Kesknärvisüsteem peab suutma pidevalt leida väliskeskkonnast saabuvast aukartustäratavast teabetulvast just hetkel olulise informatsiooni. Üks võimalus on kasvatada info töötlemise kiirust, ent võimalused selle suurendamiseks on piiratud. Teine tee hõlmab juba eos ebavajaliku informatsiooni kõrvale heitmist. Nii on evolutsiooni käigus inimesed kohastunud tähelepanu pöörama eeskätt esiplaanil liikuvatele väiksematele objektidele, mil taust omab väiksemat tähtsust. Varajased psühholoogid ennustasid 19. sajandi alguses, et üldintelligentsuse ja taolise stiimulite eristamisega on seotud sarnased ajuprotsessid, vahendab ERRi teadusportaal.


Arvukad katsed on tõestanud, et kõrgema IQ'ga inimesed suudavad tõepoolest tajutavat informatsiooni kiiremini töödelda, ent see selgitab kvoodi varieeruvusest vaid väikest osa. Sama leidis ka Duje Tanini juhitud töörühm, kes tegi esmalt lihtsa katse tosina vabatahtlikuga. Eksperimendis osalenutele näidati lühikesi videoklippe, milles erineva suurusega mustvalged triiburead vasakule või paremale triivisid. Nende optimaalse suuruse juures suutsid kõrgema intelligentsuskvoodiga osalejad triipude liikumisuunda usaldusväärsemalt määrata.


Vaatevälja suuremat osa katvate triipude puhul varises tööhüpotees aga kokku. Teadlased ootasid, et katsealustel nõuab liikumisuuna määramine universaalselt üha rohkem pingutust. Ent tulemused näitasid, et kõrgema üldintelligentsusega eksperimendis osalejate sooritusvõime langes märgatavalt kiiremini. Efekt oli niivõrd tugev, et töörühm kahtlustas katsealuste väikese hulga põhjal esmalt statistilist vingerpussi. Kuid suurema, 53-liikmelise grupiga, mille liikmete IQ ulatus 80'st kuni 140'ni, tehtud korrelatsiooni ümberlükata püüdvas katses saadud tulemused näitasid isegi tugevamat efekti.


Seeläbi järeldab töörühm, et üle-eelmise sajandi alguses seatud hüpotees võib tõele vastata. Kõrgema IQ'ga inimesed näivad olevat taustaobjektide liikumise välja filtreerimises edukamad. Suurema katsealuste arvuga tehtud eksperimendi disain võimaldab seejuures välistada võimaluse, et tulemused on seotud pigem tähelepanu ja selle hajumisega.