Sel korral on saates inimene, kes on laias laastus ilmselt kaks korda noorem kui keskmine Vikerraadio "Reedese intervjuu" külaline seniste aastate jooksul. Külas on Riste Sofie Käär, kes on kirjutanud luulet, proosat ja kriitikat, mida on avaldatud kultuuriväljaannetes Looming, Vikerkaar ja Värske Rõhk, aga ka rahvusringhäälingu kultuuriportaalis. Tal on ilmunud kolm luulekogu ja muusikaalbum "Supipäev", mis anti hiljuti välja ka vinüülplaadi formaadis, ja eelmisel aastal tõi Riste Sophie Käär koos kaaslastega Von Krahli teatris lavale Salme Masso kokaraamatutest inspireeritud lavastuse "Nälg".
Ülikoolides on ta õppinud teoloogiat ja graafilist disaini. Inimestele, kes on Riste Sophie Kääri näinud teatrietendusel või kontserdil või kes on kuulanud Vikerraadiost "Ööülikooli", ei pea Riste Sophie Kääri tutvustama või meenutama, sest ta jääb meelde.
Minu kolleeg Maian Kärmas iseloomustas tänast saatekülalist nii: ta on punk ja ehe, vana hing noore inimese nahas.
Tere, Riste Sofia Käär! Kas sa tahad midagi ümber lükata või täiendada selles osas, kuidas ma sind tutvustasin?

Tere! Kõik tundus korrektne, tavapärasest isegi korrektsem.

Tean, et oled Vikerraadio kuulaja, Vikerraadio saated olid ka lavastuse "Nälg" helikujunduse osaks. Kuidas sa Vikerraadiot kuulad?

See on aja jooksul erinev olnud. Väiksena meeldis mulle panna õhtul raadio tööle, et seda magama jäädes kuulata. Õhtused saated ei ole alati kõige põnevamad, aga näiteks "Müstiline Venemaa" meeldis mulle väga. Olen seda nii lapsena kui ka nüüd üsna palju kuulanud. Võtsin mingi ajajärgu ning üritasin selle endale selgemaks teha. Väiksena kuulasin palju ka Hendrik Relve reisisaadet "Kuula rändajat"– see meeldis mulle väga.

Viimasel ajal on kuulamine natuke teistsugune olnud – kuulan Vikerraadiot rohkem nagu luuletust. Mulle pakub rõõmu see, kuidas erinevad inimesed saadetesse helistavad. Neid on tore kuulata. Kuna mul on teatud inimgrupiga – oma tuttavate ja erialainimestega –, nii tihe läbikäimine, siis on naljakas ja tore kuulda, mida arvab mingist asjast näiteks Raplamaa tädi. Ja mitte üldse selles mõttes, et ta arvaks valesti või kehvemini või et ta oleks hirmus maakas, vaid on huvitav kuulda, kui erinevad vaatepunktid võivad inimestel olla. See on üks asi, mis mulle praegu meeldib.

Sa kuulud eksklusiivsesse inimrühma – noor Vikerraadio kuulaja. Ma illustreerin seda lauset statistikaga: uuringu kohaselt kuulab vanuserühmas 16 kuni 24 Vikerraadiot 7000 inimest nädalas. Ja võrdluseks, vanuserühmas 50 kuni 64 kuulab Vikerraadiot nädalas 78 000 inimest. Miks sulle meeldib kuulata, mida keskealised ja vanemad räägivad?

Arvan, et see tuleneb suures osas sellest, et Vikerraadios on palju tarku saateid – täpselt nagu "Müstiline Venemaa", "Kuula rändajat" või näiteks "Hommikumaa vägevad". Need on väga informatiivsed, tunnen, kuidas ma saan targemaks, see on tore ja positiivne.

Teine pool on kontakt nii-öelda päris inimestega või keskmise inimesega – saan teada, mis on teiste jaoks maailmas ja elus relevantne. Kuna mul on tunne, et elan sageli nišiasjades ja ümbritsen end väga spetsiifiliste inimestega, siis läheb meelest, et on olemas ka teistsuguseid inimesi. Vikerraadio on selle meelde tuletamiseks natuke leebem ja meeldivam koht kui sotsiaalmeedia ja kommentaariumid. See on üks põhjus.

Teine põhjus on see, et meile müüakse illusiooni vabast tahtest – et kuulad kogu aeg, mida tahad, saad valida asjad, mida tahad, ning personaliseerida kogu oma aja, ruumi ja välimuse. Aga mulle meeldib mingil määral, et kell seitse algab üks asi ja kell kaheksa teine. Mulle tundub, et vaba tahe ja valikud, mida me teeme, on väga suures osas illusioon. Seetõttu ongi hea, kui keegi ütleb kell seitse või kell kaheksa teatud asju.

Sina eelistad seega vana head lineaarset kuulamist – kuulad seda, mis eetrist tuleb, ega lähe internetti valima, et kuulan järele seda, mida parasjagu tahan.

Eks ma valin ka. Täpselt nagu "Müstilise Venemaaga" – võtsin ette ja hakkasin ühest otsast kuulama. Aga selles on mingi võlu, kui on tunniplaan ja tulevad need saated, mis tulevad, sa lihtsalt kuulad, oled sunnitud kohal olema ja saama teada sedasama, mida teisedki.

See on natukene nagu kohustusliku kirjandusega. Minu meelest rääkis Viivi Luik sellest, et kõik muudkui küsivad, milleks on vaja kohustuslikku kirjandust, aga see loob ju väärtusühiskonda – meil on jagatud asjad, millest rääkida ja millest mõelda.

Samamoodi on raadioga. Loomulikult on seda kasutatud ja kasutatakse väga edukaks propagandaks – saab masse liigutada ja ühise teadmise abil mõjutada –, aga samas on väga positiivne, et meil saavad olla ühised asjad, millest mõelda ja rääkida. See ju seob inimesi.

Mina kuulun 1970ndatel sündinute hulka ehk generatsiooni X, olen lapsepõlve veetnud analoogmaailmas. Sina kuulud minust ülejärgmisesse generatsiooni Z, mille piirjoonteks loetakse 1990ndate lõppu kuni aastat 2012, ja see on põlvkond, mis on üles kasvanud nutitelefonide, sotsiaalmeedia ja internetiühenduse maailmas. Loomulikult ei saa eeldada, et see kõigi kohta kehtib, aga nii üldistatakse. Kuidas sa end oma generatsiooni Z suhtes positsioneerid?

Mul on tunne, et need generatsioonid käivad küll aastaid pidi, aga võib-olla isegi rohkem ühiseid raamatuid, filme, huvisid või väärtusi pidi. On olemas 90-aastaseid, aga kindlasti tean 50-aastaseid, kes on rohkem minu generatsioonis kui mõned 20-aastased. Kuigi olen (oma generatsiooni inimestega) lähestikku sündinud, võivad meil olla nii suured maailmavaatelised erinevused, et me oleksime justkui eri ajastutest.

Mulle tundub, et minu generatsiooni alahinnatakse väga palju. Võib-olla on probleem selles, et olen end ümbritsenud väga ambitsioonikate ja intelligentsete inimestega. Kui keegi ütleb, et noored on laisad, siis mina mõtlen, et noored mu ümber teevad kogu aeg midagi – ei istu hetkekski maha, muudkui raiuvad.

Sõitsin hiljuti rongiga Rapla poole ja minu kõrval istus üks tüdruk, kes avas telefoni ja hakkas juturobotiga rääkima. Mitte midagi küsima, vaid nagu sõbraga rääkima, et rong läheb kohe välja ja et kontrolör käis, ütles, et masin on katki, ja läks korraks ära. Siis tekkis küll tunne, et on olemas mingisugune ühiskonnaosa minu vanuste – ja ilmselt ka teiste vanuste – seas, kellest ma pole kuulnudki. See on vist mingi järgmine generatsioon. Kuigi see tüdruk tundus olevat minuvanune, aga ma mõistsin, et meil ei ole mitte ühtegi ühist asja.

Mõtlesin, kas peaksin sellesse olukorda sekkuma, temalt midagi küsima või ise vestluse üle võtma, sest see oli nii võõrandunud tunne. Rääkisin sellest hiljem sõpradele ja nad ütlesid, et see on tavaline, inimesed teevad kogu aeg selliseid asju, räägivad robotiga juttu. Minu jaoks oli see suur üllatus. Nii et ma vist elan natuke kuskil vaiba või kivi all.

Või on atomiseerumine sinu generatsioonis suurem kui varasemates generatsioonides?

Ma arvan küll. Sotsiaalmeedias tekib väga tugev mullistumine, kuna sulle näidatakse seda, mis sind huvitab. See tähendab, et sa ei näe muid asju – ehk inimesed ei lõimu enam nii palju ega puutu kokku teiste huvide või vaadetega inimestega.

Ja see vaba tahte illusioon: kui sa kuulasid 30 või 40 aastat tagasi raadiot, siis sa teadsid, mida sealt lasti, või valisid teise kanali, kui esimene ei meeldinud. Praegu sa saad kõike valida, olla osa väga spetsiifilistest maailmavaatelistest gruppidest, fännkondadest või millest iganes. Saad keskenduda täpselt oma huvialale ning teiste inimestega jagatud osa muutub minu tunnetuse järgi palju väiksemaks.

Mõned su eelmiste intervjuude mõtted tekitasid minus tahtmise teatud teemaharuga edasi minna. Ja eks eri intervjuude puhul on ka auditoorium isesugune.
Kolleeg Mari Peeglile ERR-i portaalis 2024. aastal antud intervjuus, vastates ilmselt küsimusele oma bändi Ave Maria kohta, ütlesid sa nii, tsiteerin:
"Meie kõige suuremad fännid on teismelised tüdrukud ja 40–50-aastased mehed. Need on kaks kõige olulisemat gruppi, keda huvitab, mida ma teen. /.../ Ma teen hea meelega muusikat ka täiskasvanud inimestele, kellel läheb elus hästi, aga kuna ma tean, mis tunne on olla 15-aastane tüdruk, kellel on hästi halb ja kes ei tea absoluutselt, mida ta tegema peaks, siis on mul hea meel, et olen praegu kohas, kus saan midagi nende heaks ära teha." Tsitaadi lõpp.
Vikerraadio kuulajate seas on kindlasti palju isasid või vanaisasid, kellel on teismeline tütar või tütretütar. Mida nad võiksid või peaksid teadma sellest, mis tunne on olla teismeline tüdruk?

Kuigi mul on sellest natuke aega möödas, arvan, et nende tunded on üsna sarnased nendele, mis mul praegu on. Arvan, et teismeline tüdruk olla on pidev tunne, et sind vaadatakse väljastpoolt – keegi kogu aeg vaatab ja tahab, et oleksid miski. See "miski" võib erineda, oleneb, kus kohas sa oled, milliste inimeste seas, milline on su perekond, kool, majanduslik seis ja nii edasi.

Pidevalt on tunne, et pead kellegi teise jaoks midagi olema. Ma arvan, et see ei piirdu ainult teismeliste tüdrukutega, see tunne on üldine, aga võib-olla on teismelised tüdrukud selle tunde osas keskmisest haavatavamas olekus. Ja õrnas eas on inimestel kalduvus teiste arvamust ja vaateid rohkem oluliseks pidada.

Mäletan, et minu vanemad ütlesid mulle ikka: "Riste, sa ei pea kellekski saama," ja see jäi mulle väga hästi külge. Ma ei tea, kas ma kasutan seda nõuannet hästi, aga ma arvan, et see on põhimõtteliselt õige.

Teismelistele tüdrukutele – ja ka teistele – võiks meelde tuletada, et kogu aeg ei pea kellekski saama. See pidev tung kuhugi pürgida ning suuremaks, paremaks ja võimsamaks areneda on täiesti tehislik, sest kuskil tuleb piir ette ja iga lahendusega tekib mitu uut probleemi juurde.

See on põhiline, mida võiks teismeliste tüdrukute puhul silmas pidada. Neil on seda eriti vaja kuulda, sest näiteks sotsiaalmeedia kaudu tuleb väga tugev surve olla keegi teine – natuke parem, ilusam, tublim ja produktiivsem. Need kõik on positiivsed, aga kui motivatsioon on nii väline, siis see on päris jube.

Sain hiljuti kuidagi aru, et võib-olla kõige parem asi, mida üks tüdruk teha saab, on olla natuke kole. See on kõige produktiivsem asi, mida saab tekitada. See sõelub väga hästi välja inimesed, kes ei ole sinu ümber päris õigete motivatsioonidega, ja tekitab elus tohutu filtri. See võib tunduda väike asi – olla natuke kole –, aga tegelikult on see tähtis.

Tulles nende tsitaatide teise poole juurde, mida ma enne sinu varasematest intervjuudest esile tõin: miks keskealisi mehi huvitab see, mida sina ja sinu ansambel teete?

Oma südames olen ma vist lihtsalt natuke ka vana mees. Kuigi võib-olla ma ei tahaks seda tunnistada, aga mingil määral. Mingil veidral kombel tunnevad need tublid täiskasvanud inimesed ära oma nooruse. Või isegi mitte päris enda nooruse, vaid mingid asjad, mida nad toona ei realiseerinud või mida polnud siis võimalust teha. Ja kuna nüüd on, siis neile tundubki, et nad oleksid tahtnud ka sedasama – nad oleksid ka olnud sellised või teinud samu asju, kui nad vaid oleksid saanud. See on väga tore.

Loomingulises plaanis valmistab mulle kõige rohkem rõõmu see, kui inimesed ütlevad, et minu tegemised inspireerisid neid tegutsema – kas siis loominguliste või mitteloominguliste asjadega tegutsema. See on kõige toredam. See, et tublid täiskasvanud inimesed asja vastu huvi tunnevad, kehastabki tegelikult seda, et nad tunnevad ära iseennast ja mingeid väljaütlemata asju.

Sa oled rääkinud heade asjade tegemisest ja hea olemisest. Minu meelest on see sinu intervjuudes läbiv. Miks on headuse teema sulle oluline?

Me elame maailmas, kus kurjus või õelus on läbiv. Õelus on see, mille kaudu põhimõtteliselt kõik firmad teenivad: kellegi alandamine, kellegi end vähemana tundma panemine. Minu arust on vastukaal inimeste elust sageli puudu. Kuna ma tegelen loomingulise tööga, siis tundub, et loomingulises maailmas on tihti suur rõhk sellel, mis väljapoole paistab, mis lõpuks inimesteni jõuab, ent sama tähtis on see, mis on nende teoste taga.

Kui me võtame näiteks mingid suured kirjanikud, siis nad võivad ju kirjutada suuri teoseid, aga nad ei oleks neid kirjutanud, kui nende hea ema või abikaasa poleks neile igal õhtul süüa toonud, et nad saaksid kõhu täis, et siis edasi kirjutada. Ehk väikesed argised asjad on täpselt sama olulised, võib-olla isegi olulisemad – nendest ju suured asjad koosnevadki. Sellepärast ongi argistes asjades normaalne ja hea olemine minu arvates väga oluline.

Kuid seda hea olemist tehakse järjest keerulisemaks. Sotsiaalmeedia mõjutab kõike. Meie vastne president Ülle Madise on viidanud intervjuudes sotsiaalmeedia algoritmidele, mis premeerivad käitumist, mida varem on ühiskonnas taunitud: vaenu õhutamist, konfliktide külvamist ja teiste mahategemist. Premeeritud saab see, kes konflikti õhutab, mitte see, kes on hea. Sotsiaalmeediast kandub suhtluskultuur üle igapäevaellu. Kuidas saab headus levida, kui sotsiaalmeedia mõjub vastupidi? Kuidas sina seda näed?

Kardan, et see ei ole sotsiaalmeedia ainus probleem. Kuigi ma ilmselt ei oleks siin, kui sotsiaalmeediat poleks olemas, siis ausalt öeldes kustutaksin ma võimalusel sotsiaalmeedia ära.

Miks sa ei saa?

Ma mõtlesin, et ma kustutaksin sotsiaalmeedia kogu maailmast ära. Miks ma ise sellest loobuda ei saa? Olen seda vahepeal teinud, deaktiveerinud mingeid kontosid, aga lõpuks on ikka nii, et kui tahad midagi teha, siis sa pead inimeste juurde minema. Kui sa tahad inimestega rääkida, siis sa pead minema neile piisavalt lähedale, et nad kuuleksid. Ja sotsiaalmeedia on kahjuks või õnneks see lähedus, kus inimesed kuulevad. See on kohutavalt väsitav.

Mis on lahendus? Kuidas saab headus üldse levida, kui meie vastas on kõikvõimas algoritm, mis levitab kõike, mis on headuse vastand?

Kuna internetimaailm on muutunud nii harjumuspäraseks, siis kõik, mis toimub väljaspool seda, on muutunud erilisemaks ja kaalukamaks. Vähemalt ma ise tunnen seda. Kas sa mäletad, millal mõni suvaline inimene sinuga viimati tänaval rääkima hakkas?

Jah, on ette tulnud, Selveris hakkas üks härra minuga rääkima.

Kas oli imelik?

Alguses tundsin end isegi kõhedalt ja ehmatasin. Hiljem sain aru, et ta pöördus minu poole heade kavatsustega.

Täpselt.

Mul ongi tunne, et võib-olla on väljaspool internetti asjade tegemisel inimestele isegi suurem mõju. Sest internetiasjad tulevad niikuinii kogu aeg uksest ja aknast. Ei jõua enam ära oodata, millal lõpevad otsa äpid, mida sa pead alla laadima, et söögikohast toitu tellida ja koolis kodutöid teha. Neid asju tuleb igalt poolt nii palju.

Nii et kui midagi juhtub väljaspool internetti, siis see on kuidagi kaalukas ja tekitab ohhoo-tunde, et mis nüüd juhtus. Võib-olla olengi ma üritanud rohkem rõhuda sellele, mis toimub väljaspool internetti. Ka bändi või muude loominguliste asjadega on rõhk alati sellel, et mitte tohutult reklaami teha ega panna tuhandet klippi üles. Eesmärk ei ole isegi album õigeks ajaks üles saada, vaid eesmärk on see, mis toimub kontserdil, ka proovis meie endiga.

Ma arvan, et inimkontakte pidi, mis toimuvad väljaspool internetti, levivad asjad inimeste sees palju sügavamalt.

Kuidas säilitada positiivsust või selget meelt maailmas, kus Putin, Trump ja Xi piltlikult öeldes – aga äkki ka päriselt – tahavad maailma õhku lasta? Sotsiaalmeedia on ka selle genereerimise osa. Kuidas säilitad sina tervet mõistust selle keskel elades?

Tervet, selget ja rõõmsat mõistust säilitan ma muidugi väga harva. Arvan, et üks suuremaid tõukejõude selleks on see, et olen väiksena liiga palju muinasjutte lugenud. Muinasjuttudes peab headus võitma ning mina arvan loomulikult, et olen sajaprotsendiliselt heade poolel, seega pean võitma.

Samuti panevad negatiivsed kohtumised või märkamised mind mõtlema, et ma ju ei saa lasta neil võita. Mul on tunne, et mingi jonni, kiusu või rivaalitsemise pärast ei saa ma lasta kurjuse vägedel maad vallutada. Ilmselt Putini vastu minust suuremat asja ei ole, aga ma arvan, et mõne neist 15-aastastest saan ma sikutada nende juurest enda poolele.

Martin Luther ütles mu meelest seda, et kui ta teaks, et maailm homme hävineb, siis ta istutaks ikkagi õunapuu. Võib-olla see ongi see, mida ma teen – istutan enne maailma hävingut õunapuu. Miks neid istutamata jätta, midagi tuleb ju maailmalõpuni teha.

Kas teadmine kõikidest kriisidest ja sõdadest maailmas paneb sind tegutsema? Tekitab see tahtmise panustada ja midagi muuta või pigem soovi kapselduda?

See tekitab kindlasti soovi tegutseda. Kuid mul on kahtlane tunne, et tegutsemine peab toimuma altpoolt ülespoole. Kindlasti on peaminister ja president väga tublid ning kõik suured firmabossid on tublid ja mõjutavad ühiskonda väga palju, aga usun, et see, mis toimib millegi muutmiseks, on rohujuuretasandil – inimeste ühisest panusest ja ühistest otsustest tulenev. Mitte ainult poliitilistest otsustest, vaid sellest, et me teeme midagi kogukondlikult. Kuidas me suhtume oma peredesse ja nii edasi.
Sellel on võib-olla palju ühendavam mõju, sest poliitilised vaated on erinevad, aga seal taga on inimesed ja kogukonnad. See on vundament, kas peaminister saab lõpuks peaministriks või mitte.

Mul on isiklik küsimus, millele sa ei pea vastama. Kas sa valimas käid?

Ikka käin, see on ju tasuta. Ma arvan, et see on tähtis. Olen kuulnud paljusid inimesi, ka noori, ütlemas, et nad ei tea, keda valida, et neil ei ole väljakujunenud maailmavaadet ja äkki valivad valesti.

Kunagi ütles üks tuttav mulle, et riik on nagu väga suur laev ja suure laeva pööramiseks läheb väga palju jõudu vaja, seega tuleb valida seda, kes pöörab kõige rohkem sinnapoole, kuhu sa arvad, et võiks pöörata. Sest siis liigub laev võib-olla natukene sinnapoole.

Milline või millistele teemadele keskenduv peaks olema valimisdebatt, et sa viitsiksid seda näiteks Vikerraadiost kuulata, võtta selleks kaks tundi ega paneks raadiot kinni?

Ma panen raadio kinni, kui nad liiga kõvasti tülitsevad, sest ma ei suuda taluda, kui inimesed üksteise peale häält tõstavad – see on nii kole. Ma ei taha kuulata, kuidas inimesed kaklevad.

Mis on minu jaoks olulised teemad? Need on tarbimisega seotud. Näiteks ressurssidega seotud asjad, looduskaitse ja looduse majandamine, aga ka selle teine pool. See, kuidas mõnel inimesel on läinud juhuse, kellegi teise tahte või enda väga suure töö tõttu elus väga hästi, ja kuidas teisel mingil põhjusel ei lähe. Sageli ei ole see nende endi süü, et neil ei lähe hästi.
Mind huvitab haavatavate gruppide kaitsmine – nii isiklikust kui ka üldisest huvist.

Kui me arutasime teemasid, millest me võiksime täna rääkida, siis sa pakkusid, et võiks rääkida tööst. Mis suhe sul selle teemaga on? Vihjasid juba saate esimeses pooles, et inimesele ei pea avaldama survet, kelleks ta peab saama. Kas ma olen õigel teel?

Jah, see on üks nendest asjadest. See on seotud ka noortega – viimasel ajal on palju juttu ja vaidlusi selle üle, kas noored tahavad töötada või mitte. Öeldakse, et noored on väga laisad. Ei, nad on ikka väga virgad, teevad palju ja õpivad, aga keegi lihtsalt ei võta neid kuhugi.

Töö teemaga seoses olen mõelnud, kas unistatakse töö tegemisest. Mina küll ei unista. Ma unistan õhtust, kui kõik tööd on tehtud ja saab maha istuda. Siis võib mõelda ja vaadata, kuidas pilved liiguvad. Arvasin, et kõik inimesed unistavad sellest, aga tuleb välja, et kõik ei unista või vähemalt väidavad nii.

Kui ma lugesin Tõnu Õnnepalu uusimat raamatut "Tööpäev", siis nägin, et mitmed inimesed mu sõbralistis kirjutasid Facebookis, et on ikka raamat, jälle ta viriseb ja tundub, et ta on laisk mees ja et kultuuriinimene tööd tegemas – see on tõesti "hea" teema raamatu jaoks.

Minu meelest oli see väga naljakas, sest enamik töid on ju koomilised. Kui hakata järele mõtlema, on töö tegelikult imelik ja veider leiutis. Tuled ja teed ukse kaardiga lahti. Kuidas see üldse töötab? Tööga on seotud nii palju imelikke asju. Näiteks laekub sulle mingil hetkel pangakaardile raha. Kuidas see töötab? See on veider ja imelik. Minu meelest on töö naljakas ja kummaline.

Hiljuti otsis mu sõber tööd ja ütles, et lihtsam oleks teha mingit tõeliselt ebaeetilist ja jubedat tööd (näiteks kasiinos) kui mingit keskmist tööd (näiteks kohvikus). Sest kohvikutöö on lihtsalt vastik, raske ja tüütu, aga kasiinotöö tundub juba koomiliselt vastik ja tüütu. Sealt tuleb vahe sisse.

Aga eetiline aspekt?

Pean tunnistama, et eelmisel suvel sai mul raha otsa ja oli vaja tööle minna, sest polnud enam võimalik süüa osta. Käisin näituste avamistel ja sõin terve kausitäie küpsiseid ära – olukord oli selline. Mõtlesin, et tuleb leida töö. Vaatasin töökuulutusi Facebookis ja tööotsimislehekülgedel ning sain aru, et ma ei saa paljusid töid tegema minna, sest need ei kattu absoluutselt mu väärtustega.

Vaatasin söögikohti ja mõtlesin, kas ma tahan rikastele inimestele peeneid roogi serveerida. Mõtlesin, kas tahan oma aega panustada kellegi mugavusse, mis absoluutselt ei toeta inimesi, kellel oleks vaja tuge, vaid rahuldab lihtsalt kellegi lõbujanu. See tundus halb variant, kuhu oma aega panna.

Või näiteks kuulutused, kus otsitakse koristajat. Koristamine on üks väheseid ausaid töid, sest on hea, kui on puhas. Inimesed on tervemad, kui on puhas. Parem on olla, kui on puhas. Ent seal oli kirjas, et sobiv kandidaat võiks teha meile ka lühivormis reklaamsisu. Mis mõttes lühivormis reklaamsisu? Ma tahan koristada, mitte teha lühivormis reklaamsisu.

Või suvalised väikesed kohvikud, kus eeldatakse, et inimene, kes neile tööle läheb, võiks oma näoga seda kohta reklaamida. See on moodsa aja prostitutsioon! Sa võid küll kohvi teha, aga me omame igavesti su nägu. See on minu meelest kohutav.

Suvel oli mul veel nii palju liha luudel, et ei pidanud nälja pärast sellistesse kohtadesse tööle minema, ja sügisel läks juba natuke paremaks ka.

Et illustreerida inimeste erisugust lähenemist töösse, toon enda näite. Olen tööl käinud alates kuueteistkümnendast eluaastast, läksin kümnenda klassi kõrvalt poole kohaga raadiosse tööle ja töötan siin senimaani. See oli toona minu unistus – käia raadios tööl – ja see kestab tänaseni. Kuigi ma tahaks praegu rohkem vaba aega, et teha ümbermaailmareis ja lugeda rohkem raamatuid, kuulun ma igatahes põlvkonda, kus on levinud enda katkitöötamine. Sest töö on elu alus, edasiliikumise alus ja osa stabiilsusest.
Kas sa tajud ka, et see on põlvkondlik? Et seitsmekümnendatel ja nullindate alguses sündinud põlvkonnad suhtuvad sellesse erinevalt?

Kindlasti. Aga ma ei arva, et minu põlvkond oleks tööst vähem huvitatud, kuidagi laisem või ei unistaks tööst. Minu põlvkond peab ehk olulisemaks just eetilist aspekti – teha tööd, mis pakub midagi maailmale või mingile grupile, osale maailmast, kellest nad hoolivad. Samamoodi peetakse oluliseks, et see ei tuleks enda füüsilise või vaimse tervise arvelt. Võib-olla vanemad inimesed ei pea seda nii palju silmas ja ütlevad, et nende ajal ei olnud ATH-d ega muid selliseid asju. Aga ma ju näen, et oli.

Mul on oma perekonnaloost üks näide. Ema on rääkinud, et kui ta läks esimest korda Võrumaale kodutallu vanematele Tartust leitud kavaleri, tulevast abikaasat Aleksander Müllerit tutvustama, siis Sass ütles oma tulevasele äiale, et ta laulab Vanemuise ooperikooris ja astub näitlejana üles Vanemuise lavastustes. Selle peale küsis mu vanaisa tulevaselt väimehelt: "Aga mis tööd sa teed?"
Kuivõrd on see tänapäeval samamoodi? Kui palju sinult küsitakse, mis tööd sa teed?

Minu puhul näevad inimesed vist mu näost ära, et ma olen üks suur laiskvorst ja päevavaras. Eks ikka on sellist suhtumist ka. Ent võib-olla olen ma end ümbritsenud inimestega, kellel on seda vähem. Näiteks minu vanemad on küll mõlemad ülikooliharidusega inimesed, aga nad kolisid maale ja mõtlesid, et hakkame lihtsalt vaikselt mingeid maa-asju tegema ja nokitsema. Mul on seda kogemust lihtsalt vähem, et küsitakse, mis tööd ma teen.

Olen mõelnud küll – vahepeal tuleb halb tunne peale –, et ma olen suur päevavaras ja laiskvorst ning mida ma maailmale pakun ning miks ma midagi asjalikku ei tee, kuid suur osa minu tööst, kuidas ma saan mingeid asju luua, sest see on see, millega ma raha teenin ja oma päevi kõige rohkem sisustan, siis suur osa sellest taustatööst on jalutamine, raamatute lugemine, filmide vaatamine, muusika kuulamine – asjad, mis tunduvad sageli puhkamisena või mida võib teha, kui tuju tuleb. Aga minu jaoks ongi see töö.

Raamatu lugemine ei ole töö ainult siis, kui sa pead sellest arvustuse kirjutama, vaid see on töö ka selleks, et hoida oma aju erksana, saada uusi ideid ja nii edasi. See on tegelikult väga tore, kui ma mõtlen, et mu töö on raamatu lugemine või mere äärde minemine. Sest ilma selleta ei saaks ma teha seda, mille eest ma raha teenin. See on päris tore arusaamine.

Samas sa ju rõhutad vastutuse poolt – seda, et inimesel on vastutus ka teiste, teda ümbritsevate inimeste heaolu eest. Kas töö ei ole osa sellest?

Kindlasti. Mina teen näiteks vabatahtlikku tööd ühes kohas, kus korraldan üritusi. See tähendab ka, et ma pesen ka põrandat, panen kaableid tagasi riiulisse ja kirjutan e-kirju. Ma arvan, et see on ümbritsevate inimeste eest vastutamine ja neile võimaluste pakkumine.

See on naljakas, et meil on väga suur lõhe avaliku ja isikliku vahel. Et töö on see, mida kõik näevad. Töö on see, millele saab numbri külge panna ja lipsu peale siduda. Kuid nagu ma enne ütlesin, siis sama suur osa tööst on kõik, mis selle taga on, ettevalmistus, dünaamikad, mis tööosaliste vahel on, ning see, kuidas sa informatsiooni kogud ja töötled. See on sama tähtis ja nii-öelda poliitiline osa sellest.

Mõne kuu eest Vikerraadio eetris olnud "Ööülikoolis" Valdur Mikitaga ütlesid: "Ma loodan väga, et ma ei mõtle sinuvanusena nii nagu ma praegu mõtlen." Ja lisasid: "Ma üldse ei muretse, kui ma ütlen mingeid lolle asju või kui ma kümne aasta pärast ei nõustu sellega, mis ma praegu ütlen."
Kuidas sa sellise suhtumiseni jõudsid? Kui ma sellist seisukohavõttu kuulsin, mõtlesin ma ohoo, miks enamik inimesi ei ole selle peale tulnud?

Võib-olla olen ma elu jooksul liiga palju religioosset kirjandust lugenud. Eks sealt ilmselt tulevadki mingid ilusad kokkuvõtted. Arvan, et see on väärtuslik.

Kuid mul oli väga naljakas, kui tsiteerisid varem mind kaks aastat tagasi öeldu põhjal. Sulle tundub kaks aastat vähe aega, aga minu elukontekstis on see terve igavik. Ma isegi ei tunneks kahe aasta tagust Ristet ära, kui ta mulle tänaval vastu tuleks.

Kas sa muretsed sellepärast, mida kaks aastat tagasi ütlesid? Tundub vahel, et äkki oleks pidanud midagi ütlemata jätma?

Ei, ma üritan sõnu valida ja mitte kellelegi haiget teha – vähemalt mitte neile, kes ei pea haiget saama. Vahepeal peavad inimesed võib-olla ninanipsu saama.

Paljud inimesed, nii noored kui ka vanad, muretsevad väga, millise mulje nad jätavad, kas nad mõtlevad õigesti või mida teised inimesed nende öeldust arvavad. Mõeldakse ka, et kui ma praegu ütlen nii, siis otsib keegi kümne aasta pärast selle lause välja ja mul tuleb jama, mistõttu on parem sellest üldse mitte rääkida.

Võib-olla pole mult piisavalt vastuolulisi asju küsitud ja ma pole neid vist väga palju teinud ka, nii et sellist ohtu mul ei ole. Ning õnneks ei ole ma ka piisavalt tähtis. Õhtuleht ei kirjuta sellest, kui näeb mind mingi inimesega kodust väljas, ja mulle ei saadeta kirju, et nägime, et said trahvi, kas sooviksid seda kommenteerida. Ma ei ole piisavalt tähtis, et see peaks mind tegelikult huvitama. Minu nahk ei ole turul ja ma saan sellest väga hästi aru.

Inimesed ütlevad palju hullemaid asju kui mina, valetavad palju rohkem ja räägivad endale palju rohkem vastu ning väga paljud väga tähtsad inimesed väidavad endale väga palju vastu. Usun, et olen suutnud vähemalt need viimased kaks aastat hoida enam-vähem ühtlast joont. Vaatame, kuidas edasi läheb.

Ma teen väga sageli saateid poliitikutega ja enamasti – või isegi sada protsenti – ei ole nad nõus tunnistama, et nad mõtlesid ja ütlesid kümme aastat tagasi teisiti kui tänapäeval või et nad eksisid. On ka näiteid, kus poliitik ei taha tunnistada isegi seda, mida ta ütles eelmisel päeval või tund aega tagasi, ning öeldu varjamiseks võetakse poliitikute palvel isegi kodulehtedelt artikleid maha. Mõistad sa seda või ei?

Ma ei tea, kuidas nad sellega hakkama saavad. Neil peab väga palju viitsimist ja jaksu olema. Ilmselt on mängus väga suured tulud ja kulud, mida minul vähemalt hetkel ei ole. Ma olen vist liiga laisk, et sellise asja pärast muretseda.

Mis juhtuks, kui poliitikud oleksid sama ausad kui sina? Kas siis ei valiks neid enam keegi? Kas inimesed tahavadki neid, kes räägivad meile ilusat valet – seda, mida me kuulda tahame, mitte seda, kuidas asjad tegelikult on?

See on väga hea küsimus, sest minus – ja ma arvan, et ka paljudes teistes – tekitab tohutult umbusaldust see, kui keegi esitab vastukäivaid väiteid ja ütleb: "Ei, ma saate alguses ei öelnud seda", aga kerime kümme minutit tagasi ja selgub, et ta ütles seda. See tekitab umbusaldust.

Aga see, kui keegi tunnistab: "Jah, vabandust, ma arvasin, et see on tõsi, aga näed, tekkis selline olukord ja ma eksisin, proovime edaspidi paremini," tekitab ju usaldust. Vähemalt siis, kui me mõtleme igapäevaelule ja enda lähedal olevatele inimestele.

Miks on imidži hoidmine nii tähtis, on tõesti kummaline. Asi on ilmselt grupi imidžis – et kõik teised kannatavad ka, kui sa väidad midagi vastukäivat. Kui teised on sinuga sama värvi särgis, siis tundub, et ka nemad on sellepärast natukene kehvemad. Ilmselt on asi selles. See on hirmus ja minu jaoks väga imelik, mul on seda tõesti väga raske mõista.

Sa oled mõnikord välja tulnud provokatiivsete või provokatiivsena tunduvate seisukohtadega. Näiteks: "Võetagu kultuurilt raha ära, nii palju jama jääks tootmata, võtke veerand, võtke pool. See, mis sündima peab, sünnib niikuinii ja paratamatult." See on sinu enda tsitaat.
Kas sa provotseerid teadlikult, nii-öelda keel põses või oli see sisuline kriitika?

See on rohkem kriitika selle kohta, kuidas me kultuurist räägime. Kui me räägime kultuurist, siis enamasti ei räägi me sisust, vaid eelarvest – mis see maksma läheb ja kellele see kasulik on. Me ei räägi sellest, milliseid väärtusi see püüab edendada, millist mõtet edastada või millist ühiskonnagruppi esile tuua. Räägime kogu aeg ainult sellest, mis asjad maksma lähevad, ja see on minu meelest hirmus.

Said sa sellele väljaütlemisele ka arusaamatuid reaktsioone? Tulid mõned nõudlikult su juurde?

Internetis nad vaidlesid ja kurjustasid, aga tänaval ei tulnud keegi mulle vastu näppe lööma. Korraks olin küll natuke kohkunud, sest ma ei tahtnud ju häid inimesi pahandada ja neile pettumust valmistada, aga siis juhtus järjest mitu asja, mis panid mind mõtlema, et on ikka hea, et ma seda ütlesin – see kallutas suurt laeva jälle ühes suunas.

Kultuurilt raha äravõtmise kohta ütlen ma, et seda ei pea tegema mitte riik, vaid igaüks võiks isiklikult oma kultuurilt natuke raha ära võtta, produktsioonikulusid madalamal hoida, meil pole vaja superproduktsioone. Näiteks võiks olla üks tulekahur vähem. On väga hea mõte keskenduda rohkem sisulistele asjadele.

Kas sulle mõni kultuuritoode on mõnikord naha alla pugenud? Saad aru küll, et produtsent on palju raha alla pannud, palganud laulukirjutaja ja muusikud, tootnud kommertseesmärkidel ühe loo ning palganud videot tegema suure produktsioonitiimi, aga ikkagi tunned, et sealt on selline kunst välja tulnud, mis sind kõnetab?

Ikka on. Näiteks väga paljud suurepärased filmid on tehtud tohutute makettide, lavakujunduste ja väga keeruliste masinatega. Loomulikult ei saa me üle ega ümber materjalist, materjalikulust ja töökulust. See on paratamatu. Kuid see ei tohiks olla kogu diskussiooni keskpunkt.

Kas võib öelda, et sa hindad rohkem omaalgatuslikku kultuuritegemist kui institutsionaalset kultuuritegemist?

Nojah, eks institutsioonil on omad head küljed. See tähendab, et sul on rahaline toetus, inimeste toetus, kontaktid ja nii edasi. Aga institutsioonivälisus annab mingil määral väga suure vabaduse, mida mina hea meelega kasutan. See, et keegi ei saa öelda, et homseks olgu see valmis ja ülehomseks too teine asi. Mul on hea meel, et mul on täna õhtul vabadus otsustada, et ma ei kirjuta enam mitte kunagi mitte midagi.

Võib see võib ühel hetkel muutuda? Et oled kahekümne aasta pärast mõne institutsiooni..

Esinaine?

...või osa mõnest teatrikollektiivist ning saad palka selle eest, mida sa teed?

Ikka on võimalik. On olemas väga palju positiivseid institutsioone, institutsioon ise ei ole absoluutselt negatiivne asi. Institutsioon on miski, mis on mõeldud inimesi toetama ja aitama neil omavahel asju korraldada. Ma lihtsalt pole sellest praegu absoluutselt puudust tundnud.

Sinu tekstides, olgu luules või lauludes, on hästi palju huumorit, mängulisust ja absurdi. Kas see on teadlik meetod, et tõele lähemale jõuda, või on absurd ja mäng sinu jaoks asi iseeneses?

Teiste jaoks tundub see võib-olla absurdne ja naljakas, aga kui sa hakkad ringi vaatama, siis ju nii ongi. Kas või see, et tuled ja teed kaardiga oma töökoha ukse lahti. See on täiesti uskumatu, et niimoodi saab teha. Kuidas see töötab? Kuidas elekter töötab? Ma ei tea. See on minu jaoks maagia!

Panen väga paljudes asjades tähele maagiat, mida sageli ei märgata, ja üritan seda serveerida nii, et ka teised seda tähele paneksid.

Sama on huumoriga – see teeb tekstid ja muusika palju kättesaadavamaks. Huumori kaudu on võimalik kõneleda tõsistest, kurbadest või keerulistest teemadest nii, et see ei oleks tohutult raske ja väsitav. Huumor toob asjad inimesele lähemale, ulatab käe, et tule, võta kinni, ja aitab raskusemägedest üle ronida.

Kirjelda mõnda hetke, olustikku või stseeni, mis on sind viimasel ajal käivitanud ja millest võib, aga muidugi ei pruugi, midagi edasi areneda. Sa oled mitu korda maininud uksekaardi piiksutajaid, aga veel midagi.

Pean tunnistama, et olen viimase kahe kuu jooksul neli korda näinud ühte ja sama meest eri kohtades jalanõu jalast ära võtmas. Kaks korda minu maja ees, ükskord Sõle tänaval ja ükskord kuskil kolmandas kohas. Ta võtab lihtsalt vasakust jalast jalanõu ära ja raputab seda. Ja see oli iga kord sama mees! Ma ei tea, kuidas see võimalik on ja mis tal kogu aeg jalanõu sisse läheb. See, et see juhtub eri päevadel eri kohtades... Kui ma seda ütlen, siis tundub, nagu ma mõtleksin selle välja. Kuidas see on võimalik? Aga see pani mind küll kõvasti mõtlema.

Sellest võib tulla midagi?

Sellest võib romaan tulla. See on nii tuumakas.

Mis sul praegu käsil on? On midagi tulemas, millest võiksid inimesed avalikult osa saada, kui me räägime sinu loomingust?

Tegelen vaikselt oma sooloalbumiga, mille loodan lähiajal valmis saada. Aga näed, kui hea – kuna mul ei ole kellegi ees kohustusi, võin selle ka mitte kunagi valmis teha. See on tore ja samas väga halb.

Reaalsematest asjadest, "Hullunud Tartul" tuleb üks väga tore esinemine, mis on natuke nagu film, natuke nagu luuletus ja natuke ka kontsert. See on järgmine suurem projekt ning minu jaoks ka uuem formaat ja meedium.

Arutasime enne saadet, kas me vestleme eetris kasutades teie- või sina-vormi. Tavaliselt on "Reedese intervjuu" saates kasutusel teie-vorm, aga me leppisime kokku, et räägime sina-vormis. Kas vestlus oleks tulnud teistsugune, kui me oleksime kasutanud teie-vormi?

Ma ei usu. See on imelik, kui öeldakse teie, aga ma ei lase end häirida. Kuna ma olen koolis natuke ka õpetaja, siis õpilased ütlevad vahepeal "teie". Olen sellega juba harjunud ega pane kumbagi pahaks.

Külas oli kirjanik, muusik ja võib vist öelda maailmaparandaja Riste Sofie Käär.

Lihtsalt parandaja.

Aitäh! Ja eelinfona võin kuulajatele-lugejatele öelda, et lähikuudel on Vikerraadiost võimalik kuulata "Ööülikooli", kus Riste Sofie Käär taas külaline on.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.