Eesalu kirjeldas, et märtsi alguses kolis ta pere ja teiste majaelanikega oma kortermaja keldrisse, kui pommid tema maja ja naabermaja vahele kukkusid.

Kuna maja lagunes pommitamise tõttu nii palju, et külm pääses keldrisse, kolisid nad mõne päeva pärast edasi teise maja keldrisse. Eesalu sõnul viibisid nad seal omakorda nädal aega ja hiljem kolisid abikaasa ning poja ja tütrega oma garaaži elama.

"Izjumis oli palju maju, mis kukkusid sisse ja inimesed jäid keldrisse," lisas ta.

Ukraina väed võtsid Izjumi Vene vägedelt enda kätte tagasi septembris ning siis leiti sealt ka massihaud. Eesalu sõnul käis tema poeg Izjumis inimesi ümber matmas.

"Massihauad pidid seal ilmtingimata tulema, sest inimesed, kes surid, maeti hoovidesse maha, et nad kuskil raisku ei läheks. Kui külmad olid, siis kaevati poole meetri sügavune auk ja pandi inimesed sinna ja sellepärast tuli neid üle matta ja sellepärast tulid need massihauad," rääkis ta.

"Mu poeg käis sellega tegelemas. Poeg oli brigaadis, kes neid ümber mattis. Nad haudu ei kaevanud, nemad kaevasid välja ühe autoga, käsitsi viisid üle jalgsisilla üle jõe. /.../ Teiselt poolt auto võttis peale ja teine brigaad käis neid matmas," kirjeldas Eesalu.

Poeg tema sõnul matmistest rääkida ei soovinud, öeldes, et see oli väga jube.

Eesalu tuli septembri lõpus koos tütrega Eestisse. Poega Ukrainast üle piiri ei lubatud, kuna ta on sõjakõlbulik. Eesalu sõnul ei saanud ta varem Ukrainast ära tulla okupatsiooni tõttu ning samuti ei olnud transporti.

Vene sõjaväelastega oli tema sõnul okupatsiooni ajal suhtlemine normaalne, aga kõigepealt saabusid linna Luhanski ja Donetski nn rahvavabariikide esindajad, kes ei olnud kuigi sõbralikud.

Eesalu loodab, et tema poeg ja abikaasa saavad peagi tema juurde tulla. Ukrainasse tagasi ta minna ei unista. "Ei taha tagasi. Väga kurvaks teeb. Ei taha, et keegi seda näeks," sõnas ta.