Karl Soonpää päevik 7. oktoobril 1939. aastal
Riigikontrolör Karl Soonpää kirjutas 80 aastat tagasi, 7. oktoobril 1939 oma päevikusse:
7. okt. 1939. a. Kell 11 Vab. Val. koosolek. Mitme küsimuse puhul val. liikmed teevad märkusi selle kohta, et üks või teine küsimus jääks uue Vab. Val. koosseisu otsustada. Küsin [Albert] Assorilt, kas praegune val. mõtleb lahkuda? Ta ütleb, et see sündivat juba paari päeva pärast. Temal isiklikult ei olevat sugugi kahju praegusel ajal lahkuda. Usun seda. [Otto] Strandmann vabastatakse Pariisist. Sepp soovitab seda jätta järgmise valitsuse teha, kuid tagajärjeta. [Oskar] Öpik saadetakse Berliini eriliseks attascheeks.
[Välisminister Karl] Selter tähendab, et meie informatsioon on olnud äärmiselt piiratud. Näit. juba enne sõja algust on [Helmuth] Šulmann rääkinud, et Vene saab Valgevene ja Galiitsia. Et aga Berliini saatkond midagi pole teatanud, arvanud Selter seda juttu tühiseks. Pärast selgus, et Š. oli õigus.
Lill informeerib, et Vene vägesid võimatu paigutada ainult baasides. Seepärast määratud nendele ka raioon Haapsalust kuni Matsalu laheni. President nõus, aga ei pea võimalikuks, et sisemaale mõni väeosa pandaks – juba rahva meeleolu pärast mitte. Issakov ja Meretskov on kutsutud Moskvasse, seepärast olevat lõppotsused tegemata, aga Vene delegatsioon olevat juba nõustunud loobuma ratsaväebrigaadi siiatoomisest eeldusel, et sellega ka Moskva päri.
Arvatakse, et paigutamisega saab raskusi olema – 25.000 meest on nii kiiresti raske majutada. Paldiski rajoonile seepärast juurde antud Klooga ja Laulasmaa suvitusrajoonid, kus ruumi rohkem. Sellesse linna – pataljon motoris. jalaväge, suurtükiväedivisjon, tankide brigaad, lennupolk – muidu ära ei mahuks. Paldiski ja Haapsalu vahelisse raiooni antavat mõned tagavaraaerodroomid, et häda korral saaks seal maanduda. Sinna aga garnisone ei tulevat. On loota, et venelased püüavad oma sõdureid eraldada rahvast.
Haapsalus olevat üks raudteetööline näidanud venelaste poole rusikat, lausudes: "E. тв. м., кyдa дъли моего отца!" ["..."]. Komkor Pavlov tähendanud: "Cepдитый y вac нapoд." ["Rahvas on teil vihane."] Lõuna puhul tahetud meie poolt lõunat anda ka Vene autojuhtidele – ülemus aga keelanud seda, tähendades, et autojuhtidel kõik kaasas. Pavlov kiitnud, et meie rahvas elab puhtalt.
Õhtul kell 18 ½ olid minu pool vastuvõtul A[august]. Merits, Käärikud, Taltsid, Ruusad, Müllerid ja pr. M[ari]. Raamot . Ei saanud seda lõbusat ja muretut tuju kuidagi sisse, mis varem meie vastuvõtudel on olnud.
Räägime sõjast, venelastest, uuest valitsusest. Pr. Käärik ütleb, et val. tulevat kaks Hansu: Piip ja Kruus. Pääministri kandidaatideks olevat Uluots , Jürima ja Selter. Ruus ütleb, et ka Veerma lahkuvat. Temal olevat sellest mõnusast mehest kahju. Ta annud omavalitsustele vabama voli, kui oli see Eenpalu ajal. Viimane aga ka peaministrina seganud palju siseministeeriumi ressoori asjadesse. Ka Eenpalu lahkumist peab ta põhjendamatuks.
