Indrek Neivelt | Üksikute inimeste päev
Huvitav, mis meid kümne aasta pärast ees ootab. Kas enamik kaubanduskeskustest on Alibaba ladudeks tehtud või käime neis uisutamas ja talvel jalutamas? mõtiskleb Indrek Neivelt Vikerraadio päevakommentaaris.
8. novembril avas Tallinnas uksed uus kaubanduskeskus T1. Ma ei ole jõudnud seda veel vaatamas käia, aga piltide ja video järgi tundub olevat väga ilus. Kindlasti lähen varsti uudistama, sest oma silm on kuningas.
Ainult kolm päeva hiljem ehk 11. novembril korraldas Hiina internetikaubamaja Alibaba tõelise ülemaailmse ostupeo. Ostufestivali nimi on üksikute inimeste päev. See on päev, kus kõik, kellel ei ole kedagi, kes neile midagi kingiks, ostavad ise endale kingi. See päev on Alibaba poolt välja mõeldud ja see töötab. Nagu valentinipäev või must reede.
Selle aasta üksikute päeva käive internetikaubamajas oli 27 miljardit eurot. Ehk veidi suurem kui meie selle aasta sisemajanduse koguprodukt.
Kokku võeti vastu miljard tellimust ja esimesed sada tuhat saadetist viidi kohale kahe ja poole päevaga.
Ostjaid oli praktiliselt maailma igast riigist. Enim oli ostjaid loomulikult Hiinast, järgnesid Jaapan, Ameerika Ühendriigid, Lõuna-Korea, Saksamaa ja Austraalia.
Müügil oli 180 000 erinevat kaubamärki. Huvitav, mitu Eesti kaubamärki seal esindatud oli? Kas oleme juba olukorras, et kui sind ei ole Alibaba kaupade nimekirjas, siis ei ole sind olemas?
Milleks pangakaart?
Hiina majandus on ime. Ja see ime on toimunud viimase 25-30 aasta jooksul. Meie silmade all. Ühe põlvkonna jooksul.
See on midagi täiesti uskumatut. Mõtlen tagasi oma esimesele Hiinas käigule, kui mul 2005. aastal õnnestus kuuluda president Arnold Rüütli riigivisiidi delegatsiooni. Sain enda arvates aru sealsest potentsiaalist, aga midagi sellist ei osanud ma siis küll ette näha. Hiina areng on olnud rohkem kui muljet avaldav. 2005. aastal olime tehnoloogiliselt samal tasemel või eespoolgi. Täna enam mitte.
Valdkond, mida ma rohkem tunnen, on pangandustehnoloogia. Ka selles on Hiina esimene maailmas. Või mis pangandus see enam meie mõistes ongi. Seal on traditsiooniliste pankade kõrval palju alternatiivseid tegijaid, kes eriti veebimaailmas pankadele ammu koha kätte näitavad. Tenpay ja Alipay on neist kuulsaimad. Aga mitte ainult.
Maksed telefoni abil QR-koodiga, mitte plasttükiga, mida me pangakaardiks kutsume. Milleks see tükike plasti meie rahakoti vahel, kui igal inimesel on taskus telefon?
Online-laenud loomulikult. Laenu üle otsustab algoritm ja otsus tehakse vähem kui minutiga. Inimesi protsessis enam vaja pole.
Kui meil oleks hiinlaste efektiivsus, siis kuluks kõikide eraisikute laenulepingute tegemiseks Eestis aastas vähem kui pool miljonit eurot. Praegu on see summa umbes sada korda suurem. Kui me saavutaksime hiinlastele lähedase efektiivsuse, siis töötaks 5-10 aasta pärast panganduses viis korda vähem inimesi. Ei ole just hea uudis neile, kes ülikoolis pangandust õpivad.
Eesti Post teeb pankadele silmad ette
Kakskümmend aastat tagasi olid Eesti tehnoloogiavedurid pangad. Hiljem riik. Enam mitte. Arengut veavad uued tehnoloogiaettevõtted, kelle peamised turud on kaugemad maad. Selles vallas oleme teinud tosina aasta jooksul läbi tohutu arengu. Mäletan väga hästi, millisel tasemel oli meie ettevõtjate ja ka ühiskonna arusaamine riskiinvesteeringutest ajal, kui me Arengufondi käivitasime. Täna elame täiesti uues maailmas.
Ajaga on väga hästi sammu pidanud meie riigifirma Omniva, mida me veel mäletame Eesti Posti nime all. Omniva juhid said aru maailma arengutest ja teevad hiinlastega edukat koostööd.
Hea näide sellest on hiljuti avatud logistikakeskus Jüris. See ehitis on minu jaoks üllatavalt suur. Mitte väga ammu avatud Pallasti tänava keskus mõjub uue ehitise kõrval väga miniatuursena. Minu teada on neil praegu ajutised käivitamisprobleemid, aga küll neist ka õige pea jagu saadakse.
Igal juhul on Omniva areng muljetavaldav ning kuidagi ei saa väita, et riik on halb peremees. Kõik sõltub ikka eeskätt inimestest.
Kes oleks osanud kakskümmend aastat tagasi arvata, et Eesti Post teeb pankadele innovatsioonis silmad ette? Aga praegu see nii on.
IT-loole uus start
Areng on tsükliline ja tsüklite pikkus aina lüheneb. Järjest vahetuvad arenguvedurid. Sellega seoses tundub, et me peaksime oma riigi IT-loole uue stardi tegema. Ei ole kuidagi innovaatiline jagada igale kuulsamale külalisele kiibiga plasttükikest. Siin oleme kahjuks oma arengus toppama jäänud. Nagu ka panganduses, kus välisomanikud investeerimise asemel dividende maksavad.
Mõeldes kõikidele nendele arengutele on huvitav mõelda, mis meid kümne aasta pärast ees ootab. Kas enamik kaubanduskeskustest on Alibaba ladudeks tehtud või käime kaubanduskeskustes uisutamas ja talvel jalutamas? Kas väljas õhtustamise asemel tellime toidu hoopis koju? Või leiame aega ning käime endiselt kohvikus ja restoranis?
Või on kõik samamoodi, sest meie turg on pisike ja pole suurtele tegijatele huvitav ja me ise oleme konservatiivsed?
Või tuleb hoopis võtta eeskuju ühest kohvikust Voorimehe tänaval, kes ütleb, et neil ei ole wifit – rääkige parem teineteisega.
Kas ei ole ilus mõte? Eriti mõeldes nendele üksikutele inimestele, kes päevas 27 miljardi eest kaupu ostsid. Kaupu saab internetist osta, aga inimesega tuleb ikka päriselt suhelda. •
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Rain Kooli