Nüüd ongi juhtunud see, mida võis ette ennustada juba kaks aastat tagasi. Seakatku leviku tõttu (mille tõid meie lähedusse inimesed kodusigade ja nende sööda transpordiga, metssead sattusid ohvriteks levitajana) välja kuulutatud metssigade genotsiid on hävitanud hundi toidubaasi.

Hunte on meil ca 250, kellest seaduslikult kütiti sel aastal 101 looma (114 oli lubatud). Nüüd saabus veel lõpuks ka talv. Ja ongi nii nagu pidi minema: hundid liiguvad vastu oma tahtmist inimasulatele lähemale, sest metsast pole enam midagi võtta.

See on meeleheitlik ja pelglikule kiskjale vastu tema loomust käitumine, mida ta üleüldse ei tahaks teha. Koer ei ole talle maitsev, aga muud pole võtta. Ometi kajastub ajakirjanduses selle seisu tõlgendus nagu oleks meil hunte nüüd äkitselt väga palju või siis nad on väga ülbeks muutunud.

See on väärarusaam. Nad lihtsalt on inimtegevuse tõttu nälga suremas. Ma arvan, et inimese tehtud jamad peab klaarima inimene, mitte süüdistama iseenda poolt väljasuremise äärele viidud looma. Üks võimalus seda kõike siluda on viia huntidele inimasustusest väga kaugetesse kohtadesse lisasööta, et nad ei peaks loomuvastaselt asulatesse jahile tulema.

Praegu kirjutatakse meedias sellest, kuidas hundile tuleb läbi püssi koht kätte näidata. Lugupeetud hundivihkajad (inimese tehtud vigade õigustajad): juba ju näitasime talle ise selle koha kätte ja see ongi see koht, kus nüüd neid näeme ja kodukoeri murtakse. Meie sundisime neid selleks.

Aitaks nüüd meie vigade tõttu neil oma koha taas tagasi leida ilma salaviha ja sellest innustuda võiva (NB! ajakirjandus, ärge õhutage, jahimehed, ärge kütke vimma) salaküttimiseta, mis niimoodi võib vabalt tekkida. Teame ju seda, kuidas kalurid nottisid raudkangidega hülgepoegi salaja, asi see siis vihastanud maaomanikul püssiga seadust rikkuma minna?

Teeks midagi sel korral õigesti ja meedial, teadlastel ning jahiseltsidel on selles vigadeparanduses nüüd suur roll.

Hunt Autor: Pilt: Internet