Arne Hiob: piiblitõlgendusest, homoseksualismist ja Jumala armastusest ({{commentsTotal}})

Arne Hiob on Tallinna Jaani koguduse õpetaja, teoloogiadoktor ja EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia õppejõud.
Arne Hiob on Tallinna Jaani koguduse õpetaja, teoloogiadoktor ja EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia õppejõud. Autor/allikas: EELK Usuteaduste Instituut

Kuni viimaste aastakümneteni kehtis kogu kristluses vaieldamatu tõena: Piibel ja kristlik usk ei pea õigeks homoseksuaalsust. See arusaam oli nii vaieldamatu, et selle üle isegi ei vaieldud, praktiliselt puudusid sellesisulised diskussioonid.

Samad hinnangud kehtisid juutluses. Vanas Testamendis (Tooras) on homoseksuaalne suhe otsesõnu keelatud. Seepärast suured toorakommentaatorid (Talmud, Mooses Maimonides jt) „ei käsitlenud seda teemat. Toora tekst on ühemõtteline, sellele ei olnud midagi lisada”, ütleb rabi Bar Rav Nathan.1

Muutus toimus aga juutide käitumises. Tooras nõutakse homoseksuaalse suhte puhul (nagu paljude muudegi meile arusaamatute nähtuste korral) surmanuhtlust, mis oli karistusena laialt levinud varasemates ühiskondades (kristluses on nii aru saadud, et Jumala ilmutuse sotsiaal-käitumuslikud nõuded on seotud ühiskonna arengutasemega). Võrreldes Vana Testamendi aegadega taandus kristlus enamikust juutidele määratud eeskirjadest, kuid areng oli edasi kulgenud ka juutluses endas. Nii nagu evangeeliumides loobuti patuse naise pihta kivide viskamisest (Jh 8:7–11), pole ka juutluses paljud rabid ammu enam pooldanud surmanuhtluse rakendamist.2 Ka homoseksuaalsuse puhul „ei viida surmanuhtlust juudi õiguse järgi enam täide umbes kaks tuhat aastat”, kinnitab rabi Bar Rav Nathan.

XX sajandil leidis ilma igasuguste eriliste vastuvaidlemiseta ka kristlikes maades tunnustust arusaam, et homoseksuaalsus ei ole kuritegu, mida tuleks karistada (varasemates süsteemides karistati seda rangelt). Et samasooihalus ei pruugi olla inimeste enda valida, vaid haarab neid sõltumata nende tahtest, siis on nähtud selles seksuaalse orientatsiooni eripära, mis kaldub kõrvale heteroseksuaalsusest. Keegi Londoni islamivaimulikki näiteks tunnistas mõne aasta eest, et nii nagu kõik seksuaalsuhted on intiimsuhted, mis kuuluvad inimese eraellu, olgu ka homoseksuaalsete suhetega: neid saab vaikides tunnustada sõprussuhtena, mille iseloom on partnerite oma asi, kes võivad riiklikul tasemel sõlmida omavahelisi lepinguid, milliseid aga seaduse alusel soovivad. Kuid see pole abielu.

Alles soov kehtestada riikliku (ja kirikliku) seadusega nn homoabielu (relativeerides enne partnerluslepingute, kooseluseadustega ning muude üleminekuvormidega abielumõiste) on viinud teatavale homoseksuaalsuse-vastase vaenu tõusule. Minu arvates on seda läbinisti vääralt tõlgendatud vaenuna homoseksuaalide vastu (üksikuid selliseid on muidugi kindlasti), sest tegemist on mehe ja naise vahelise abielumõiste kaitsmisega. Seda tehakse mitte ainult Jumala, vaid ka looduse nimel, sest mitte ainult loomisteoloogiliselt, vaid ka evolutsiooni eeldades võidakse käsitleda homoseksuaalsust teatud hälbena, mis on kaotanud oma sideme seksuaaltungi tekkimise algse eesmärgiga.

Teatavasti on seksuaalsus kujunenud välja seoses soojätkamisega ning mõjub ahvatlevana loomisenditele, et nad välja ei sureks. Kui suguiharus soojätkamise otsesest seosest hälbib, siis on seda mõistetud nihkena, mis on tekkinud seksuaalsusega liialdamise tagajärjel (nagu arvati enamasti minevikus) või kaasasündinuna (nagu kaldutakse oletama tänapäeval). Igasugust mõõdutunde kaotamist (juba heteroseksuaalset mõõtupidamatust) on nähtud seoses patuga, mida ei saa kuidagi normaalseks pidada või heaks kiita.

Nii väljendab klassikalisel viisil näiteks Elmar Salumaa, sidudes kogu seksuaalsusega seotud teema inimeses kätkevate tungidega. „Seksuaaltung ei ole erandlik, võrreldes inimese teiste vitaalsete tungidega. Nagu teisedki vitaalsed tungid, nii on ka seksuaaltung langusjärgses inimeses destrueerunud patu tõttu.”

Tungide seotusest patuga tuleneb ka pahelisus. „Seksuaalsuse valdkonnas tuleneb pahelisus selle tungi langusjärgsest destrueerumusest. Taoline riknenus ilmneb tolle tungi ajendite killustatuses. Seksuaaltungi funktsioneerimisel on olulised kaks võistlevat ajendit: ühelt poolt on seksuaaltung bioloogiliselt paratamatu soo jätkamiseks, teisalt võimaldab selle tungi rahuldamine elulist naudingut. Eetika seisukohalt ei saa neid ajendeid erinevalt hinnata. Raskused tekivad nende tasakaalustamisel. Enamasti on need ajendid tasakaalust väljas vitaalse naudingu suunas.”

Patu ja pahe ilminguks on egotsentriline ja sõltuvust tekitav nauding. „Selgemini kui teiste tungide puhul ilmneb just seksuaalsuses kalduvus keskenduda naudingule: mida enam seda toidetakse, seda näljasemaks see muutub, seda erksamalt reageerib inimene rahuldamise igale võimalusele.” Naudingust lähtuv seksuaalsus on Salumaa sõnul „pahede taimelava”, millega seondub ka homoseksuaalsus ja mille puhul ta küsib: „Kas see on pahe või defekt? Kristlikud eetikud on seda ikka pidanud paheks. Selline seisukoht tundub olevat ennatlik, kui on olemas sünnipärane homoseksuaalsus. See on defekt. Paheks osutub see siis, kui seda teostatakse”, s.t kui tasakaalust väljaläinud seksuaalsust harrastatakse.

Homoseksuaalsuse pahelisus seondub kõikide liialdatud tungide pahelisusega. „Seksuaaltungi tasakaalustamata avaldused on kõlbelise hinnangu kohaselt pahelised.” Samas aga rõhutab Salumaa, et see on „pahelisus, mis eetika seisukohalt ei ole kõlvatum, võrreldes pahelisusega teiste tungide avaldumises.” Tema järeldus on klassikaline: „Seega homoseksuaalsust ei saa hukka mõista, küll aga säärast seksuaalset vahekorda.”3

Seoses Elmar Salumaa väidetega võiksime puudutada ka küsimust: kas homoseksualism on kaasasündinud või külgeõpitud. Allakirjutanu teada ei ole seda küsimust seniajani lõplikult lahendatud. Ehkki tundub domineerivat esimene arvamus, pole vähemalt filmitegijate arvates välistatud ka teine võimalus. Nii kerkis esile hiljuti inglise krimisarjas „Mõrvad Midsomeris” keegi professor, kes avastas endas homoseksuaalsuse alles oma elu kuldses keskeas. On teada küllalt lugusid ka tõsielust, kus varem vastassoolisega abielus olevad inimesed avastavad endas homoseksuaalsuse hiljem.

Hiljuti kerkinud taotlus käsitleda homoseksuaalseid suhteid abieluna, mis on läbi löönud juba mitmetes maades, ei ole teostatav klassikalise kristliku skeemi alusel. Seksuaalsusega seotud tung põimub patuga: nii nagu enesesäilitamistungist tärkavad patused liialdused: võimuiha, ahnus, ihnsus, kadedus, ülbus, mõrv jne – moondub seksuaaltungki homoseksuaalseks ihaks. Nõue pidada homosuhet võrdseks abieluga võrdub nõudega, et õnnistataks teisigi pahesid – võimuiha, ahnust, kadedust, ihnsust jne.

Tänapäeva teadlaste hinnangud homoseksuaalsuse kohta, mis ei käsitle selle seoseid patuga, ei saa olla kristlusele (ja juutlusele) absoluutseks mõõdupuuks, sest teaduslikult ei saa väita üldse patu olemasolu. Patust kui inimese ja Jumala vahelisest mürgitusseosest, mis oma tuumas transtsendeerib maise maailma ega ole seetõttu inimuurimustele täiesti kättesaadav, kõneleb aga kogu Pühakiri. Seepärast ütleb ka rabi Nathan: „Sellegipoolest ei tohi Piiblit moodsa ajavaimu järgi ümber tõlgendada.”

II

Seega kui soovitakse kristluses (või juutluses) põhihinnangu muutumist homoseksuaalsuse suhtes, siis tuleks näidata, et tegelikult on Piiblit tõlgendatud suuresti läbi mitme aastatuhande valesti. Seda teed on läinud Jaan Lahe ja Urmas Nõmmik oma artiklis „Homoseksuaalsus piiblis”, mis ilmus mõne aasta eest Usuteaduslikus Ajakirjas.4 Ehkki selle artikli levitamist püüti takistada kristlikes ringkondades (et vaba levik ei jätaks muljet, nagu oleks selle sisu vastuvõetav, mitte arvates, nagu suudetaks levikut vältida soovijaile), on just see Usuteadusliku Ajakirja number ainsana täielikult läbi müüdud.

Artikli autorid ja nende mõttekaaslased on korduvalt kurtnud, et miks ei ole selles kirjutises esitatud seisukohtade suhtes korraldatud diskussiooni. Arvan, et seda on välditud peamiselt energia kokkuhoiu tõttu, sest autorite väidete ümberlükkamiseks tuleks ligilähedases ulatuses süveneda teemasse, mille puhul traditsioonilised kristlased on veendunud, et kuitahes haritud õpetlastel pole võimalik (ükskõik kui leidlikke oletusi ja mõttekonstruktsioone püstitades) kummutada sajandeid vankumatult püsinud arusaamu.

Allakirjutanu võttis selle töö viimaks ette ja jõudis järeldusele, et autorid on teinud vea juba oma eksegeesi eeldustes. Kõigile on teada, et tekste tuleb lugeda koos kontekstiga, mis kehtib ka Piibli puhul, sest juutide ja kristlaste Pühakiri ei ole inimestest isoleeritav loodusobjekt või taevast allavisatud ilmutus, mille uurimiseks piisaks otsesuhte loomisest uurijate ja tekstide vahel. Piibel on kujunenud sajandite jooksul inimeste keskel, kelle usust ja vaateist suurem osa ümbritseb üksnes n-ö nähtamatu vaimuväljana kirjutatud tekste. Traditsiooniliselt on seda väljendatud lausega, et Pühakiri on mõistetav ainult „vaimus, milles ta on kirjutatud” – ning toimijana on nähtud ka Jumala Vaimu.

Teisisõnu, traditsioonilist arusaama, et Pühakiri ja traditsioon kuuluvad ühte, väljendab ka piibliuurimise põhimõte, et tekst ja kontekst kuuluvad kokku. Seda printsiipi ei ole rikkunud ainult Jaan Lahe ja Urmas Nõmmik, vaid paljud teisedki tippeksegeedid, vahetades kaudsema religiooni- ja kulutuuriloolise miljöö ehk tausta (nt hellenismi) ära lähima usulis-kultuurilise miljöö ehk kontekstiga, milles tekkis tekst ja mida väljendab ning jätkab traditsioon. Vea tekkimise psühholoogiliseks eelduseks võib olla alateadlik soov lugeda Piiblist välja midagi ajakohast, mis sobiks praeguse ajaga.

Et uuritavaid tekste ei tohi menetleda puhtformaalselt, isoleerituna traditsioonist, seda teavad ka Lahe ja Nõmmik: „Piiblitekste saab täielikult mõista alles nende kontekstis.” Piiblis on seitse kirjakohta (1Ms 19; Km 19; 3Ms 18:22, 20:13; Rm 1:26–27; 2Kr 6:9–10; 1Tm 1:8–10), „mida põhiliselt seostatakse hinnangutega homoseksuaalsusele.” Need väljendavad juutluses esinenud „üldist hoiakut ‚ebaloomulike’ seksuaalsuhete suhtes” (sarnaselt eitav käsitlus oli juutluses ja kristluses levinud kuni tänapäevani).

Sellegipoolest arvestavad Lahe ja Nõmmik rohkem taustal olevat antiikkultuuri, võttes ühtlasi eksegeesi eelduseks praegu levinud vaate, mille kohaselt „erinevad piibliaegsed arusaamad inimese seksuaalsusest oluliselt tänapäevastest ning ka tollased teadmised ei vasta meie omadele. Nii oli nt antiikkultuurile võõras arusaam, et inimese seksuaalsus on suunatud vaid ühele kindlale soole.” Või näiteks rõhutavad nad, „et seksuaalkäitumist määravad normid ning nende põhjused on erinevates kultuurides erinevad”, ületades seega mitmeid piire konteksti ja erinevate taustade vahel ajas ning ruumis.

Taustaks oleva antiikkultuuri arvamused inimese seksuaalsusest ei moodusta tõelist konteksti piibellikele väljendustele, sest viimased esimestele sageli vastanduvad (rabi Bar Rav Nathani sõnul vastandusid juudi toora nõuded kaananlaste jt Lähis-Ida rahvaste tavadele). Samuti pole nii endastmõistetav, et midagi olulist saab üldsõnalisel viisil järeldada erinevate ajastute erinevatest arusaamadest inimese seksuaalsuse kohta, sest inimene ise on aastatuhandeid jäänud oma konstitutsioonilt põhiliselt samaks.

Hoolides vähe algsest piibellikust juutlik-kristlikust kontekstist ning läbi sajandite jätkuvast traditsioonist, toetuvad autorid paljuski isoleeritud piiblitekstidele, osutades formaalsetele erinevustele üksikasjus, mis võimaldavad teha erinevaid kombinatsioone ning jõuda traditsioonilisega võrreldes hoopis muudele järeldustele. Samas väidavad ja näitavad nad, et eksegeetide seas ei ole sageli üksikküsimustes üksmeelt. Seega ei ole ka nende enda eksegeetiline tulemus midagi rohkemat kui üks paljude seas, mis ei kõiguta vähimalgi määral Piiblil põhinevat eksegeetilist traditsiooni.

III

Järgnevalt võtan vaatluse alla Jaan Lahe ja Urmas Nõmmiku poolt õigesti mainitud seitse peamist piiblikohta, kus on juttu homoseksuaalsusest. Kontekstist hälbivad nad aga ka selles, et jätavad välja Jeesuse kaalukad sõnad, mis tõsi küll ei räägi otsesõnu homoseksuaalsusest, kuid teevad seda kaudselt, põhjendades abielu aluseid. Et Jeesuse väited on olnud aluseks kristlikule arusaamisele, siis saab formalistlik lähenemisviis, mis neid ignoreerib, evida ka ainult formaalselt kehtivaid (loe: kehtetuid) järeldusi.

Vanas Testamendis on homoseksualism otsesõnu keelatud. „Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus” (3Ms 18:22). „Kui mees magab mehega, nagu magatakse naise juures, siis on nad mõlemad teinud jäledust” (3Ms 20:13). Ehkki otsesõnu ei keelata naistevahelist homoseksuaalset vahekorda, on seda teadaolevalt alati eeldatud, sest ka naine on inimene (1Ms 1:27), kellele nagu mehelegi keelatakse seksuaalsuhe sugulastega ja loomadega ehk sodoomia (3Ms 20:14–17).

Sodoomia nimetus tuleneb Soodoma linna nimest, kus (nagu ka Gomorra linnas) elati „ebaloomulike himude” järgi (1Ms 19:5jj, vrd Jd 1:7), kuni Jumal Soodoma ja Gomorra hävitas. Kui sarnane komme kerkis Iisraeli suguharu benjaminlaste seas (Km 19:22jj), siis purustasid teised iisraellased selle suguharu sõjalisel teel. Ehkki tekstidega formaalselt suheldes võib vaidlustada nendes esinevate väljendite seost homoseksualismiga, on neid alati nii mõistetud ja pole mingit põhjust anda muid hinnanguid.

Silma torkab, et evangeeliumides ei kerki kordagi homoseksualismi teema. Sellest ei järgne aga kuidagi, nagu suhtunuks Jeesus küsimusse vabameelsemalt. Jeesus seisab kindlalt Toora põhjal, millest ei tohi täppi ega kriipsugi kaduma minna (Mt 5:17j; Lk 16:17). Koos rangemate juutidega radikaliseeris ta Vana Testamendi abielurikkumise keeldu: juba himustav pilk peab meid tegema ettevaatlikuks (Mt 5:27–30).

Keskmisest juutlusest rangemalt välistas Jeesus abielulahutuse, mida Moosese seadus (Toora) teataval viisil lubas: „Teie kõva südame pärast kirjutas ta teile selle käsu, aga loomise algul lõi Jumal inimese meheks ja naiseks. Seepärast jätab mees oma isa ja ema ja hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks, nõnda et nad enam ei ole kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!” (Mk 10:5–9). Ainult abielurikkumine annab õiguse abielulahutuseks (Mt 5:32, 19:7).

Jeesus viitab siin Vana Testamendi loomisloole, mille kohaselt Jumal lõi inimese „meheks ja naiseks” (1Ms 1:27–28; vrd 2:18,23–24). See on oluline, sest ka Lahe ja Nõmmiku sõnul on Piiblis mõningaid „vaieldamatuid tõdesid, nt see, et Jumal on inimese loonud, mille suhtes ei väljenduta kusagil ambivalentselt.” Jeesuse sõnul on seega mees- ja naissugu loomispärased ning neil tuleks elada ühesainsas lahutamatus abielus.

Lahutamatu monogaamia kuulub järelikult kõige täielikumal määral inimloomuse juurde, mis paraku patu läbi on rikutud. Piibli kirjelduses oli esimeseks mitmenaisepidajaks vägivaldne Lemek (1Ms 4:19) ja meie kange loomuse tõttu lubas Moosese seaduski veel polügaamiat (5Ms 21:15jj). Jeesus taastas abielu algse puhtuse, milline taotlus jäi püsima kristlaskonnas. Kuni reformatsioonini (ja tänapäevalgi ortodoksi ning katoliku kirikuis) nähti abielus Jeesuse poolt loomiskorrale rajatud sakramenti ehk müsteeriumi (saladust), millele esialgsel kujul viitas juba apostel Paulus (Ef 5:31–33).5

Seega võiks öelda, et nii nagu Talmud, ei käsitle ka evangeeliumid homoseksualismi teemat, sest Toora keelud on vaieldamatud. „Tänapäeval homoteoloogias esindatud spekulatsioonid Jeesuse ja tema õpilase Johannese erootilisest suhtest”, kirjutavad ka Lahe ja Nõmmik, on „alusetud ja ebaajaloolised.” Kui nad aga täpsustavad, et need järeldused kehtivad „Jeesuse elu uurimise praeguse seisu valguses” ning on „sama alusetud ja ebaajaloolised nagu vanakiriklik pärimus Jeesuse tsölibaadist”, siis tuleb vastu vaielda.

