Kohe sooritan riikliku kuriteo, aga teisiti ei saa. Kohe kritiseerin meie maa soola, kultuuri alussambaid ehk kultuurimajade ja rahvamajade rahvast. Aga teisiti tõesti ei saa.

Minu kuritöö püüab ära hoida suuremat kuritegu. Nimelt kultuurikatastroofi, millest räägivad novembri lõpul kokku tuleva kultuurikongressi korraldajad. Nad väidavad, et 28 aastaga on kultuuriministeeriumi eelarve osakaal riigieelarves vähenenud kolm korda.

Ja väheneb veelgi... Mida siis teha, et kultuuriraha hulk ei väheneks? Et kultuuri ei oleks kolm korda vähem? Ju tuleb aru pärida vähendajatelt, seega riigikogu saadikutelt.

Küsimise võimalus on kohe käes. Veidi enam kui saja päeva pärast, 7. märtsil, on riigikogu valimised. Laias laastus otsustatakse siis meie maa saatus neljaks aastaks. Ka kultuuri ja kultuurimajade oma. Ka kultuuritöötajate palga suurus. Ka see, kas teatrid saavad raha maale sõiduks.

Olin pehmelt öeldes naiivne ja otse öeldes loll, kui arvasin, et nüüd, valimiste eel, saavad kultuurimajad triiki täis valimisdebatte. Tuhkagi! Tuli välja, et kultuuritöötaja pelgab poliitikat.

Saatsin Eesti rahvamajade ühingu abiga rahvamajadele üle maa laiali enam kui 70 kirja. Küsimus oli, et kas valimiste eel valimisdebatte korraldate. Vastused saabusid vaid kümnendikust rahvamajadest. Vaid kaks olid seda meelt, et valimiseelne debatt on kultuurimaja kohustus ja roll.

Üks vastus: "Meie majas Pärnu-Jaagupis ise me kedagi kutsuma ei pea. Alati enne valimisi avaldavad erakonnad ise soovi tulla rahvaga kohtuma. Peetakse nii debatte kui ka lihtsalt kohtumisi."

Tore ja kiiduväärne vastus tuli ka Raplamaalt: "Korraldan oma Varbola rahvamajas aastaid enne riigikogu ja ka KOV-i valimisi. Nii debatte kui ka kohtumisi erakondadega eraldi. Riigikogu valimistel on meeleldi alati kohal olnud kõikide erakondade esindajad. Kohtumised on huvitavad."

Lüganuse Ida-Virumaalt mainis, et me ei välista debati võimalust: "Kui tekib kogukonnas huvi ja vajadus, oleme valmis kaasa aitama."

Enamik vastajaid teatas, et kui tahetakse debatti korraldada, siis võib. Aga ise ei korralda. Kultuuritöötaja olla apoliitiline.

Kahtlen ja vaidlen vastu. Tegelikult on kultuur just poliitika. Kultuuripoliitika on pealegi kõige olulisem poliitika üleüldse. Kultuuripoliitika on rahvaste, ka eesti rahva elu ja surma küsimus. Keele ja meele küsimus. Ka külakultuurimajades, ka külaraamatukogudes.

Toon mõned positiivsed näited oma kodukandist Kadrinast. Siin on keskkooli noored aastaid kohalike ja riigikogu valimiste eel kandidaatide debatte korraldanud. Alati sisukuse eest kiita saanud. Kadrina saunas on sõnakad saunalised 25 aastat nõudnud aru nii riigikokku pürgijatelt kui ka ministritelt. Need on legendaarsed kohtumised ja seal öeldakse nii otse, et mõned poliitikud neid suisa pelgavad.

Olen korduvalt debatte juhtinud ja korraldanud. Nüüd õhutan debatte korraldama kõiki Eesti rahvamaju ja rahvaraamatukogusid.

Debatt pole valus, küll aga ilus. Debatt pole nõme, küll aga põnev. See on kodaniku võimalus ja kohus Eesti asjas kaasa rääkida. Küsida ja nõuda, kaubelda oma hääle eest välja parim pala. Nõuda konkreetseid vastuseid konkreetsetele lubadustele. Ja jätta need meelde. Ja kui asjad lörri lähevad, siis nõuda valitutelt otsesõnu aru. Imelihtne.

Pealegi on valimisdebatt hoopis sisukam sündmus kui see, et teie maja ette pannakse püsti mõne erakonna telk ja rahvas sinna sisse meelitatakse. Üksik valija on partei telgis ju parteilaste piiramisrõngas.

Aga rahvamajas või raamatukogus on peremeheks rahvas, selleks need majad ongi loodud. Just selleks, et rahvaga koos rahva asju arutada. Küll hiljem jõuab tingel-tangelit ka teha.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.