Mind ei paelu kampaaniate rohkus, kaupluse sisedisaini perfektsus ega ka allhindluste armaada. Hoopis kaks lihtsat asja hakkas meeles mõlkuma.

Mu teekond parima poe saladuse lahendamiseks algas hästi lihtsalt. Nimelt vajadusest üks kast saada. Igaühel meil läheb majapidamises vahetevahel ju mõnd kasti vaja. Ja totter oleks minna kasti ostma teades, et igal päeval visatakse Eesti poodides minema kümneid tuhandeid kauplustele mittevajalikke kaste. Kaste, mida tegelikult saab ju kasutada.

Meil siin Kadrinas on kolm kauplust, kahes neist on kasutatud kastid ukse juures rahvale võtmiseks riidas. Prii taaskasutus läbi aastate, kiida aga takka. Mõistlik ja öko. Kaupmehed, poenaised ei viska kasti ära, ei saada tarnijale tagasi. Lastakse hoopis ostjail neile kastidele veelkordne kasutus anda. Ühe mu sõbra õunavarud leiavad aastaid hoiustamist poele mittevajalikes viinamarjakastides. Ning kui palju kolijaid on taaskasutatavatest kastidest kasu saanud!

Niisiis, läksin poodi kasti järele. Läksin sellesse kastisõbralikku poodi, mis oli just hiljaaegu ka remondiga värske näo saanud. Hakkasin tasuta jagatavate kastide hunnikut otsima, ja otsima jäingi. Kaste ei olnud. Kas otsa saanud, uurisin.

Sain teada, et rahvale ära antavate kastide hunnik poe nurgas on olnud kole ja sobimatu. Nüüd saadetavat kastid nüüd tagasi sinna, kust need tulnud. On ilusam ja kultuursem, nii sain aru. Aga arusaamatu oli küll.

Sain oma kasti teisest Kadrina poest ja hakkasin kurva kastikogemuse järel hoolega jälgima, millised siis on need poed, kus antakse kastidele taaskasutus. Mitte aga ei rebita neid ribadeks ja ei topita prügikastidesse.

Mida rohkem taaskasutussõbralikke poode otsisin, seda enam neid ka leidsin. Kastisõpru on nii imepisikeste külakaupluste hulgas kui ka hiiglasuurtes pealinnna kaubanduskeskustes. Tallinnas vastavatud ostlemismekas ootas kõrguv kastihunnik kenakesti pisikese varju taga kasutajaid. Ei olnud kole ja sobimatu. Oli täitsa öko.

Ja teine kogemus parima poe otsingul. See on iseteeninduskassade pealetung. Alates pealinnast, pikal sammul. Ma saan iseteeninduskassades või nutikassades ilma kassapidajata hakkma küll, aga ei taha. Poeskäik on minu jaoks natuke ka rituaal. Vaatan müüjale otsa, ütlen talle tere ja palun ja tänan. Vahetevahel küsin ka midagi. Meil küla vahel on poemüüjad tuntud, teatud inimesed, kellele kui tuttavale ikka tere ütlen. Suvekodus Tudulinnas kuulen just poes müüjatelt uudiseid.

Muuseas juba professor Juhan Peegel õpetas mulle ülikoolis, et suhtle ikka inimesega, mitte masinaga. Või olen tagurlik, hinnates inimest, mitte aga piiksuvat plastmassjublakat.

Täna kuulutavad kauplustes kostvad reklaamhüüatused mulle alatihti, et kui ma nutikassat ei kasuta, olen äpu ja olen oma aja vaenlane. Võiksin kokku hoida kotitäie aega, aga ei hoia. Teinekord reklaamivad isteeniduskassasid ka poemüüjad ise, hoole ja innuga. Tulge nutikassase, lööge kauba hind ise kokku. Ükskord aga küsisin ühelt innustunud reklaamijalt vastu, et miks ta ise oma töökohta hävitab? Enam nutikassasid tähendab ju vähem müüjaid. Siis tuli tükk aega tühja vaikust.

Vaat nii olengi enese jaoks avastanud kaks lihtsat põhjust, mis teevad minu jaoks mõne poe teisest paremaks, et mitte öelda maailma parimaks. Esiteks siis kastide taaskasutuse võimalikkus ja teiseks päris müüjad, mitte masinad. Nii lihtsad need minu, lihtsa maainimese lahendused ja vajadused ongi. Kastid ja kassad.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.