Karl Soonpää päevik 11. oktoobril 1939. aastal ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Riigikontrolör Karl Soonpää kirjutas 80 aastat tagasi, 11. oktoobril 1939 oma päevikusse:

11. okt. Kell 12 V. V. koosolek. [sotsiaalminister Oskar] Kask räägib, et asi võib hulluks minna, sest [Jüri] Uluots tahtvat ka N[eeme]. Ruusi mehi kaasa võtta O[skar]. Gustavsoni isikus sotsiaalministrina. Venelastega läbirääkimine on jõudnud lõpukorrale. Neile tulevat juurde anda aga veel Kehtna ja Kuusiku mõisad aerodroomide tarvis. Sõjamehed arvavad, et terved mõisad tuleb anda. [Välisminister Karl] Selter ütleb, et jutt on mõisa osadest ainult, kuhu tuleks lennuväe õppeaerodroomid. Üldse paistab, et sõjamehed on vastutulelikumad venelastele kui tsiviilvõimud ja tahavad rohkem anda, mures olles, et venelased muidu ära ei mahu.

[Kohtuminister Albert] Assor ütleb omavahel, et sõprus olevat nii suureks läinud, et [sõjavägede staabi ülem Nikolai] Reek on joonud venelastega sinasõprust ja pärast ka demonstratiivselt igal pool sinatanud. Hää on muidugi, et meie poolt lepingut ausalt täidetaks, aga ei peaks mitte unustatama Eesti huvisid esijoones.

Soovin Assorile õnne uute V. V. jäämise puhul. Ta küsib, kust tean, et talle tehti ettepanek. Ta olevat nõusoleku annud, tähendab aga, et vaimustust just ei ole.

Küsin, mis arvab ta pääministrikandidaadi sündsusest. Ta ütleb, et hindab [Kaarel] Eenpalut sellel kohal kõrgemalt, aga viimane on omadega läbi, kuna tal pole kuskil pool enam usaldust. Eenpaluga polevat ta kavatsenud enam kaasa minna, kuna nad üksteist vastastikku enam ei seedivat.

Areneb äge sõnelus [Johan] Laidoneri ja [Kaarel] Eenpalu vahel. Näib, et vahekorrad siin ei ole enam niisugused, et võiks koostöö edasi kesta. E. arvab, et sisepoliitika ohjad peaks ülemjuhataja, kellele allub sisekaitse ülem, pingumale tõmbama, et idus lämmatada tendentse, mis avalduvad N.[eeme] Ruusa – Vene saatkonna loos. Ülemjuhataja arvab äritatult, et tema kõik korraldused teinud, valitsus aga peaks julgema selles asjas otsusi teha.

Olen nende kahe mehe vahekordi jälginud juba aastaid. 1934. a. tundusid nad juba rivaalidena. Pätsi tervis oli siis halb ja rivaliteet käis selle ümber, kumb on järeltulija. Kui 1935. a. otsustati Rahvuskogu kokkukutsumine, oli öösi väike koosviibimine V. V. liikmete vahel kadunud Seljamaa juures.

Eenpalu ütles minule otsekoheselt, et tema arvates Laidoner ei kõlbavat poliitiliseks juhiks, või mis mina sellest arvan? Ütlesin, et ka minule ta sisepoliitilistes küsimustes tundub nõrk. Ka edaspidi ühel või teisel juhul on see rivaliteet väljendunud. Pealetungija on olnud Laidoner. Eriti enne uue parlamendi kokkutulekut tähtsate dekreetide arutamisel.

Tol korral jäi aga Eenpalu veel alles. Nüüd aga paistab tõesti, et tema aeg on läbi poliitika määrajana. Käsen-keelan kord peab vist andma ruumi niisugusele, kus kõiki seltskondlisi jõude oleks võimalik rakendada meie riigi alleshoidmisele.

Valimiste mahinatsioonid on kõigutanud rahva usku aususesse ja seda võib parandada ainult uus mees. Ka ei ole ülevelt Eenpalu poolt organiseeritud poliitilised aglomeraadid annud uusi isikuid, keda võiks usaldada raskel ajal riigitööle, ega pole ka suutnud kujundada läbilöövat ideoloogiat. Mis sealt on tulnud, see on rohkem muuseumilõhnaline värk üldtunnustatud vooruste propageerimisega.

Eestluse tungimist majandusalal ettevõtetesse on soodustatud, aga tihti selle juures oli tunda korruptsiooni lõhna ( Johansoni paberivabrik), millest Laidoner V. V. avalikult kõneles, või jälle on see riigile maksnud ränka raha (Kehra). Uus õhkkond on tarvilik – nii tarvilik, et seda ka Eenpalu truumad pooldajad (Assor) juba tunnevad. Aga kas uuel tulejal jätkub julgust ja oskust uulitsat vaos hoida, mis võib uues olukorras eriti akuutseks muutuda? Siin oleks Eenpalu kogemused tarvilikud.


Ajaloolane Küllo Arjakas: Peaministrikandidaat Jüri Uluots kaalus võimalusi uude valitsusse kutsuda ka Riigivolikogu pahema tiiva esindajaid – kedagi väikesearvulisest sotsialistide fraktsioonist (nn töötava rahva ühtlusrühmast), arvestades, et neil on ühiskonnas arvestatav toetus. Pahempoolne Oskar Gustavson valitsusse siiski ei pääsenud ja sotsiaalministrina jätkas oma senist tööd Oskar Kask.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: