Aimar Ventsel: aga kui teeks vibu... ({{commentsTotal}})

Aimar Ventsel
Aimar Ventsel Autor/allikas: Erakogu

Praktiliselt kõigi tänapäeva lastevanemate probleemiks on raskus pakkuda lastele alternatiivi nutiseadmetele. See on kohati vägagi raske, aga vanemad ja lapsed võiksid sagedamini midagi koos teha, näiteks võiks teha vibu, arutleb Aimar Ventsel.

Ma arvan, et igaüks, kes on viibinud viimase paari aasta jooksul internetis, on vähemalt üks kord lugenud postitust sellest, kuidas nõukogude lapsepõlv oli midagi hoopis ehedamat kui praeguste laste lapsepõlv.

See on "Meie omal ajal..." stiilis heietus, milles kirjutatakse, kuidas nõukogude lapsepõlves olid lapsed hommikust õhtuni õues, aga mitte nutiseadmes, ronisid puu otsa ja hüppasid sealt alla ning valmistasid kividest ja käbidest ise endale mänguasju. (Mina selliste hulka ei kuulunud, mul olid mänguasjad täitsa olemas.)

Laps, vibu ja nuga

Millalgi suve lõpul nuias mu noorem laps, et ma talle vibu teeksin. Nii kaua nuias, kuni ma läksingi maal maja taga võpsikusse ning tegin talle ruttu vibu ja peotäie nooli. kusjuures vibu sai kõver ja nooled ka. Nöörgi oli esimene ettejuhtuv kunstmaterjalist pael, mitte kapronnöör.

Siis me harjutasime oma pool tundi, kuidas vibu lastakse. Pole see nii loomulik ja lihtne midagi. Ma ise ei mäleta, kuidas ma vibulaskmise ise lapsepõlves selgeks sain, aga tuli välja, et sõrmede õiget asetust peab natukene ikka harjutama ka, muidu nool ei lenda.

Laps oli vibust ja nooltest nii vaimustuses, et tahtis need kooli kaasa võtta. Ma suutsin ta suure vaevaga ümber rääkida. Kui ma ütlesin, et nii kõverat vibu ei saa kooli viia, sest teised hakkaksid naerma, siis vastas laps, et tema klassis pole kellelgi vibu ja nooli.

See pani mind mõtlema eelpool mainitud heietuse üle õnnelikust nõukogude lapsepõlvest. Mina tegin oma viimase vibu veel nõukogude ajal ja mul pole pärast seda pähegi tulnud, et võiks uuesti teha. Kui poeg ise poleks hingele käinud, siis ma poleks talle vast kunagi ise vibu teinud.

Huvitav on see, paljud nendest inimesed, kes suure hea meelega selliseid "meie olime..." kirjutisi postitavad või siis seda kommentaarides heaks kiidavad ise oma lastele vibu ja nooli teinud on? Mitte ostnud, vaid ise teinud.

Praktiliselt kõigi tänapäeva lastevanemate probleemiks on raskus pakkuda lastele alternatiivi nutiseadmetele. See on kohati vägagi raske, aga mu ise tehtud vibu-nooled konkureerivad telefonis elava internetiga päris korralikult. Tegelikult tuli välja, et üpris pisikese vaevaga suutsin ma meile mõlemale sisustada meeleoluka pärastlõuna. Vaja oli lihtsalt nööri ja nuga.

Noaga juhtus veel selline asi, et see jäi õues lauale vedelema. Poeg haaras selle ja tahtis hakata laua sisse tähti lõikama. Ma andsin talle siis lauajupi ja naispere vastupanust hoolimata nüsis ta mõnda aega kriipse lõigata.

Ega inimene ei oska terava noaga ka midagi peale hakata, kui ta pole seda riista ennem käes hoidnud. Ma ise ka algul polnud eriti vaimustuses, et laps pussi võttis, aga siis tuli mulle meelde, kuidas ma nägin kauges Siberi tundras, kuidas juba kolmeaastased isikliku jahinoaga mängisid. Tegemist oli suurte inimeste jahinoa väikese koopiaga, mis oli aga sama terav kui "päris" jahinuga.

Ja mida võivad dolgaani-evengi lapsed, seda võiks üks eesti laps ka. Mõtlesin, et kui ta lõikab endale sisse, siis järgmine kord teab paremini. kuidas noaga ümber käia. Pärast nuga sattus lapse huviorbiiti käsisaag ja me harjutasime mõnda aega sama lauajupi poolekssaagimist.

Nokk kinni, saba lahti

Protsessi käigus tuli mulle pähe selline mõte, et huvitav oleks teada, kui palju on tänapäeva Eestis täiskasvanuid, kes lubaksid algklasside isegi lasteaialastel nugade, saagide ja kirvestega mängida ning igasuguseid asju meisterdada. Suure inimese järelvalve all muidugi.

Miski ütleb minu sees, et liiga palju selliseid inimesi olla ei tohiks. Eeldades, et sel suurel inimesel on olemas pussnuga, käsisaag ja kirves ning koht, kus neid kasutada. On nähtavasti päris palju ka neid, kellel polegi majatagust võpsikut et seal vibu ja noolte jaoks materjali lõigata.

Jah, nõukogude ajal veetis lõviosa lapsi mingi osa suvest maal vanavanemate juures või suvilas. Ent pole just saladus et paljud nendest maakohtadest müüdi 1990. aastatel maha.

Nii tekibki kasvatuslik nokk-kinni-saba-lahti situatsioon. Lapse kallal irisemine ja kommentaariumites sarjamine ei aita. Täiskasvanu peab ise initsiatiivi võtma ja lapsele selle müütilise nõukogude "eheda" lapsepõlve atraktiivseks muutma.

Vanasti, jah, siis, kui muru oli rohelisem, õppisid lapsed reeglina kõike seda teiste laste käest – nuga viskama, puutükke vestma, katuselt alla hüppama ja naabri kasvuhoone klaasi kiviga sisse viskama.

Tänapäeval istub laps reeglina ka maal nutiseadmes, kui täiskasvanu ta sellest eemale ei tiri. Selleks on vaja aga tahtmist ja lihtsam on jätta laps oma internetimaailma. Täiskasvanul on palju tähtsaid asju teha, mille seas kõige viimane pole nutitelefoni kaudu internetis käimine.

Tegelikult on selline koostegemine ja –õppimine põnev ka suurele inimesele. Alustuseks soovitaksin ma teha vibu. 

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: