mõte kinkida maja tütre keskmisele lapsele. Mereväes teeninud noormees, kellel lisaks kuldsed käed, elas parasjagu pruudiga korteris ning tundus hea kandidaat, kes vastutuse võtaks.
"Oli tekkimas noor pere. Keegi peab võtma vastutuse ka igasuguste maksude maksmise osas. Põhiliselt see, sest üks asi ei saa olla kõigi oma, siis ei ole ta kellegi oma. Et paneme siis selle kohustuse temale. Ja nii tekkiski," meenutas Helvi.
Mõistetavalt on kinkimine igati seaduslik ja Priidu Pärna ning teised notarid ei saa selle tõendamisest keelduda, aga Pärna kutsub siiski üles valvsusele.
"Ma näengi nende kinkelepingute põhiprobleemina seda, et kui midagi tahetakse pärast tagasi pöörata, siis eakamal põlvkonnal ei ole enam jõudu ja rahalisi vahendeid neid olukordi tagasi muuta ja pöörata, isegi kui seadus seda laseks. Ka kinkelepingute puhul alati kehtib põhimõte, et seitse korda mõõda ja üks kord lõika," manitses notar.
Pärast kinkelepingu sõlmimist läksid suhted sassi
Kinkelepingusse pandigi klausel, et vanavanemad saavad elu lõpuni majas sees elada. Kolm põlvkonda kolisid kokku ühe katuse alla, igaühel oma tuba. Hakati välja ehitama teist korrust, kuhu noor pere, kellel sündis ka laps, koliks. Helvi tütar Anne tunnistas, et edasist asjade käiku ei oleks ta osanud ka kõige halvemas unenäos ette näha.
Umbes kuu pärast maja kinkimist vanaisa suri. Vastaspooled möönavad, et see oli edasiste sündmuste katalüsaator, aga räägivad risti vastupidist juttu, kes keda terroriseerima hakkas. Helvi tütar Anne ütleb, et poja pere ei sallinud vanaema, ehkki ta käis tööl ja oli pikad päevad ära.
"Oli siin oma toas, ei seganud neid rohkem millegi muuga, kui ainult oma liikumisega," ütles ta.
Helvi sõnul algas vaimne terror: põlgamine, vihkamine ja talle peale käimine, et ta loobuks klauslist, et saab majas edasi elada, ja läheks kohe vanadekodusse. "Inetu öelda, paha öelda, lihtsalt kärva maha, sure ära," meenutas vanaema lapselapse perelt kuuldud sõnu.
Kui suhted sassi läksid, hakkas Anne oma poja tegusid pildistama – vedelevad prügikotid, garaaži ukse puruks sõitmine, ukseesist blokeeriv auto, lõhutud katlamaja uks ja ohjeldamatult muid olmelisi probleeme, mis kõrvaltvaatajale tunduvad pigem tühised. Kõiki üksteisele hinge sülitamisi pole kõrvalseisja võimeline jälgima, kuid kõik päädis naiste väitel sellega, et noor peremees käskis oma emal viivitamatult välja kolida.
"Kuna ma tõesti väga lahtiste kaartidega räägin ja ausalt, emotsionaalne nagu ma olen, tekkis põhiline tüli nende vahel, mitte niivõrd minuga," ütles vanaema Helvi.
Anne sõnul oli poja käitumine nii pöörane, et neil tuli kuidagi reageerida, sest nad kõik olid ohus, nagu ka nende kodu, mistõttu tuli seda kaitsma hakata. Kodu kaitsmine tähendas, et vanaema andis 2015. aasta lõpus tütrepoja kohtusse, eesmärgiga kingitus tühistada. See toetub võlaõiguse harva kasutatud punktile, mis lubab kingi tagasi küsida, kui esineb jäme tänamatus.
Pojapoeg nimetab vanaema väiteid väljamõeldiseks
"Jämedat tänamatust ongi lahti seletanud tegelikult kohtupraktikad. Seadus ei saagi nii subjektiivset tunnet või olukorda nagu jäme tänamatus rohkem lahti seletada," ütles notar Pärna. "Selleks on need olukorrad, kus on jäetud kinkija hooletusse, ei tehta temast enam pärast seda välja, takistatakse juurdepääsu, verbaalne korduv vägivald või ka, ütleme, füüsilised rünnakud."
Kuna tütrepoeg ei soovinud kaamera ees esineda, jättis "Pealtnägija" mehe anonüümseks ning kasutas varjunime "Lauri". Ühelt poolt ütles Lauri, et vanaema olevat algusest peale ihunud hammast, et vanaisa ära kingitud maja tagasi saada, teisalt väitis, et kohtuasi tuli talle täiesti ootamatult.
"Mina ei ole kunagi kedagi soovinud majast välja visata ega kedagi ähvardanud, kõik see on täielik väljamõeldis. Minu ema, keda mina pean kahjuks põhiliseks intrigandiks ja perekonnas tekkinud erimeelsuste arhitektiks, elas majas veel mitmeid kuid peale väidetavat väljaviskamist ning kohtuasja algatamist," sõnas Lauri.
Aasta hiljem, novembris 2016 sõlmiti kompromiss, millega 1200-ruutmeetrine krunt ja maja poolitati mõtteliselt, moodustati kaasomand ja pandi paika kasutuskord. Teisiti öeldes – kuna vanaisa oli vahepeal surnud, siis tütrepojale jäi mõtteliselt taadi pool ja memm sai oma poole tagasi. Vanaema ja lapselaps olid võrdsed kaasomanikud.
"See sõna "kaasomand" ongi nüüd meie saatuse otsustaja," tõdes Helvi.
Anne lisas, et poeg valis teise korruse ja vanaemale jäi esimene korrus. Kummalgi on oma sissepääsud, oma väravatagune ja oma kuurid, ühiseid ruume pole. Tülipoolte jutt läheb lahku, kes rohkem ussitama hakkas või milliseid rahalisi variante pakkus, kuid fakt on, et seitse kuud pärast kompromissi pöördus nüüd juba Lauri kohtusse vanaema vastu, et kaasomand lõpetada.
"Ei möödunudki poolt aastat, kui noormees tegi endale selgeks, et tema võib seda kaasomandit hakata lõpetama, et saada ikka ja jälle raha," ütles Helvi.
Igaühel on õigus kaasomandi lõpetamist nõuda
Anne selgitas, et tema poeg tahtis, et nad teise korruse 85 000 euroga ära ostaksid, kuid neil ei olnud enam võimalik sellist summat kokku saada, sest selleks hetkeks olid nad koos noorema poisiga ära kolinud, võtnud laenu ja ostnud korteri, sest elu ühises majas oli võimatu. "Teine variant oli, mida ta väga survestas, kiire odavmüük, millega ei saa mitte kuidagi nõustuda," ütles Anne.
Lauri sõnul leidis ta, et ei pea kõigest üksnes seetõttu loobuma, et tema ema ja vanaema perekonda terroriseerivad.
"Mulle oli ükskõik, missugusel viisil kohus kaasomandi lõpetab, mulle oli oluline sellest jamast vabaneda. Usun, et arvestades kogu eelnevat tausta, saate isegi aru, et enda kaasomandi osa müümine oleks olnud sisuliselt võimatu, sest iga võimalik ostja oleks sellest majast tagurpidi tagasi kõndinud," lausus perepoeg.
Vastastikkusi etteheiteid ja jonni võib kuulama jäädagi, aga "Pealtnägija" tõi välja selle loo laiema moraali: seadus ütleb, et kedagi ei saa sundida kaasomandit taluma ehk kui üks pool tahab sellest loobuda, peab seda ühel või teisel moel võimaldama.
"Kaasomand, kui seda ei suudeta majandada, ta tuleb ära lõpetada ja kuidagi see õiguslik sasipundar lahendada. Normid on selles mõttes tõesti väga abstraktsed. Ja ütlevad, et igaühel on õigus kaasomandi lõpetamist nõuda. Vaidluse lahendab kohus," rääkis Pärna.
Pikk jutt lühidalt: järgnes veel kaks aastat kohut, mille kõigi üksikasjadega pole televaatajat mõtet koormata, ja see päädis tänavu aprillis vanaema kaotusega.
"Tuli välja, et Eesti riigis on selline seadus, et kaasomand tuleb igal juhul lõpetada. Kuigi meie rõhutasime, et see on erandolukord, see noor inimene ei ole ehitanud seda maja ise, siin on taga tegelikult terve perekond. Aga seda kahjuks ei kuulatud ja ei arvestatud," tõdes Anne.
Priidu Pärna sõnul ei saa ka riigikohus otseselt uut õigust või seadust luua ning seaduse mõte on see, et sellel konfliktil pea raiuda ja jagada siis juba raha, et inimesed saaksid minna edasi oma uute eludega uues elukohas.
Helvi sõnul on see jutuks hea küll. Sisuliselt tähendab see talle kodu kaotust, sest kohe, kui kohtuotsus kevadel jõustus, pöördus Lauri kohtutäituri poole, kes arestis maja ning alustas sundmüüki.
"Kui ta läheb ikkagi väga, väga odavalt müüki, siis mina selle raha eest enam endale mitte midagi ei saa. Ja alustada sellises vanuses elu nullist pihta, ma ei tea," ütles Helvi.
Anne aga lisas, et kohus tõstab tänavale ausa, tööka ja terve elu toimekalt elanud inimese ning see ei ole kindlasti inimlik ega õiglane.
Lauri omalt poolt märkis, et tema on võtnud eesmärgiks end selle perekonna saatusest lahti rebida ning pakkuda oma lastele midagi palju soojemat ja siiramat, kui on olnud tema lapsepõlv.
"See on see, mida pigem meie pere loost oleks õppida – hoolige oma lastest ja üksteisest. Siis ei saa tekkida selliseid olukordi," ütleb ta.
Ema peab suurimaks veaks poja usaldamist
Üks asi on rahaline pool, teine tohutu emotsionaalne kaotus. Külma sõja rindejoone ühel pool on keskmine poeg ning teisel pool tema vanaema, ema ning õde ja vend. Lugenud Lauri selgitusi "Pealtnägijale", kinnitasid ka vanem õde ja noorem vend, et too valetab, nii et suu suitseb.
Anne ütleb kogu saaga kokkuvõtteks, et tema suurim viga oli usaldada oma last. "Aga keda sa siin elus siis veel usaldad? Tundub ju inimlik, mõistlik. Aga kahjuks toob elu nii mõnigi kord olukordi, mida lihtsalt ei oska ette näha. Neid ei oska kartagi," nentis ta.
See lugu tekitab tõenäoliselt äratundmist paljudes peredes, kus põlvkonnad elavad koos ja ühel hetkel tuleb järglaste vahel vara jagada. Notar ütles, et saab absoluutselt aru, et sellistel kaasustel ongi kaks poolt.
"On see juriidiline ehk õiguslik pool, kuidas seda on ka siis lahendatud, ja nii-öelda emotsionaalne pool ja mõnes mõttes ka eetiline pool," tõdes Pärna.
Anne ütles võimalikust leppimisest rääkides, et nad ei ole pojapoja vastu kunagi pahatahtlikud olnud, vaid ainult püüdnud iseenese eest seista.
"Ma olen talle öelnud, et vaatamata kõigele olen mina sinu vanaema ja sa tead nii kaua, kui ma elan, kus ma olen," sõnas Helvi.
Anne ja Helvi püüavad müügiprotsessi igal moel vaidlustada. Lauri aga teatas viimase pöördena, et ema ja vanaema esinemine "Pealtnägijas" on viimane piisk, mille tõttu ta vahetab nüüd enda ja oma laste perenimed ära.
Toimetaja: Karin Koppel