Viimased päevad Hiinas

Olime Wu Tai mägedest tagasi koduses Pekingis. Lõimerusika viibimise Hiinas võis lugeda õnnestunuks! Suur teavituskampaania, pressikonverents ning kohtumine Hiina juhtidega lõid tugeva baasi Euraasia Liidu asutamiseks. Nüüd jäi enne Mongooliasse siirdumist sooritada vaid sisseoste, et edendada Eesti ja Hiina kaubandussuhteid. Hiina on teadupärast riik, mis toodab absoluutselt kõike. Ühtlasi tuleb tunnistada, et ka hinna ning kvaliteedi suhe on täitsa mõistlik. Oma parimad ostud sooritasime 1. juulil ehk Hiina Rahvavabariigi Kommunistliku partei 84. aastapäeval. Meie meeskonnale jäi eriti silma vana hea Vietnami salv ja näppu 50-kroonised Rolexi käekellad, mis töötavad laitmatult. Tundub, et Šveitsi ja Hiina vahel on soodsad partnerlussuhted, sest Brüsselis maksab sarnane, ehkki veidi suurem ja enamate teemantidega Rolexi käekell üle 40.000 krooni.

Pekingist viis meid lõimemarsruut edasi Mongooliasse. Siiski on Pekingist väljasaamiseks vaja varuda kannatust. Veel 25 kilomeetrit kesklinnast väljas on teede ääres 5-6 kaupa 22-korruselised hooned, valitsevad 6-8 realised sõiduteed ja estakaadid. Kraanad ehitavad aga väsimatult uusi hooneid juurde. Sõitsime mööda, või õigemini läbi, ka Hiina kuulsaimast sümbolist, suurest Hiina müürist, mille taustal inimesed müütasid juurvilja ja suveniire. Hiina müür pidavat olema ainus inimeste loodud objekt maakeral, mida võib avakosmosest palja silmaga märgata. Järgmistel missioonidel me seda fakti kindlasti kontrollime.

Ööd kaunistas imeline tähistaevas. Neljarealine maantee vahetus öiste külavaheteede ja 4-meetriste aukude vastu - jõudsime Gobi kõrbesse. Siiski, veel enne Mongooliasse jõudmist tuleb läbida Hiinale kuuluv tohutu Sise-Mongoolia.

15. ja 16. päev

Tantsu- ja võimlemisüritus Hiina piirilinnas Erenhotis. Kell on 7 hommikul.

Kell 6:30 hommikul seadsime end sisse Ehrenhoti nimelise piirilinna peaväljakul hiina estraadi kuulama. Laval hüples 10-liikmeline trupike lehvikutega ning meie ees tantsis mitusada hiinlast aeroobikat. Terve ja tubli rahvas. Piidlesime oma hiina hõrgutistest ümardunud keskkohti ja tegime isegi paar tantsuliigutust memmede ja keskealiste härrasmeestega kaasa. Tundub, et olime sattunud opositsioonilise Fa Lun Gongi üritusele, need ju alustasid ka massitantsimisega. Aga kaua me end aeroobikarütmis ei õõtsutanud, sest kell 8 avati poed, kell 9 piiripunkt ja kell 10 Mongoolia raudtee piletikassa.

Jõudsime piirile. Hiina piirivalveneidised paluvad esmalt rangelt korda hoida, kuid kukuvad Eesti passe nähes itsitades kädistama ning meid pildistama. Ilmselt oldi meie missioonist ka juba siingi kuuldud. Hea märk. Mongoolia piirivalve lõbustas end aga hoopis paukpadrunitega üksteise pihta tulistades.

Mongoolia on hobuste maa!! Ja väga avar kah!

Rongisõit Mongoolia pealinna Ulaanbaatarisse. Meiega on liitunud Iisraeli noormees ja neiu ning mongolist sümpaatne keskealine naine, kes lahkesti teavitab Ulaanbaataris valitsevatest ohtudest ning on meeleldi nõus meid aitama. Vene keeles. Tekib kohe kodune tunne, ikkagi saad aru, mida räägitakse. Meie platskaartkupees suheldakse heebrea, inglise, mongoli, vene ja eesti keeles. Kogu reisil veedame erinevates rongides tubli nädala.

17. ja 18. päev

Ulanbaatari peaväljakul valmistutakse Lõimerusika vastuvõtuks.

Ulaanbaatar ehk UB tervitab meid betoonaedikute, paneelmajade ja jurtadega.
UB raudteejaama välismaalastele mõeldud saalis kohtame ka esimest ja viimast eestlast reisil. Meile vaatab vastu mitmemeetrine Carmen Kassi kuulus kuldparfüümi reklaam. Patsutame endale tunnustavalt õlale. Eestlane on juba maailma oma jälje jätnud.

UB elanikearv läheneb miljonile, kuid tunne on nagu Kohtla-Järvel. Valitseb stalinlik arhitektuur, mis on täiendatud ohtrate hruštšovkadega. Linna domineerib üks peatänav - Rahu avenüü. UB on vorstilikult piklik, saastatud, suure haisutava elektrijaama ja mõningase tööstusega. Pisike, kahe väravaga lennujaam paikneb mäeveerul.

Kui Pekingis olev Taevase Rahu väljak on maailma suurim omalaadne väljak, siis ega mongolid suurt alla jää. Kuigi umbes poole väiksem, on tänapäevase Mongoolia riigi rajaja Sükhbaatari keskväljak oma suuruses muljetavaldav. Viru keskuseid mahuks sinna ohtralt.

Erinevalt eurooplasest, kes on täpne ja kella ikka üldiselt tunneb, on mongol muretu hilineja. Nii lihtsalt on kombeks, seda teavad kõik. Isegi linnainimestel on põhimõtte pärast kell ostmata jäetud. Maapiirkondade tohututel avarustel pole kella lihtsalt vaja. Elu käib puhtalt päikese järgi.

Mongoolias tuleb teavitustööd teha ka stepis.

UB on umbes nagu Eesti aastal 1993 või 1994. Kesklinn kihab putkakaubandusest ning igaüks püüab uhkeldada võimalikult ägeda korea või jaapani autoga. Euroopa masinad on liiga kallid. Äärelinna moodustavad väikesed lasnamäed, mille taga ronivad mägede veerul üles kriminogeensed jurtarajoonid, kus elab sadu tuhandeid inimesi. Jurtasid nimetavad mongolid omas keeles ger"ideks. Ühes paigas peatub mongoli perekond niikaua kui karjal toitu jagub ning kui vaja, siis pakitakse jurta kokku ja liigutakse uutele rohumaadele. Tõsi, mongol, kes on oma jurta äärelinna püsti lükanud, enam eriti rännata ei viitsi. 

Analüütik Rauno Mongoolias kaamelit ohjamas.