Mulle ei meeldi kallid luksuslikud ja väljapeetud söögikohad. See ei ole minu stiil, atmosfäär on liiga kinninööbitud ja kõik kokku loob mulle sellise tunde, et reeglina on mul sellistes kohtades igav. Ja kallivõitu on selliste kohtade külastamine ka. Jah, on üks erand, Telliskivi kandis asuv restoran 13 Lauda, aga erandid kinnitavad reeglit.

Minu jaoks on sellised toidukohad toidusnobismi sümboliks, seda nii tegijate kui ka külastajate poole pealt. Võib-olla see on ka üks põhjus, miks ma tippkokkade intervjuusid eriti ei armasta lugeda. Välismaa tippkokad ei lähe mulle üldse korda, sest kes teab, millal ma nende restorani satun. Eesti tippkokkade puhul tundub kogu nende filosoofiline heietamine toidust kui kunstist üldse ülepingutatud. Snobism ühesõnaga. Vähemalt minu jaoks.

Mulle, nagu paljudele teistelegi, meeldib kõigest hoolimata väljas söömas käia, sest vahel ei viitsi kodus süüa teha ja vahel jälle ei oska teatud toite teha või on see liiga aeganõudev. Nii et mõned korrad kuus ma ikka satun kuhugi.

Globaliseerumisel ja igasugustel geopoliitilistel ning lokaalsetel turbulentsidel on üks hea külg – köögid hakkavad liikuma. Või ütleme, et liikuma hakkavad inimesed ja võtavad oma köögi kaasa. See ei ole üllatus, toiduantropoloogid on juba ammu kindlaks teinud, et ühe esimese asjana avavad sisserändajad – eriti põgenikud – uuel asukohamaal söögikohti.

Teenivad need reeglina kahte eesmärki: kindlustada mingisugunegi sissetulek põgenikule ning ta perekonnale ja olla kokkusaamiskohaks diasporaale. On ka kolmas funktsioon, rahvusköögiga restoranid on tihti esimeseks töökohaks äsja saabunud migrantidele. Nii aitavad rahvuskaaslased ja sugulased uuel tulijal asukohamaal jalga maha saada ja adapteeruda.

Mul on Peterburis kolleeg Sergei, Venemaa üks väljapaistvamaid Kesk-Aasia uurijaid, kes viimase kümmekonna aasta jooksul on uurinud Venemaal elavate Kesk-Aasia migrantide võrgustikke ja toimetulekustrateegiaid. Väga olulist osa mängivad nende võrgustike püsimajäämisel Kesk-Aasia köögiga söögikohad. Nõnda on Sergeist saanud väga hea Moskva ja Peterburi mustmiljoni usbeki, tadžiki ja kirgiisi köögiga kohviku ja kiirtoidukoha tundja. Ning ma olin alati sisemiselt õnnelik, kui mul õnnestus leida mõni kirgiisi või tadžiki puhvet, mida Sergei veel ei teadnud.

Kui aastaid tagasi oli rändekriis ja Eestisse hakkasid saabuma Lähis-Ida pagulased, siis avastasin pooljuhuslikult Lasnamäe tagaosast süüria kiirtoidukoha Alibaba, mis hiljem liikus kesklinna ja võttis seal restorani vormi. Nüüd on mul kuri kahtlus, et koht on vahetanud kööki, sest pakutakse hoopis muid roogi.

See ongi taoliste kohtade probleem: need tulevad ja lähevad, ehk siis, kui kusagil midagi põnevat tekib, tuleb kohe ära proovida ja tahtmise korral veel seal süüa, sest järgmisel korral võib see kohvik või puhvet juba jäädavalt suletud olla.

Nüüd on muidugi nö hooaja pagulasköögiks ukraina köök. Neid kohti ikkagi tekib ja kuulu järgi isegi sellistes asulates Eestis, kus enne pole ühtegi mõne muu rahvustoidu võimalust olnud.

Ukrainlased on üldse väga ettevõtlikud ja ei armasta reeglina teiste almustest elada. Seetõttu oli juba Ukraina-Venemaa sõja alguses Eestisse saabunud esimese põgenikelainega kohe võimalik internetifoorumites tellida ukraina pirukaid ja vareenikuid. Tasapisi hakkasid tekkima ka kõikvõimalikud kohvikud.

Seega polnud ma eriti imestunud, kui minu kodu lähedale Kristiine ristmiku keldrisse, kuhu pole ükski kohakene pikemaks ajaks pidama suutnud jääda, ilmus ukraina köögiga puhvet. Lihtsalt jalutasin koeraga ja siis jäi silma, et keldri ukse kohal olid ühel hommikul üles pandud sinised ja kollased õhupallid ning lakooniline silt teatas, et tegemist on parima ukraina köögiga. Kõik. Pärast tuli välja, et kohvik pole veel ametlikult avatud, aga süüa juba prooviks sai. Siis avati kohvik ametlikult, nimeks Faina Ukraina.

Mulle meeldib pisikeste migrandikohvikute juures, et neid huvitab tegelikult kaks asja: et klient oleks rahul ja tagasi tuleks ning raha liiguks. Ei klammerduta religioosse fanatismiga menüü külge. Kui klient – näiteks mina – soovib veganversiooni mõnest roast, siis tehakse see ära. Parim näide sellisest suhtumisest on pisikesed nepaali ja india kohad Tallinnas või Tartus. Ah soo, et vegan? No siis asendame selle asja tofuga ja selle asjanduse sellega ja hoolimata, et toit ei ole menüüs kirjas kui vürtsikas, siis soovi korral keevitame kokku sellise roa, et pisarad jooksevad silmist.

Faina Ukrainal on sama lähenemine. Muidugi on meil veganborš ja siis ilma lihata vareenikud ja lisaks saab borši juurde rjumotška horilkat. Kohviku poolt, будь ласка! Minu isiklikuks boonuseks veel see, et saan oma konarlikku ukraina keelt harjutada.

Pisikeste rahvusköögiga kohtade maailm on põnev ning pidevas liikumises. Kunagi ei tea, kas seda või teist toitu üldse saab. Näiteks on Balti jaama turul lõuna-aafrika kohvik, mille menüü sõltub ainult sellest, kas omanik antud päeval üht või teist toitu teha viitsib.

Need pisikesed kohvikud kipuvad tekkima ja kaduma kuidagi täiesti kaootiliselt. Üks tark inimene ütles, et niimoodi redefineerivad rahvusköögiga kiirtoidukohad kiirtoidu mõiste. Kiirtoit ei ole tingimata halb toit ja ketšupiga üle kallatud. Punk!