Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Egle Pullerits: tere hommikust ehk kuidas selle teretamisega siis on?

Tere hommikust! Kuuleme kaaskondlastega kokku saades mitut sorti teretusi: tere hommikust, tere hommikut, hommikust, hommikut, hommik. Loomulikult võib vabas keelepruugis ehk argikeeles neid kõiki kasutada, kuidas kellelegi suuvärk antud on. Teine asi on avalikkuse ees või muidu ametlikumas olukorras.
Tahaksin esmalt tulla tagasi oma esimesena kõlanud teretuse juurde. Tere hommikust. Minult on küsitud - nagu ka arvatavasti teistelt eesti filoloogidelt, keelekorraldajatelt ja keelehooldajatelt -, miks me, eestlased, selles väljendis sõna hommik seestütlevas käändes kasutame. Sellisel puhul saan rääkida etümoloogiast, mis on selle väljendi taga, ehk kuidas on seda varem öeldud.
Kindlasti on eesti keele kõneleja märganud, et mõningad väljendid on pika aja jooksul nii-öelda kulunud, lühemaks muutunud. Nii on ka selle väljendi puhul: vanad eestlased olevat öelnud "Tere hommikust aega!", "Tere õhtust aega!" Ja nii edasi. Nii et neis teretustes ei ole hommik ja õhtu mitte seestütlevas käändes, vaid tegemist on omadussõnade hommikune ja õhtune osastava käändega ja tervitatud on otsesõnu võttes aega. Aja jooksul oleme lihtsalt mugavaks muutunud, pole tahtnud nii pikka lausungit teha ja ütleme viimast sõna välja jättes: tere hommikust või hommikust.
Kui nüüd keelekasutusolukordade juurde tagasi tulla ja mõelda, kas ametlikus või avalikus ruumis sobib öelda veel väljajättelisemalt, lihtsalt hommik, lõuna, päev, õhtu, siis ei, need ei sobi. Eriti kummastav on komme öelda ükskõik mis kellaajal inimest kohates hommik. Leian, et sellise tunnetuslaiskuse puhul pole vajagi nii pikka sõna nagu hommik üle huulte lasta. Öelge lihtsalt tere. Ja te ei eksi, sobib igas olukorras.
NB! Vikerraadio Keelesäutse saate täispikkuses kuulata SIIN.
Kindlasti on eesti keele kõneleja märganud, et mõningad väljendid on pika aja jooksul nii-öelda kulunud, lühemaks muutunud. Nii on ka selle väljendi puhul: vanad eestlased olevat öelnud "Tere hommikust aega!", "Tere õhtust aega!" Ja nii edasi. Nii et neis teretustes ei ole hommik ja õhtu mitte seestütlevas käändes, vaid tegemist on omadussõnade hommikune ja õhtune osastava käändega ja tervitatud on otsesõnu võttes aega. Aja jooksul oleme lihtsalt mugavaks muutunud, pole tahtnud nii pikka lausungit teha ja ütleme viimast sõna välja jättes: tere hommikust või hommikust.
Kui nüüd keelekasutusolukordade juurde tagasi tulla ja mõelda, kas ametlikus või avalikus ruumis sobib öelda veel väljajättelisemalt, lihtsalt hommik, lõuna, päev, õhtu, siis ei, need ei sobi. Eriti kummastav on komme öelda ükskõik mis kellaajal inimest kohates hommik. Leian, et sellise tunnetuslaiskuse puhul pole vajagi nii pikka sõna nagu hommik üle huulte lasta. Öelge lihtsalt tere. Ja te ei eksi, sobib igas olukorras.
NB! Vikerraadio Keelesäutse saate täispikkuses kuulata SIIN.
Toimetaja: Rain Kooli