Üldine arvamine, et praegune valitsus jätab raske päranduse, kuigi ta ise selles pole just süüdi. Kella 2 paiku lahkuvad viimased külalised.
Ajaloolane Küllo Arjakas: Albert Assor töötas Eenpalu juhitud valitsuses kohtuministrina ning jätkas oma tööd ka järgmises, peaminister Uluotsa valitsuses. Leo Sepp oli majandusminister, kes samuti jätkas järgmises valitsuses oma tööd.
ndine rahandus- ja välisminister ning riigivanem Otto Strandman oli Eesti saadik Prantsusmaal ning samal ajal ka Belgias, Hispaanias ja Vatikanis. Strandman kutsuti Pariisist 1939. aasta sügisel tagasi: teda peeti vanaks (64-aastane) ja loiuks. Oskar Öpik (Mamers) saadeti välisministri abi (asetäitja) kohalt Berliini toeks sealsele saadikule Rudolf Möllersonile.
President Päts otsustas usaldada uue valitsuse loomise professor Jüri Uluotsale. Richard Veerma (Vreeman) töötas Eenpalu juhitud valitsuses siseministrina.
Nikolai Talts oli endine põllutööminister, Karl Robert Ruus oli Harju maavanem, tema abikaasa Alma Ruus oli Karl Soonpää onutütar. Nende talu asus Soonpää talu lähedal. Johan (Juhan) Müller oli endine kohtu- ja siseminister.
Helmuth Schulmann oli Tartu Panga juhataja, kes oli kohtunud Königsbergi ida-messil Ribbentropi büroo ida-osakonna juhataja dr Peter Kleistiga, kellega tal olnud kõnelus jooksvates poliitilistes küsimustes. Kleist tähendanud temale, et ühenduses mittekallaletungipakti läbirääkimistega Saksa ja Nõukogude Liidu vahel oli lepitud kokku ka teatava koostöö üle Poola küsimuses.
Schulmannilt saadud info edastas välisminister Selterile memorandumis 31. augustil 1939 Välisministeeriumi väliskaubanduse osakonna direktor Georg Meri, kes Schulmannile viidates kirjutas, et "Saksa desinteresseerub Ukraina küsimusest, sellega, et Saksa seab Poolaga jalule oma sõjaeelse piiri. Venemaa omalt poolt nõudis endale Poolas asuvad Ukraina ja Valge-Vene osad, millega Saksamaa on pidanud nõustuma".
Molotovi uusi suuniseid andev telegramm ja asjaolu, et Eesti delegatsiooni kutsuti juhtima Moskva kõnelustel osalenud ning pakti raame hästi tundev välisminister Selter, lubasid sõjaväelaste kõnelusi jätkata mõnevõrra rahulikumas õhkkonnas. Selter suutis, viidates mõnikord ka Stalini seisukohtadele, pareerida Nõukogude sõjaväelaste kaugeleulatuvaid nõudeid. Lisaks tegid mõlemad pooled veel vastastikku teatavaid järeleandmisi.
7. oktoobril sõjaväelaste koosolekut ei olnud, sest nii maa-, lennu- kui ka mereväedelegatsiooni liikmed viibisid Eestis väljasõidul, et kohapeal olukorraga tutvuda. Komandarm (armeekomandör) Kirill Meretskov ja mereväedelegatsiooni juht flagman (admiral) Ivan Issakov olid sõitnud Moskvasse, et sealt saada viimased täpsustavad juhtnöörid, aga põhimõttelised küsimused olid selleks ajaks kahe riigi sõjaväelased juba kokku leppinud.
Siiski kiirustasid Nõukogude sõjaväelased läbirääkimistega, kartes ilmselt, et kõneluste venides peavad nad tegema veel mõningaid järeleandmisi. Läbirääkimistel osalenud komkor (korpusekomandör) Dmitri Pavlov juhatas hiljem Eestisse toodud Nõukogude tankiväebrigaadi.
Loe lähemalt dokumentidest (link viitab pdf-failile Riigikontrolli veebikeskkonnas):
Toimetaja: Kaupo Meiel