Karl Soonpää päevik 1. ja 2. oktoobril 1939. aastal
Riigikontrolör Karl Soonpää kirjutas 80 aastat tagasi, 1. ja 2. oktoobril 1939 oma päevikusse
1. okt. On pühapäev. Kell 21 ½ kutsus riigisekretär Vab. Val. koosolekule. Selgub, et Vene delegatsioon jõuab juba homme hommikul Tallinna. Tulevad maaväe ja õhuväe mehed: komandarm II jr. [järk] Meretskov, Leningradi sõjaväeringkonna ülem, komkor. Pavlov, veel 2 komkori, mitu komdivi, kombrigi j.n.e. Tulevad erarongis, kus koosseisus ka restoraanvagun. Arutatakse, missuguse ministeeriumi peale meie poolt panda läbikäimine – kas sõja- või välis-?
Laidoner on pahas tujus ja tõstab süüdistust, et miks jäädakse nii hiljaks. Lõpuks ärritub ka Eenpalu ja seletab, et tema sõitnud kella 15 ajal Arukülla. Sinna jõudes saanud ta alles kell 18 teada, et venelased sõidavad. Käinud saunas ja Tallinna tagasi jõudes ajanud ajaviitmata koosoleku kokku. Öpik seletab, et saades kella 12 aegu venelaste tulekust teate, annud ta selle edasi Laidonerile . Viimane tunnistab, et tema oma inimestega nõuu pidanud, kuigi ta on õieti selles asjas kõrvaline isik. Otsustatakse volitada sõjaministrit pidama läbirääkimisi. Ülemjuhataja lubab anda sõjamehi.
Nad olevat arvanud kommisjoni esimeheks määrata kol. Maasingu , liikmeteks kol. Saarseni, Tombergi, Verniku ja kapt-major Santpanki. Peaminister, samuti teised arvavad, kuna Vene poolt tulevad kindralid, siis peaks ka meilt kindrale olema. Laidoner ütleb, et Reek olevat haiglane, lõpuks aga määratakse veel kindralid Reek ja Breede [Brede]. Samuti direktor Aavik ja saadik Varma. Selgub, et Laidoner ja ka staap ei tea veel lepingu juurde kuuluva salajase protokolli sisu. On pahane. Eilsel val. koosolekul oli küll kindral Lill, aga ta nähtavasti ei informeerinud teisi.
Volituste andmisega on valits. koosolek läbi ja jõuavad pärale kindr. Reek, Aavik, Saarsen. Eenpalu hakkab eksamineerima, kas Balti jaamas on ka puhtaid laudlinu ja kohvi pakkumiseks. Saarsen vastab teravas toonis, et see vist ei peaks olemagi suure koosoleku arutada, niisugustes pisiasjades peab usaldama meie olusid ja ta võib kindlasti ütelda, et kui tarvis, saab kohvi antud nagu kord ja kohus. Kolonelil on ka õigus, sihukesi asju ei peaks tõepoolest valitsuses arutatama. Pole mõni maapulm, kus see tähtis küsimus oleks.
Selgub, et homme õhtuks jõuab kohale ka mereväe delegatsioon narkomfloti aset. II järgu flaagman Is[s]akoviga eesotsas. Ka kuuldub, et Molotov olevat Läti saadiku oma juurde kutsunud ja teatanud, et "по неотложному дълу" [edasilükkamatu asja pärast] peaks "бeзотлагательно" [edasilükkamatult] sõitma Moskvasse mõni Läti valitsuse liige. Läti valitsus olevat nõu pidanud ja tendents olevat kokku leppida Moskvaga. Kella 11 paiku lahkun Toompealt. Tulevad vestibüülis vastu Tomberg ja Santpank ning välisuksel Brede, kes kõik nõupidamisele ruttavad.
2. okt. Õhtu kella 21 kutsutakse jällegi Toompeale Vab. Val. koosolekule. Nii parlamendi ühine väliskommisjon kui ka Riigikaitse nõukogu on ühel häälel pooldanud Eesti–Vene abistamispakti sõlmimist. Tuginedes sellele, president ratifitseerib pakti. Selgub, et läbirääkimistes on raskusi. Venelased tahtvat baaside kaitseks paigutada 1 tankide brigaadi – 200–300 tanki – Paidesse ja 1 ratsaväebrigaadi Valka. Kommisjoni nõupidamisele, mis 22.45 on ohvits. kasiinos, otsustatakse saata ka Selter ja Uluots , kes ära seletaks, et neid soove pakt ei õigusta.
Ajaloolane Küllo Arjakas: Riigivolikogu ja Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjonide kinnine koosolek algas kell 11 hommikul. Juurde olid kutsutud veel mõned nimekad Riigikogu liikmed. Moskva-delegatsiooni liikmed jagasid selgitusi ja kommentaare, rõhutades pakti sõlmimise paratamatust ning vajadust seda lepingut korrektselt täita. Opositsioon pidas lisaks veel vajalikuks riigis sisepoliitilisi muudatusi, et pingeid leevendada. Koosoleku lõpul otsustati ühehäälselt pidada vajalikuks vastastikuse abistamise pakt ratifitseerida.
2. oktoobril jõudis erirongiga Tallinna NSV Liidu sõjaväedelegatsioon, mida juhtis Leningradi sõjaväeringkonna ülem, 2. järgu armeekomandör Kirill Meretskov. Eesti delegatsiooni juhiks oli nimetatud Sõjavägede Staabi ülem kindralleitnant Nikolai Reek. Nüüd algasid sõjaväelaste läbirääkimised Eestisse tulevate Punaarmee väeliikide, nende paiknemise jms üle.
Kõnelused algasid raskelt, sest Punaarmee esindajad nõudsid tankibrigaadi paigutamist Paidesse, ratsaväebrigaadi paigutamist Valka, pommituslennuväe polkude paigutamist sisemaale jm – see aga ületas vastastikuse abistamise paktis kokku lepitud piirid. Punaarmee delegatsioon toetus NSV Liidu kaitse rahvakomissari Vorošilovi 30. septembri direktiivile Leningradi sõjaväeringkonnale, milles nähti ette mitmete üksuste paigutamist Eesti sisemaale. Eesti delegatsioon esitas põhjendatud vastuväiteid, mida Nõukogude delegatsioon algul ei arvestanud.
Toimetaja: Kaupo Meiel