Karl Soonpää päevik 19. oktoobril 1939. aastal ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Riigikontrolör Karl Soonpää kirjutas 80 aastat tagasi, 19. oktoobril 1939 oma päevikusse:

19. okt. Kell 6 õhtu V.[abariigi] V.[alitsuse] koosolek. [Sõjaminister Nikolai] Reek paneb ette tõsta palka sõjavägede staabi ülema abidel ja õhukaitse ülemal ja merejõud. juhatajal – kõigile diviisiülema palgani.

Arvan, kas kahel viimasel palka kõrgendada on praegu sünnis aeg, kuna mõlemad äsja nimetatud ja nooremates auastmetes. Ka ei ole ülesanded laienenud, sest aeroplaane ju ei saa. Laidoner vihastub ja seletab ägedal toonil, et sõjaväe palkade vastu ollakse rohkem kui mujal, näit. välisministeeriumis. V. V. kaudu asjaajamine on ainult ajaviitmine – sõja korral oleks palkade määramine tema enese otsustada, nüüd aga on aeg palju raskem – võerad väed maal sees. Sõjavägedes palgad veikesed.

Noored inimesed sellepärast, et pole vanemaid. Tähendan, et minul kunagi pole olnud arvamist, et sõjaväes palgad kõrged. Ka täna ma seda ei arvanud.

Aga kuna minu poolt toodud kahel juhul alles hiljuti inimesed said avansseerumist, siis palga kõrgendamine, vähemalt teistes ametkondades valitseva uususe järele, pole praegu seal ajakohane. Arvan ennast kaunis hästi tundvat k-maj. Santpanka ja pean temast väga lugu kui tüsedast isikust.

President ütleb midagi Uluotsale , kes seepeale sõna võtab ja küsimust palub edasi lükata homseks, kuna ta kuuleb sellest siin esimest korda. Laidoner seletab, et ta pole sellega nõus, vaid nõuab küsimuse otsustamist juba täna.

President seletab, et temal on tekkinud arvamine, et sõjaväe juhtimises oleks tarvis ümberkorraldusi ette võtta. Staap on nõrk. Pole ka loomulik, et ülemjuhataja pole aastate viisi puhkust saanud. Kas poleks tarvis talle määrata alatine asetäitja.

Laidoner hüüab ärritatult vahele, mille peale ka president teda palub mitte vahele segada, kuna praegu on sõna presidendil enesel. President ütleb ka, et on talle nii mõneski asjas selgunud neil rasketel päevadel, et staap pole olnud tarvilikul kõrgusel (mõte on niisugune, kuna väljendus palju pehmem). Laidoner seletab, et tema ei vaja asetäitjat, ümberpöördult, temale see vastuvõtmata. Tema ei tegevat seda kaasa.

Teda toetab Reek, kes tuletab meelde oma asjatundmist sellel alal, kuna olnud 20 aastat kohtadel otse staabis. Ülemjuhatajat asetab staabi ülem. President arvab, et need küsimused tulevad ühel ligemal koosolekul päevakorda ja kuna tal pole aega, lahkub koosolekult. Enne seda teeb Laidonerile tähenduse, et Laid . riigikontrolöri sõnavõttu laiemalt tõlgitseb, kui rk. ise seletas.

Pääle presidendi lahkumist võtab Laidoner jälle sõna ja seletab, et kui sõjaväge süüdistatakse, siis ei võeta arvesse, et paratamatud asjaolud on siin põhjuseks olnud. Riigikaitsefondi seadus olevat majandusministeeriumis viibinud – tellimised seisid. Ei saavat minna kohale ja osta sõjariistu nagu kaupa vürtsipoest.

Mis tegid meie välissaadikud nendel rasketel päevadel, mis meil olid? Soome on omad mobiliseerinud. Ameerika chargé d'affair[es] olevat ütelnud, et ka meie oleks Ühend. presidendilt saanud samasugust toetust nagu Soome, kui oleks Ameerika poole pööratud.

[Välisminister Ants] Piip ütleb, et meie saadikud ei ole saanud midagi teha, kuna [toonane välisminister Karl] Selter olevat teinud korralduse, et Eesti–Vene läbirääkimisest neid isegi ei tohtinud informeerida!

Reek ütleb, et tellimised olevat hilinenud, kuna meie kord raskepärane. Ka Riigikontrolliga tarvis alati kokkulepet otsida. Vastan, et Riigikontrollile ei ole selles asjas midagi ette heita. Olen teinud korralduse, et tehnilistes küsimustes meie üldse seisukohta ei võta. Ka ühelegi hinnale pole vastu vaieldud, sest meil on ka teada, et juba paar aastat olukorrad Euroopas ei ole lubanud hindu alla kaubelda – hää oli, kui tellida sai.

Ümberpöördult, ma pole ühtegi tellimiste ettepanekut ka V. V. koosoleku päevakorrast ära võtnud, vaid nagu need kolleegid, kes varem V. V. olnud, vist küll mäletavad, olen mitmel korral küsinud, miks tellimiste andmine viibib ja kas ei saaks seda kiirustada.

Reek võtab kõik tagasi, öeldes, et mina polevat temast aru saanud – ta ei mõtlegi Rk. süüdistada. Näha, et sõjameestel enestel tunne, et nad pole oma asjaga nii hakkama saanud, nagu see vahest oleks tarvilik olnud, ja seepärast ka ärrituvad.

Juba 1936. a., kui hakkati vanu relvi müüma, tõstsin ma küsimuse üles, et ostetaks ka uusi asemele, sest tellimiste täitmine võtab aega. Laidoner arvas tol korral, et sõda ei tule enne 10 aastat! 1937. a. osatasin mina jällegi küsimust, tähendades, et Euroopas rahvusvahelised suhted on läinud põnevaks.

Siis ütles Laidoner, et nemad ei saa tellimisi anda, kuna ei tea, kui palju nendele raha antakse, ja ei tea, missugune programm võiks olla, enne kui riigikaitsefondi seadus vastu võetakse. Ütlesin, et sarnane olukord pole ka normaalne, kus neil raha seisab jooksval arvel, aga tellimisi nad ei anna. Tarvis oleks midagi ära tellida ja muidugi kõige hädatarvilikum. Pärast võiks programmi edasi arendada kooskõlas summadega, mida saaks koondada riigikaitse fondi.

Tol korral aga sõjaministeerium oli agarasti ametis vana varustuse müümisega, tellimisi ei antud kuigi suurel määral. Neid hakati andma alles 1938. a., siis aga oli muidugi juba hilja, et õigeaegselt valmis olla.

Reek palub mind kõrvale ja räägib, et süüdistus tellimiste hilinemises on nendele valus. Ütlen, et neid võiks natuke vabandada see, et 1934. a. nad soovitasid allveepaatide asemel tellida maaväe relvi. Kui tol korral oleks nende ettepanekud läbi läinud, oleks olukord palju parem.

Tundub ministrite poolehoid minule, sest sõjamehed on kõik aeg oma pikkade, ägedate ja kategooriliste juttudega tüütanud valitsust.

Tupits tähendab Reegi sõnavõtu järele, et jutt, mis ta nüüd ajas, on sootu teine jutt ja sellega võib juba leppida. Temal enesel tuli ka kokkupõrge Reegiga. Nimelt tähendas Tupits, et tal on tunne, et sõjamehed on liiga järeleandlikud venelastele. Nüüd on määruse kava, kus ette nähtud, et edaspidi päris segi saame venelastega elama. Tema on aga veendunud, et niiviisi segi asetatuna meie ei suuda püsida.

Reek saab ägedaks ja ütleb, et kui neile niisuguseid etteheitid tehakse, siis ta lahkub. Pärast räägib ja õiendab Tupitsiga asja omavahel.


Ajaloolane Küllo Arjakas: Kaptenmajor Johannes Santpank (ka Sandbank) määrati kohe, 18. septembril, pärast kapten Mere tagandamist uueks merejõudude juhatajaks.

Tervikuna näitavad need märkmed selgelt üldist muret, närvilisust ja üksteisega rahulolematust riigi juhtkonnas: sõjaväe juhtimise korraldus ei vastanud ootustele (ülemjuhataja kindral Laidoner ei tahtnud endale asetäitjat); saatkondade tegevust septembrikriisi ajal peeti ebaefektiivseks, aga samal ajal oli välisminister Selter keelanud saadikuid toimuvast informeerida ning Eesti saadikud said välisriikide diplomaatidele rääkida vaid üldist juttu; uue relvastuse tellimine hilines ja sõjaolukorras jäeti Eesti tellimused rahuldamata jne.


Loe lähemalt dokumentidest (link viitab pdf-failile Riigikontrolli veebikeskkonnas):

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: