SIIM LÕVI, AK
Mängufilmi "Stiilipidu" tegijad asusid üles võtma linateost, mis ei ole nende sõnul vormilises mõttes stereotüüpne eesti film, küll aga on selle sisu mõjutatud Eesti ühiskonna reaalsusest.

"Stiilipeos" hakkavad kolm töö kaotanud naist endale ja teistele looma uut
identiteeti läbi ühise kostüümilaenutuse. Filmi vändatakse peamiselt Tallinnas
Tselluloosi keskuses. See koht pakub tegijate sõnul sama meeletult kontraste nagu elu ise ja oli ka eelnevalt kinomeeste poolt avastamata. 

"See on Eestile ja Tallinnale hästi iseloomulik koht, sest me ei püüa kunstlikult tekitada teistsugust - Eestile mitteomast keskkonda," rääkis dekoratsioonikunstnik Ain Nurmela. "See on siiski eesti film, see on ida-euroopa film."

Stereotüüpsest eesti filmist on asi tegijate sõnul kaugel ja elu tahetakse sisse puhuda kogunisti kostüümilaenutuses rippuvatele riietele. "Aga kõik
nüansid tulevadki ju valguse-varjuga välja, aga me pimedat filmi ei tee," selgitas peakunstnik Inessa Josing. "Viiulikäunutamist taustaks ei pane ja depressivseid naispeaosalisi niipalju ei näita. Need on kolm märki, mida kardetakse ikka eesti filmi puhul."

Peategelased Maarja Jakobson, Anne Reemann ja Evelin Pang rabelevad ennast mänglevalt raskustest välja, seda läbi sõpruse. "Üks asi, mida filmitegijad oma kangelaste kaudu tahavad öelda, on see, et inimlik soojus ja lähedus maksab kõvasti ka tänapäeva maailmas - ilmselt rohkem kui raha," rääkis režissöör Peeter Urbla.

9-miljonise eelarve abil planeeritakse "Stiilipidu" kinolinale tuua kevadeks.