Pärimusele Jeesuse tsölibaadist, mis väljendavad vaikides evangeeliumid, ei ole vanakiriku ajast tõsiseltvõetavat konkureerivat pärimust. Kindlasti oleks Jeesuse abielusuhteid kusagil nimetatud, kui need oleksid eksisteerinud. Seetõttu kuuluvad kõik taolised spekulatsioonid fantastika valdkonda (sama kehtib Jeesuse suhte puhul Johannese või Maarja Magdaleenaga).6 Arvestades allikate puudumisega pole põhjust oodata muudatusi ka tulevikus, sest muudatuste eeldamine halvustaks põhjendamatult praeguseid pärimusi. Lisaks peame arvestama, et meie ajaline vahemaa algpärimusega pidevalt suureneb, mistõttu paljalt tekstikriitikal põhinevad oletused lähevad tõenäoselt üha ebatäpsemateks.

IV

Uues Testamendis kerkib homoseksualismi teema Pauluse kirjades, mis on ka mõistetav, sest hoolimata sellest, et apostelgi põhines kindlalt Tooral ja kinnitas selle inspireeritust (2Tm 3:16, Rm 1:2), puutus ta rohkem kui Jeesus kokku antiikse ümbrusega, kus nimetatud suhted olid koos teiste seksuaalsete vabadustega sallitud. Pauluse põhinemist Tooral tõendavad tema väited, kus mõistetakse hukka nii aktiivne kui ka passiivne homopraktika (1Kr 6:9–11; 1Tm 1:9–10). Nii nagu Jeesus, tunnetab ka Paulus seksuaalselt himustava pilgu ohtu (1Kr 7:5) ning keelab Issandale viidates abielulahutuse (1Kr 7:10jj).

Eriti markantselt kerkib esile Lahe ja Nõmmiku kontekstiga mittearvestamine Pauluse väite puhul, kes kirjeldab ebajumalateenistusse langenud inimkonda, mille tagajärjel on Jumal nad andnud „häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust” (Rm 1:26–27). Paulus toetub juudi traditsioonile Saalomoni tarkuseraamatus, mis esitab sama tuletusseose: pahed, s.h homoseksuaalsus, tulenevad ebajumalateenistusest.7

Lause esimeses pooles, kus on juttu naistest, ei nimetata otsesõnu (homo)seksuaalseid suhteid, kuid seose põhjal („nõndasamuti ka”) lause teise poolega, kus on juttu meestest, järeldub, et siiski on seal mõeldud (ühtlasi ka homo)seksuaalset vahekorda. Sellegipoolest arvavad autorid, et lause esimeses osas ei pruugi olla juttu (homo)seksuaalsusest, kuna „ei vihja sellele miski tekstis endas.” Järeldus on formaalne ja kunstlik, eeldades nagu võiks lause eksisteerida ka poolikuna. Paulus aga just hiljem täpsustab, mis jäi esmalt ütlemata, mistõttu lausepoolte eraldamine lõhub seose ega anna õigeid tulemusi.

Sama tuleb öelda autorite väite puhul: „Tekstis ei öelda midagi homoseksuaalsete suhete lubatavuse või keelatuse kohta – Paulus kirjeldab siin vaid olukorda.” Taas on järeldus vildakalt formaalne ja kunstlik: kui apostel eeldab Toora kehtivust, siis pole õige seda vaidlustada põhjusel, et ta ei nimeta seda selles lauses. Samal ajal on kogu lause läbinisti kriitiline, mis viitab negatiivsele hinnangule ehk keelatusele.

Paulus kasutab selles tekstis ka Uues Testamendis üsna haruldasi väljendeid, kõneldes meeste ja naiste asemel „isastest” (arsēn) ja „emastest” (thēlys). Samuti väljendab aga ka Jeesus, kui ta räägib inimese loomisest meheks ja naiseks (vt ülal). Kahes kohas kasutatakse veel neid sõnu, nimetades Jeesust poisslapseks, täpsemalt „isaseks”, kes allub samadele tingimustele nagu kõik poisid (Lk 2:23), kuid kelle osa inimkonna lunastusloos on eriline (Ilm 12:5,13). Et see, mida Jumal Jeesuse kaudu teeb, kehtib ka naiste („emaste”) kohta, siis ilmneb, et erinevaks loodud sood kuuluvad ühtlasi ühte. Seepärast ütleb Paulus samu sõnu kasutades: „Ei ole siin meest ega naist [täpsemalt: isast ega emast], sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses” (Gl 3:28). Ka Vanas Testamendis ei tule meestel ja naistel erinevaid käskusid täita, kui see pole (sugude iseärasuse tõttu) teisiti fikseeritud.

Seepärast kõlab kummaliselt Lahe ja Nõmmiku kokkuvõtlik väide: „Kuna ka ülejäänud siin analüüsitud Piibli kirjakohad käsitlevad vaid meessoost isikute seksuaalvahekordi ja ainult vastavat tegevust, siis ei ole väide, et Piibel mõistab hukka (kõigi) homoseksuaalsete kalduvustega inimeste igasugused seksuaalsuhted, eksegeetiliselt põhjendatud.” Autorid rõhutavad, et nad väidavad seda E. P. Sandersi (mainekas Pauluse-eksegeet) ja Eesti Kirikute Nõukogu seisukoha vastu homoseksuaalsuse küsimuses. Sellega on nad tekstid eraldanud kontekstist, jõudes formaalsetele, s.t paikapidamatutele tulemustele.

Pigem võiks „isased” ja „emased” siduda ka loomariigiga, sest Pauluse sõnul on kogu loodu kaduvuse all ja ootab jumalariiki (Rm 8:19jj), mille puhul juba Vana Testamendi prohvetid kuulutasid kurjuse kadumist kiskjate loomadegi eluviisist (Js 11:6–9). Ehkki viimane tundub meile sama võimatu nagu sugutungi võitmine, oleme kõik märganud, kuidas väikeulukid ei karda enam inimesi, kuna need neid enam ei jälita, või kuidas taltsad kiskjad praegugi juba seltsivad üksteisega (vt vastavaid klippe Facebookis). Kas pole seega ka inimese instinktid viimselt muudetavad? Uku Masing uskus seda veendunult.

Teisalt on aga ka loomadel oma kaasaantud konstitutsioon: Jumal oli ju loonud ka muu loodu oma liikide järgi (1Ms 1:12,21–25). Suguorganid on niihästi loomadel kui ka inimestel loodud kahe erineva soo järgi, mistõttu nende kasutamist muul moel on nimetatud „ebaloomulikuks”, nähes (mõneti ka loomade juures täheldatavas) homoseksualismis kaasapäritud seksuaaltungi vääras suunas iseseisvumist ning tungieluga liialdamist, ükskõik kas isend on selleks vaba või oma muutunud loomuse poolt sunnitud. Vahest tuleks võimaluse korral taotleda ka samasooiharuse tagasimuutmist sugudevaheliseks külgetõmbeks?

V

Viimaks olgu esitatud veel mõned üksikasjad ja muljetel põhinevad mõtisklused.

Jaan Lahe ja Urmas Nõmmik tõstavad õigesti esile, et homosuhete keelustamise eesmärgiks Vanas Testamendis (3Ms 18–20) ei ole „üksikute seksuaalaktide keelustamine bioloogilistel, hügieenilistel või moraalsetel eesmärkidel, vaid püha rahva puhtus.” Teisalt aga võib küsida: milles see puhtus siis seisneb, kui sellel ei ole bioloogilisi ja moraalseid aspekte? Bioloogiline külg peaks olema seotud loomisega, millele Vanas Testamendis ei ole alternatiivi, moraalne aga sellega, et Looja seadusest kinni peetakse.

Homosuhte keelustamine ei tõuse sugugi olulisemana esile paljudest teistest keeldudest, mis sisalduvad Tooras. Küsimusele, miks osa Vana Testamendi käske loetakse kehtivaks, teine osa aga aegunuks, on vastatud kristluse algusest peale: bioloogilise ja moraalse eluga seotud loomispärased seadused kehtivad kõikidel aegadel (inimese konstitutsioon on jäänud samaks), sellal kui sotsiaalsed ja poliitilised seadused on antud ainult Iisraeli rahvale. Viimaste kehtivus ja tõlgendused on muutunud ajaloos, mille näiteks on surmanuhtluse ja orjapidamise ammu alanud taandumine Piiblil põhinevast ühiskonnast.

Autorid väidavad õigesti, et seksuaalsus ei piirdu ainult bioloogilise küljega. „Tänapäevased arusaamad inimese seksuaalsusest erinevad paljuski piibliaegsetest. Nt ei käsitleta tänapäeval seksuaalsust pelgalt soojätkamise vahendina, sest see degradeeriks ta puhtbioloogiliseks ning dehumaniseeriks inimese.” Piibellikus käsitluses ei ole aga inimene ka ainult vaimolend, vaid tal on lahutamatult olemas ihu, s.t bioloogiline külg. Sama loogika järgi oleks seega dehumaniseerimine ka see, kui seksuaalsus vabastataks bioloogilisest küljest. Selles suunas aga tendeerib kogu homoküsimustega seotud areng.

Kohati muutub autorite kõneviis kirglikult värvikaks: „Piibliaegsete seksuaalsust puudutavate arusaamade automaatne ülekandmine tänapäeva ühiskonda ja eespool käsitletud kirjakohtade masinlik rakendamine diskussioonis homoseksuaalsuse üle on ülimalt problemaatiline.” Ma ei tea küll kedagi, kes „automaatselt” ja „masinlikult” selliseid operatsioone teostaks. Pigem hoitakse kinni Piiblist, kus väljendatud Jumala ilmutus kehtib tänapäevalgi inimesele, kelle psühhofüüsiline ülesehitus on jäänud samaks. Sotsiaalsed ja poliitilised suhted (riigikord, kriminaalseadused jne) on mõistagi muutunud.

Üha enam kahtlen ma aga väites, mida kordavad ka Lahe ja Nõmmik, et homoseksuaalsuse küsimus olevat Piiblis „marginaalne teema” – viidates sellega, et ka tänapäeval ei peaks seda tõstma keskseks. Kui see nii oleks, oleks lahend väga lihtne: lõpetagu muutuste pealesurujad homoküsimuses oma tegevus, sest see on ju kõrvaline küsimus! Nad ei tee seda, sest see on ainult näivalt tühine, tegelikult aga üsna keskne tõik. Marginaalne võib homoteema olla ainult statistiliselt, mitte aga põhimõttelise küsimusena, sest sellega on seotud arusaamine, kuidas mõista inimest üldse suhtes Jumalaga. Inimsugude abstraktse ühetaolistamisega kaasneb ka Jumala taandamine rohkem või vähem abstraktseks kujutluseks.

Autorid on ka hiljem kirjutanud homoteemal ja osutanud ühtlasi, et keskne olevat kristluses lunastus Jeesuse Kristuse läbi. Õige! Kuid see ei ole formaalne õpetus, vaid keskne sündmus, mis tähendab Jumala ja inimese lõplikku kohtumist kõigil – vaimu, hinge ja ihu – tasandil (= Jumala inimesekssaamist), millel on tagajärjed meile psühhofüüsilise tervikuna. Mitte ainult Jumala sõna ei vahenda õndsust meie vaimule ja hingele, vaid ka Tema sakramendid ulatavad füüsiliste elementide kaudu lunastust meie ihule. Kui rõhutada „ainult Jeesust”, siis võib see kõlada ülivagalt, tegelikult aga tähendada Tema eemalelükkamist nii kaugele, et kaovad Tema nõuded ja mõju meile. Piibel aga räägib Püha Vaimu tegevusest meie ihudes – ja seda mitte abstraktse õpetusena, vaid faktilise kirjeldusena.

Soov ignoreerida meeste ja naiste erinevust, üritades seda taandada sotsiaalseks, meenutab sotsialistide käitumist Nõukogude Liidus, mis leidis venelaslikult värvika väljenduse mitte ainult inimloomuse kommunistliku ümberkasvatamise, vaid ka jõgede tagurpidipööramise kavatsuses. Ka natsionaalsotsialistid katsetasid inimestega, et luua uut inimtõugu. Nüüd siis on sotsialistlik lähenemine omandanud n-ö inimnäolise vormi, ent jätkab oma katsetusi lääne ühiskonna arenenumas stiilis, püüdes käsutada loodut omadel eesmärkidel. Et aga inimene ei ole Jumal, kes mõistab loodu kõiki sügavusi, siis võib tagajärjeks olla tohutu moonutus, mis purustab palju inimelusid või koguni inimkultuuri.

Kõiki neid katseid iseloomustab see, et Jumalast ei hoolita (või hoolitakse liiga vähe), tehes kõik inimkeskseks. Sellesse seltskonda võiks paigutada ka USA demokraatliku partei, mis oli küll kunagi orjapidajate partei, kuid nagu tõestas NSV Liit, sobib sotsialism suurepäraselt kokku orjusega. Mõlemat iseloomustab see, et mõõdupuuks on ainult inimene, kes ennast ülimaks peab – ainult vorm on erinev. Kui leitakse, et ühed inimesed on teistest kõrgemad, siis on tagajärjeks rassism ja orjus – kui aga inimesi käsitletakse võrdsetena, siis tõstetakse ülimaks inimeste väljamõeldud kontseptsioonid. Viimased aga teostavad taas selektsiooni, nii et ühed on paremad ehk võrdsemad teistest.

Seda kõike saadab aegajalt suur kõnelemine Jumala armastusest, mis on nii piiritu, et sallib peaaegu kõike. Usundite pühades kirjades olevat oluline ainult lõputu armastuse kuulutusega seonduv. Kui see oleks õige, siis peaks Piibel ainult korrutama juttu armastusest, selle asemel et enamasti rääkida muust. Kuid Piibli Looja teab, et ainult armastusest rääkimine ei vii selle leidmiseni, seetõttu kõnelebki Pühakiri enamasti teistest asjadest, mille kaudu peame õppima armastust ka otse ütlemata teostama.

Armastus on küll kristliku usu järgi kõige kroon ja tipp, kuid siduda kogu religioossus ainult armastusega pärineb valgustusajast, mil Jumalast enam palju ei hoolitud, vaid hakati Teda kujundama oma näo järgi. Kas poleks mugav, kui Jumal oleks nii lõputu armastus, et ta lausa kõigist pattudest üle vaataks, mistõttu meie – Jumal tänatud! – võime jääda sama rumalaks ja halvaks nagu ennegi? Rääkida, et usu puhul on oluline ainult armastus, tähendab seetõttu käimist pigemini ateistidega ühiseid radu. Lahel ja Nõmmikul on õigus, kui nad rõhutavad: kristliku usu tuum on lunastus Jeesuse Kristuse läbi.

Mis tingimustel võiks loota, et tülid homoküsimuse ümber lakkavad? Pakun välja järgmise tee, mille teostumises ma olen kaugelt muud kui veendunud. Esiteks tuleb välistada igasugune homoabielude võimalus olevikus ja tulevikus. Sellesuunalised arengud tuleb tagasi pöörata. Sõprussuhete loomine kahe inimese vahel on alati olnud mitmel viisil võimalik. Teiseks tuleb välistada igasugune homode tagakiusamise võimalus olevikus ja tulevikus. Tagakiusamise all ei saa aga alati mõelda regulatsioone, mis asjaosalistele ei meeldi. Meie kõik peame taluma elus palju seda, mis pole meie meele järele.

Jaan Lahe ja Urmas Nõmmik on olnud mulle väga lähedased inimesed ja loodan, et nad on seda senini. Mõeldes paljudele kristlastele, kes on segadusse aetud kuulujuttudest, et Piibel tegelikult tunnustavat homoseksualismi, pidin neile vastama. Kirjutasin vastumeelselt, sest homoseksualismi teema mind üldse ei huvita. Minu arvates on Piibli alusel selle kohta kõik olulisim öeldud ja kõigutamatult paigal.

Lahe ja Nõmmik ei ole erandid teoloogide seas: kõik (ka mina) teevad aegajalt järeldusi, mis kalduvad omadele kõrvalteedele – eriti juhul, kui on südant seista millegi õigena tunduva eest. Arvan siiski, et kõige õigem on kõndida kirikurahvaga ühte jalga, ehkki me teame, et nendegi seas leidub eksitusi nagu muude inimeste keskel.

[1] Rabbi Bar Rav Nathan, Homosexualität und die Bibel.

[2] Rabi Ben Zion Bokser, Talmudi tarkuseraamat. Ersen. Tallinn 2004: 43j.

[3] Elmar Salumaa, Evangeelse eetika alused. EELK Usuteaduse Instituut. Tallinn 2003: 197jj.

[4] Jaan Lahe ja Urmas Nõmmik, Homoseksuaalsus piiblis. Usuteaduslik Ajakiri 1/2011: 3–21.

[5] Antud juhul ei tule arvestada hüpoteesidega, et palju või enamik evangeeliumide sõnu ei pärinevat Jeesuselt, või et nn pastoraalkirjad (1–2Tm ja Tt) jt ei pärinevat Pauluselt. Midagi sellist ei ole kusagil tõestatud.

[6] Täiesti alusetu on lugeda homoseksuaalseid suhteid sisse ka Taaveti ja Joonatani sõprusesse (1Sm 18), nagu on tehtud, sest need välistas Toora (ajal, mil pandi kirja nende jutustuste Vanas Testamendis sisalduv versioon). Sõprussuhetes sisalduvate võimalike erootiliste elementidega ei tegeldud tollal ega pea tegelema meie.

[7] „Aga sellest ei olnud neile veel küllalt, et nad eksisid Jumala tundmises, vaid, ehkki elades suures rumaluse sõjas, nad nimetasid niisugust kurja tegu rahuks. Sest kas lapsetapu ohvritega või varjatud salategudega või pööraste, võõrastavate prassimistega pidutsedes, nad ei hoia puhtana elu ega abielu: üks hävitab teise salakavalalt või valmistab talle abielurikkumisega valu. Kõike üheskoos valitseb aga verevalamine ja mõrv, vargus ja pettus, hukatus, uskmatus, mäss, valevandumine, headuse mahakarjumine, tänu unustamine, hingede rüvetamine, loomuvastane suguelu, abielude korratus, hooratöö ja ohjeldamatus. Sest nimeta ebajumalate teenistus on kõige kurja algus ja põhjus ja lõpp” (Trk 14:22–27).

Artikkel on algselt ilmunud väljaandes Meie Kirik.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: