Reformierakonna juhatus otsustas juba 2010. aasta jaanuaris, et toetab 2011. aasta sügisel toimuvatel presidendivalimistel Toomas Hendrik Ilvest, kui ta otsustab kandideerida teiseks ametiajaks.

"Reformierakonna hinnangul on president Toomas Hendrik Ilves olnud Eestile maailmas säravaks eestkõnelejaks ja ta on jätkuvalt parim riigipea, keda Eesti riigis täna leida," ütles tollane Reformierakonna esimees ja peaminister Andrus Ansip. "Kui president Ilves otsustab kandideerida ka teiseks ametiajaks, siis võib ta Reformierakonna toetusega kindlalt arvestada," lisas Ansip.

Presidendivalimistele eelnenud riigikogu valimistel ületas valimiskünnise vaid neli erakonda: valimised võitnud Reformierakond sai 33 mandaati, Keskerakond 26 mandaati, IRL 23 mandaati ja SDE 19 mandaati.

Kui Reformierakond, IRL ja SDE otsustasid Ilvese tagasivalimiseks seljad kokku panna, näitas lihtne matemaatika, et tagasivalimiseks vajalikud vähemalt 68 häält olid Ilvesel koos. Kolmel erakonnal oli riigikogus 75 saadikut.

2011. aasta juunis teatas aga parteitu europarlamendi saadik Indrek Tarand ootamatult, et on valmis kandideerima Eesti presidendiks demokraatia edasikestmise nimel.

"Minule isiklikult ei meeldi ühe kandidaadiga valimised – isegi Venemaal on kaks presidendikandidaati," põhjendas Tarand tollal ajakirjandusele.

Ettepaneku kaaluda presidendivalimistel kandideerimist tegi Tarandile Keskerakonda kuuluv riigikogu liige Aivar Riisalu.

Keskerakonna tollane esimees Edgar Savisaar ütles, et Indrek Tarand on maailmavaatelt mitmekülgne, mida riigipea peabki olema. "Ta ei ole ega saagi olla ainult Keskerakonna kandidaadiks, ta ei garanteeri Keskerakonnale midagi muud peale võrdse kohtlemise, mida meie valijad on ära teeninud ja millest neid aastaid on ilma jäetud."

Riigikogu kogunes presidenti valima 29. augustil. Presidendivalimiste esimeses voorus sai Ilves 73 häält ja Tarand 25 häält. Kolm hääletussedelit olid kehtetud, kahele neist oli märgitud toetus mõlemale kandidaadile ning üks sedel oli tühi.

Toomas Hendrik Ilves osutus seega kindlalt tagasi valituks.

Protestikandidaat Tarand

15 aastat hiljem ütles Indrek Tarand neid sündmusi meenutades, et idee tema kandideerimisest tuli täitsa temalt endalt.

"Mis seal pattu salata, mõte oli selles mõttes minu. Keskerakond oli toona hädas. Nad olid sellises positsioonis, et kõik teised olid leppinud kokku ja nemad kokku leppida ei tahtnud, aga ühtegi oma megastaari ka ei tahtnud areenile saata, sest millegipärast parteilastel on selline arusaam, et teine koht demokraatias ei maksa midagi. Ja siis Aivarile see mõte meeldis, ta edastas selle Savisaarele ja nii ta läks," rääkis Tarand.

Tarandi sõnul jäi ta rahule, et sai pakkuda Eestile kahe kandidaadiga presidendivalimised. "Selles mõttes sai väga rahule jääda. Valimised ikkagi on siis, kui on ikkagi valikut ka. Ja teine koht on demokraatias siiski tähtis," ütles Tarand.

Tarand meenutas veel, et talle üritati Keskerakonna kandidaadina kandideerimise tõttu panna külge teatud Keskerakonna templit, aga pikas perspektiivis see ei õnnestunud.

"Ilves oli ikka väga endast väljas"

Aivar Riisalu ütles, et Tarandi näol oli tegemist protestikandidaadiga tollase, ja praeguseni kestva, presidendivalimiste süsteemi vastu. "Me oleme kogu aeg olnud seda meelt, et inimestel võiks olla õigus otsustada, kes on Eesti Vabariigi president," ütles ta.

"Seetõttu mina läksin Edgar Savisaare juurde ja ütlesin, et mul on selline ettepanek: mul on üks hea sõber, kes on Toomas Hendrik Ilvese lähedane võitluskaaslane, ja teeme siis selle debati, mida ei tahetud üldse läbi viia. Teeme selle debati siis vähemalt läbi, et kaks presidendikandidaati saavad avalikkuse ees pisut vaielda. Kuna Tarand oli ju välisministeeriumi kantsler, kui Ilves oli välisminister, siis neil kahel mehel oli nii eetriväliselt kui eetris teineteisele üht-teist nipet-näpet öelda. Savisaar oli sellega nõus ja tänu sellele see olukord siis selliselt tekkiski," meenutas Riisalu.

"Ilves oli ikka väga endast väljas, mulle tundus. Ega ta õnnelik ei olnud. Sest ta oli kindel, et ta määratakse ära ja istub rahulikult," rääkis Riisalu.

"Kuna need mehed teineteist ülihästi tundsid ja kantsler teab ka ministri halli ala, siis pinge oli korralik. Sinna ei oleks kedagi kolmandat olnud mingit mõtet viia," lisas ta.

Riisalu sõnul Tarandi kandideerimine täitis oma eesmärki. "Inimesed said aru, et see, mida presidendivalimistega tehakse, ongi üks farss kohati," sõnas ta.

"Tarandi ja Keskerakonna teineteiseleidmine oli üllatav"

Toonane vabariigi presidendi nõunik Olari Koppel meenutas, et kontrastina 2006. aasta valimistele olid 2011. aasta valimised rahulikud ja pea täielikult adrenaliinivabad.

Vastupidiselt Aivar Riisalu väidetule Koppeli sõnul Tarandi kandideerimine Ilvest endast välja ei viinud.

"Meenub pigem siiras imestus. Tarandi suhtumine Keskerakonda oli päris hästi teada. Samuti olid Ilves ja Tarand välisministeeriumi aegadest olnud lähedased kolleegid, et mitte öelda lahingpaarilised. See ei meenu, et Tarandi kandidatuuri ülesseadmine oleks kedagi endast välja ajanud," ütles Koppel.

"Üllatas vaid Indrek Tarandi ja Keskerakonna teineteiseleidmine, kuivõrd seni ei olnud Keskerakond Tarandi voorusi avalikult tunnustanud ja vastupidi," lisas ta.

Koppel meenutas, et kui Reformierakond ja SDE teatasid president Ilvese tagasivalimise soovist juba sündinud otsusena, siis IRL kutsus Ilvese oma volikogule senitehtust ülevaadet tegema, ning langetas toetava otsuse pärast volikogu arutelu ja hääletust.

"President tegi päevast päeva oma tööd, kampaaniaüritusi minu mälu järgi ei toimunud. Loomulikult käis presidendi taustameeskonnas samal ajal arutelu teise ametiaja prioriteetide kohta," sõnas Koppel.

Koppeli hinnangul tagas erakondadeülese toetuse Ilvesele tema edu presidendina ja avalikkuse valdav toetus. "Järelikult ei läinud Ilves vastuollu nende seisukohtade ja väärtustega, mida ta 2006. aasta valimiste eel oli sõnastanud," märkis ta.

Presidendivalimised riigikogus, ERR-i arhiiv