Tõnis Kipper: kuidas meite küla Vassel maailma päästis... ({{commentsTotal}})

Foto: Erakogu

Maailmas on maid, kus enda, ammugi siis teiste järelt koristamine on enneolematu kogemus. Õpetada neid inimesi ühe kampaaniaga ja ühel päeval aastas tegema seda, mida neile keegi pole kunagi õpetanud, on samaaegselt nii tänuväärne kui ka lootusetu tegevus, arutleb Tõnis Kipper Vikerradio päevakommentaaris.

Kuigi see teema pole enam eriti päevakajaline ja ilmub lehtede esikülgedele taas kevadel ja siis jälle sügisel, jäi mingi pürgi hinge kriipima.

"Täna tehakse taas ajalugu!" lugesin ma ühe laupäeva hommikul ühest portaalist uudist. Tohoh? Mis siis nüüd? Paar rida allpool tuletatakse mulle meelde, et on ju maailmakoristuse päev! Tore, siis mina isiklikult teen iga päev ajalugu ja vahel isegi kaks korda päevas.

"Mullu panid eestlased maailma suurima kodanikuaktsioonina esimest korda ajaloos mitusada riiki koristama. Tänavu koristab taas terve maailm," loen edasi. Milline optimism.

Olen minagi koos kallite kolleegidega õige mitmel kevadel "ära teinud". Ja täitsa tore on, kui vahel harva metsa või mere äärde rassima saab.

"Teeme ära!" aktsioonis on saarlased pea riigi tublimad, igal aastal kasvab meie osalejate arv lausa mühinal. Ja me oleme uhked.

Aga... Kui nüüd asjale vaadata teisest küljest, kui me siin kõik nii korralikud ja tublid ja puhtusearmastajad oleme, siis mida need tuhanded ja tuhanded igal aastal koristavad?

Muidugi tehakse nüüd "Teeme ära!" raames ka palju muid asju, kuid metsa alt prügi kaapimine oli, on ja jääb. Ei usu, et kõik see saast on turistide poolt saarele tassitud ja siin metsa alla laiali puistatud. Kas me ise pole siin lohakamaks ja hoolimatumaks läinud, et igal aastal järjest enamatele koristajatele ikka tööd jagub?

Ja selle maailmakoristuse asjus olen ma sootumaks skeptik.

Maailmas on piirkondi ja maid, kus enda, ammugi siis teiste järelt koristamine on enneolematu kogemus. Kus inimesed pole harjunud midagi maast üles korjama, kui see just söödav ei ole. Õpetada neid nüüd ühe kampaaniaga ja ühel päeval aastas tegema seda, mida neile keegi pole kunagi õpetanud ja milleks nad tegelikult ka mitte kõige pisematki vajadust ei näe, on samaaegselt nii tänuväärne kui ka lootusetu tegevus.

Sama tulemuslik oleks näiteks Ghana vabariigi kultuuri ja kunsti päevade korraldamine Orissaares. Põnev küll, läheks isegi, vaataks ja prooviks mõnd asja järele teha, ümiseks kaasa ürgset spirituaali, aga lõppkokkuvõttes ei muuda see ometi kohaliku kogukonna mõttemaailma ja käitumisharjumusi. Me ei hakkaks igapäevaselt palmilehtedest tanusid punuma ega sarapuupähklitest sheavõid tegema.

Mäletan, et meil külas oli üks vanapapi, kes käis kohusetundlikult igal hommikul bussipeatuses konikorjel. Minu mäletamist mööda tegi ta seda pigem taaskasutuslikel eesmärkidel, aga võib-olla päästis tema juba siin meie kallist koduplaneeti? Ja meie, mõistamatud lapsed, veel naersime... Piinlik.

Minu esimeses koolis, kuhu läksin 1971. aastal, oli selline kord, et kommi ei tohtinud kooli kaasa võtta – põhjus lihtne – paberid jäävad ju maha. Ja kui kusagil mõni kommipaber vedeleski, tuli see üles korjata, olgu see siis kelle tahes visatud. Nii oligi ja see toimis. Ilma igasuguse kampaaniata.

Vahel on mul praegugi tahtmine mõni sodi maast üles korjata, aga eks aeg on teinud oma töö ja kunagisest heast kasvatusest pole enam piisavalt palju alles. Palun vabandust, minu armsad õpetajad, Hellamaa 8-klassilisest koolist...

Keegi, vist üks armas Eesti näitleja, on meenutanud, et tema lapsepõlves ei loetud kodust nädalalõpu suurpuhastust enne lõppenuks, kui vaiba narmad olid sirgeks silutud.

Äkki peaksime ka - ja ülemaailmselt - hakkama lastele õpetama vaibanarmaste silumist. Loomulikult selgitades, mistarvis see vajalik on. Muidu tuleb välja nagu kooli terviseõpetuse tunnis, kus tähtsaim atribuut on banaan. Ja siis ehk polekski tarvis lastel meie küla Vasseli kombel konisid korjata.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: