Karl Soonpää päevik 20.-22. oktoobril 1939. aastal ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Riigikontrolör Karl Soonpää kirjutas 80 aastat tagasi, 20., 21. ja 22. oktoobril 1939 oma päevikusse:

20. okt. Vab. Val. koosolek kell 12. Päevakorras vahekordade korraldamine venelastega. Reek informeerib, et sissetulijate kvaliteet pole kuigi kõrge. Määruse arutamisel selgub, et meie oma immuniteet venelastega pole kuigi kõva.

Kindlasti oleme lubanud lepingut ausalt täita ja ma arvan, rohkem ei tohiks ka venelastel nõudmisi olla. Nüüd aga oleme annud pealekauba maa-alad Kloogal, Läänemaal, Kuusikul ja Kehtnas. Meie sõjameeste motiiv oli, et muidu ei mahuks 25.000 ära! Lepingus on aga "kuni 25.000".

Reek tähendab ka, et Vene madruste jalutamine Tallinnas on loomulik – ei saa neid ju laevadel pidada! Lepingu sõlmimise ajal aga tahtsime venelasi just Tallinnast kaugemale hoida.

Omal ajal sakslaste vastu oli meil immuniteet, nüüd aga paistab see puuduvat just keskkohtades, kuidas seda siis veel koha peal loota. Oli vist eksisamm, et sõjaministeerium asjaajajaks jäi, vist oleks välisministeerium kohasem olnud – ta poleks nii arusaaja olnud strateegilistest ja taktilistest nõuetest.

21. okt. Küsin [Riigikontrolli sõjaväeosakonna peakontrolörilt Martin] Kelderilt, kas tal on teada juhtumist, kus meie oleks tellimiste andmise viivitaja olnud. Ta vastab, et ta niisugust juhtumit ei tea. Õhtul kell 18 minu pool Leo, Mei, Derrikud (Allu ja Dagy). [Dagy ehk Dagmar oli Allu ehk Aleksander Derriku õde, kes pidas Narvas kooliõpetaja ametit.]

22. okt. Sõitsin hommikuse rongiga Elva. Soo peal kohtasin Osvaldi ja Hermanni. Nagu näha, on maa päris rahulik. Õiendasin kraavimeestega arved. Hermann tõi mind oma hobusega Elva. Sõidul kohtasin Millerit, Urmi ja Varmasid. Varma kaldub arvamisele, et Saksamaa kaotab sõja. Itaalia kuningas olevat Saksa vastu. Kui Salzburgis sakslastega lahku mindi, olevat kuningas annud krahv Cianole kõrge aumärgi. Itaalia tõmbavat oma väge Prantsuse piirilt tagasi. Prantslased viivat ka omi vägesid Itaalia piirilt Maginot' liinile.


Ajaloolane Küllo Arjakas: Nõukogude vägede sissetulek möödus rahulikult ja toimus enamvähem plaanipäraselt. Nõukogude saadiku Nikitini ametipäevik on üks väheseid kättesaadavaid dokumente, mis toetab tolleaegsete Eesti inimeste mälestusi, et sissetulevate Vene vägede riietus-relvastus ning üksuste üldine väljanägemine oli üsna kehv.

Nikitin kirjutas 1939. aasta oktoobris: "Mõningaid märkusi edasiliikuva Punaarmee väljanägemise kohta. Tuleb otse öelda, et see ei olnud küllalt efektne ega hiilgav, ei küllalt korralik. Juhtpolgu komandör nägi igerik välja. Sinel oli kortsus ja voldid millegipärast ettepoole kroogitud, hulk punaarmeelasi nägid samuti natuke räsitud välja.

Üldse on vaja öelda, et Punaarmee meeste väljanägemise eest ei olnud küllaldaselt hoolt kantud, keegi ei mõelnud tema hea kujundamise küsimust läbi. [---] Ja ka soomusmasinad ei säranud puhtusest, ei olnud pestud ega nühitud ja nägid natuke lohakad välja. Punaarmee meeleolu oli reibas, vaimustatud."[1]

[1] Sõja ja rahu vahel. Koguteos, I köide. Tln., 2004, lk. 537.


Loe lähemalt dokumentidest (link viitab pdf-failile Riigikontrolli veebikeskkonnas):

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: