Pärnu linnagaleriis on peaaegu pime ja seetõttu natuke õudnegi. Ja tulede süütamine ei peleta seda kõhedust, salapäraseks jääb väljapanek ikkagi. Erik Alaloogal on piiramatu fantaasia.

"Tavaliselt need ideed on kombinatsioon väga paljudest põhjustest ja muutujatest. Eks ma olen lapsepõlvest saati mingil määral olnud mehaaniliste masinate keskel, kuna mu isa töötas ARS-is metallitöö tsehhis. Seal ikka väga varases nooruses ümbritsesid mind treipingid, igasugused lõikepingid. Sai juba seitsmeaastaselt keevitatud esimest korda," rääkis Alalooga.

Hiljem, kui ta skulptuuri õppima läks, kerkis lapsepõlves omandatu pinnale, seda just Aili Vahtrapuu kineetilise kunsti tundides. Aga kui kunstnikud üldiselt müüvad oma töid, siis Erik Alaloogal pole midagi sellist pähegi tulnud.

"Minu taiesed ei ole tavaliselt absoluutselt lõpetatud seisundis. Neid ma pidevalt teen ümber, ühendan erinevatel viisidel. Võib-olla mõni tüütab ära, lammutan laiali, võtan olulised mootorid ja tehnilised detailid, need lähevad kuskil mujal kasutusse. Minu jaoks on masinate loomine pidev protsess ja nende objektide müügi peale ma ei ole kunagi mõelnud," ütles Alalooga.

Näitus jääb avatuks 30. septembrini.