Käsin sel aastal jälle Veganmessil. See on üritus, mis toimub kord aastas, sel aastal 16. korda ning on juba pikemat aega aset leidnud Kultuurikatlas. Kui statistikat vaadata, siis käib ürituselt läbi umbes 3000 inimest, et üritada aru saada, mida pakuvad umbes 70 pakkujat, kelle seas on 13 väiketootjat, ning kuulata 29 esinejat, kes seekord tulid kohale kuuest riigist. Veganmessil on võib leida tooteid, mida igast poest ei leia, kui üldse, ning huvi oma tooteid tutvustada näitab kasvõi see, et 2026. aastal osales Veganmessil 15 uut tegijat. See on siis kuiv statistika.

Paistab, et paljudel on veganlusega paras probleem, sestap lühidalt olgu seletatud, et tegemist on maailmavaate ja tinglikult isegi liikumisega, mille aluseks on soovimatus kahjustada või ekspluateerida loomi, mistõttu vegantooted selliseid asju ei sisalda. Aga eks seal ole erinevaid lähenemisi veel, millest olen kunagi kirjutanud (mu uhhuuvegani lugu). Ja tegelikult ma ei saagi aru, miks mõni ilmakodanik siin Maarjamaal nii ärritub, kui kuuleb sõna "vegan". Kui ei huvita, siis kõnni mööda, sundi midagi osta või oma elustiili muuta ju ei eksisteeri.

Ma käisin esimest korda Veganmessil siis, kui see veel Taimetoidumessi nime kandis. Mälu järgi oli see samas kohas ning kõige muu seas ostsin ma seal kotitäie sojagraanuleid, mis alles mõned aastad tagasi otsa lõppesid. Seetõttu ostan igal aastal selt ürituselt järjest vähem kraami, kuna mul siiani veel mingid eelmisel aastal ostetud asjad sügavkülmas ja sahvris. Fine dining on ilus asi, aga ma ise tegelikult ei viitsi selle kallal nikerdada.

Miks ma seal siiski käin? Olgu, sel aastal esinesin ka ettekandega, ent nagu sellistel üritustel ikka, käiakse ikkagi atmosfääri ja pakutava pärast. Näiteks Õllesummerile, millele kuulu järgi olla jälle hing sisse puhutud, ei tõmba üldse ja just atmosfääri pärast.

Kas Veganmess on esoteeriline üritus? Tegelikult ei ole. Mõnevõrra isegi hoopis siivsalt väikekodanlikult korralik. Näitena võib tuua kasvõi neid butiike, kus pakutakse ilu- ning tervisetooteid selliste ajakirjade nagu Anne ja Stiili lugejatele ehk siis lähtudes ajakirja enesedefinitsioonist "tänapäevastele naistele". Tegelikult suisa ootaks selliste vahele ja kõrvale mõnda uhhuud, kes müüvad eebenipuust amulette, mis lahendavad kõik suhteprobleemid, või siis nõgestest, ookrist ja kookospähklitest segatud pulbreid, mis töötavad sajaprotsendilise armurohuna.

Etnoloogina on huvitav vaadata, kuidas mingid tegijad ennast veganina esitavad. Jah, on neid, kes valmistavad põhimõtteliselt vegantooteid, erinevad toidufirmad kasvõi, aga on neidki, kes tulevad kohale sellega, mis nende sortimendist on vegantoode, ja üritavad siis üritusse sulanduda. Aga mis seal ikka valesti saab minna, kui messile tullakse õunamahla või veiniga, mis kohe ühestki otsast ei saa midagi loomset sisaldada.

Võib-olla see kulinaaria pool ongi huvitavam ja praktikas ka enam rahvast ligitõmbav. Ma arvan, et igaüks, kes Veganmessil käib, astub vähemalt korra toidualalt läbi ja enamik sellistest külastajatest ka näkitsevad ühte või teist.

Toiduala purustab seda mitte välja surevat müüti, et vegantoit on ainult vähese soolaga keedetud kapsas ja porgand. Mu 15-aastane poeg oli täiesti vaimustuses näiteks hamburgerist. Ütles, et ei saanudki aru, et seal vahel oli taimne kotlet.

Minu jaoks võiks rohkem olla n-ö rahvuskööke. Sel aastal oli esindatud (vist) süüria köök, aga nemad seal Lähis-Idas ongi hullud ja suudavad kikerhernest ning tahhiinist kokku keerata kümneid kui mitte sadu erinevaid ning teineteist mitte kordavaid maitseid.

Toidunduse poole pealt on mulle endale alati lõbu pakkunud antivegan partisanid, kes oma kraamiga ikkagi Veganmessile jõuavad. Seegi kord neid leidus. Näiteks üks härrasmees, kes müütas igasuguseid kastmeid. Esimene küsimus oli tal kõigile; "Kas sa oled vegan?" Kui vastus oli eitav, siis järgnes seletus;" Vaata, see siin sobib väga hästi seaprae juurde. Aga see siin passib šašlõkile. A vaata seda, praekala peale läheb ideaalselt!"

Kui leti juurde sattus vegan, siis seletati, kuidas sama kraam on kõige ideaalsem lisandus mistahes juurviljale või seenele. Seisin seal kõrval ja kuulasin härrasmehe polüfunktsionaalset turustusjuttu. Mõni kohe oskab!

Kui nüüd üldisemaks minna, siis miks tuhanded inimesed käivad veganmessil? Ju siis pole veganlus nii hirmus asi ühti. On suur hulk inimesi, kes on harjunud seda kõike aktsepteerima. Olen seda ka oma üliõpilaste seas täheldanud. Vegantoit pole see, mis ajab selliseid ukselt tagasi. Ja seda enam sõna otseses mõttes käib närvidele, et miks see kõik on kellelegi selline draama, et peab ennast agressiivselt välja elama.